Kui ma puhkuse ajal ühe inimesega kokku sain ja möödunud aegadest rääkisime, siis tuli jutuks luuletused. Ta on seda tüüpi, et tal jäävad luuletused väga kergest meelde ja kui need kord on juba pähe õpitud, siis sinna need ka jäävad. Ma ei mäleta, kui mitu luuletust olen mina kooliaastate jooksul pidanud pähe õppima, kuid on kolm, mis on mul alati peas. Esimene nendest juba algklassis. Mäletan, et õppisime seda ühe salmi kaupa. Selleks oli ilus Lydia Koidula "Kodu". Doris Kareva aluuletust "lõpp" teab vist pea igaüks. Ja viimaseks on Marie Underi "Kodumaa". See oli ehk 8.klass, kui Iseseisvuspäeva paiku toimus koolis väike võistlus, mina esindasin sellega enda klassi (üks teine tüdruk pidi ka tulema, aga ta ei ilmunud kohale) ja lõpuks esitasin selle ka aktusel.

Lõpp

Ma ootasin sind sellel külmal päeval.

Ma tean, et sa ei teadnud. Nüüd siis tea:

ma ootasin sind. Sellel külmal päeval.

Ei, vabandama tõesti sa ei pea.

Kõik otsustati, väljaspool meid endid.

Ma ootasin, sest mina tahtsin nii.

Kõik otsustati. Väljaspool meid endid.

Ma teadsin, sa ei tule nagunii.

Ei, ära ütle, et sa oleks tulnud,

kui oleksid vaid teadnud, võinud vaid.

Ei, ära ütle, et sa oleks tulnud.

Ma vihkan valesid. Ka ilusaid.

                           Doris Kareva

Kodumaa

Paljud on enne siit läinud,

nende varjugi enam ei paista;

need, kes nende jälgedel käinud,

neid ka enam ei ussidki haista.

Rada on vaevakividest tihke;

hukkunud eludest üdiseb rabu…

Siiski! Kohiseb viljavihke;

kärbitud tiibu kohendab abu.

Esihõimude sammude raskus

ergutab ikka veel tallaalust:

põliseks siia mulda see laskus,

kõmisev taplusest, teost ja valust.

                                        Marie Under