Esmaspäev - tõuksiga tööle ja koju (2x5km) ja hiljem ikka jõusaalis alakeha treening. Soojenduseks wattbike (3km). Treening oli 3 seeriat, aga raskuste suhtes +20%.
Teisipäev - tõuks 4,45km ja 4,4km.
Kolmapäev -jälle tõuksiga 2x5km ja pärast tööpäeva jõusaalis ülakeha treening. Soojenduseks tegin crosstrainerit. Treening oli taas 3 seeriat ja raskused +10-20%.
Ja õhtul tuli siis see oksendamisetõbi...
Neljapäev - olin horisontaalis...
Reede - taastusin ja puhkasin...
Laupäev - neljapäeva õhtul oli juba tunne, et kõik mu nädalavahetuseks tehtud plaanid lendavad vastu taevast. Osaliselt õnnestus see, et neljapäeval ja reedel jalad puhkavad (ehk ei lähe tõukisga tööle ja trenni ei tee). Jalad puhkasid tõesti... aga kogu organism oli nõrk. Igal juhul oli enesetunne reede õhtuks juba täitsa normaalne ja seetõttu oli kindel, et lähen ka tõukerattakrossile.
Tõukerattakross toimus siis Taevaskoja Salamaal. Taaskord üks ilus koht. Ja see üritus oli esmakordne. Oli kohalikku rahvast, kui ka kaugemalt. Mina olin end kirja pannud 32km distantsile, sõbranna poole lühemale. Valisime endale rattad välja, mis ei olnud sugugi lihtne. Maastikul vaja ikka amorte ja jalasele (tugijala alus) peab olema tavapärasest kõrgem, sest muidu jääb iga juurika taha kinni. Aga tõuksid, mis valisime, olid palu kõrgema lenksuga ja jalasele oli ka väga kõrge, mis nõudis korralikku harjumist, aga väsitas ka palju kiiremini ära.
16km tegi siis ühe ringi (tegelikkuses oli pikem kui 16km) ja pikem distants tegi siis kaks ringi. Ma terve esimese ringi mõtlesin, et kuhu ma küll omadega ronisin ja kuidas küll teise ringiga hakkama saan. Kross, sõita maastikul, üle juurikate, nõlvast alla, nõlvast üles... Oi see oli väsitav ja raske. Keskmine kiirus oli vahepeal ikka väga aeglane. Ma ei kukkunud kordagi. Mõnest nõlvast läksin küll tõuks käekõrval alla (muidu oleks küll üle pea lennanud).
Kui ma esimese ringi lõpetasin, siis selgus, et mul on lühma distantsi number, aga hoolt sai selle probleemi lahendatud ja siirdusin edasi teisele ringile. Ma ise tundsin, et teine ring läks paremini, kuigi ajaliselt oli see praktiliselt sama. Kahjuks ei saa allolevaid kilomeetriaegasid väga hästi võrrelda. Ise tundsin end veidi julgemalt ja sain mõnest nõlvast paremini ja kiiremini alla, samas olin jällegi küllaltki väsinud ja ülesminek nii lihtne polnud. Hoidsin kogu aeg silmapiiril ühte konkurenti, jõudsin talle korduvalt selja taha, aga siis läks ta jälle umbes 100m ette. 5km enne lõppu sain aru, et päris kätte ma teda ei saagi, aga 3. koht on ju ka tore.
Endomondo andmetel oli distants 33,4km ja ajaks sain 2h29min. Kiiremad mehed sõitsid muidugi alla 2h.
Pulsikell kaotas vahepeal ühenduse ära ja seetõttu näitas keskmiseks 168x', aga tegelikult oli see kindlasti kõrgem. Maksimaalseks pulsiks sain taaskord üle 200x'... Kui üks kord koormustestile jõuan, siis saan targemaks.
Pärast võistlust käisin ruttu pesus. Olemine oli siis taaskord üsna kehv, sest olin ikka kõvasti pingutanud ja üsna kaua, aga toitumine oli olnud nadi. Nimelt selle oksendamistõvega kadus mul isu, ma sööks ainult midagi värsket. Paar päeva ei joonud isegi kohvi. Täna küll jõin, aga ei ütleks, et kohv oli nii hea kui teisipäeva. Ma loodan, et see asi läheb ruttu korda...
Pühapäev - puhkepäev, endiselt isutu...
No comments:
Post a Comment