Ma pean ennast üsna terveks inimeseks (terveks inimeseks, kellel on üks krooniline haigus) ja ma ei ole harjunud olema haige ja jõuetu. Aga terve eilse päeva veetsin horisontaalis.
Kolmapäeval jõudsin kella 18 paiku koju, jõin kohvi, sõin, tegin Härrale süüa. Mõned tunnid hiljem hakkas halb ehk iiveldas. Kõik, mis ma õhtul söönud-joonud olin, tuli välja. Tegin endale teed, sest tee aitab ju alati. Ei aidanud, mõni aeg hiljem tuli seegi välja. Ja kõik vesi, mis ma juua üritasin. Siis oli juba üsna halb. Öö möödud nii, et magasin vahepeal kuni 1,5h ja seejärel tahtis jälle maost midagi välja tulla (ka siis, kui seal midagi ei olnud). Mingil ajal võtsin T.Cerucali ja sellega kadus iiveldus, aga mitte oksendamine. Loobusin vee joomisest. Hommikul ärkasin küll äratusega, kuid viskasin end kohe diivanile pikali. Mõni aeg hiljem ütlesin Härrale, et mina ei suuda süüa teha, viskasin uuesti pikali. Olin pikali, kuni hakkasin tööle minema. Jah, ma hulluke hakkasin tööle minema. Iiveldust ju polnud. Olin lihtsalt nõrk. Ja hommikul sõin kurki, mis püsis kenasti sees. Aga tööl piisas vist kolleegidel ühest pilgust, et aru saada, et ma pole eriti heas vormis ja pikema jututa otsustati mind tagasi koju saata. Läksin. Koju jõudes sain aru, et see oli igati hea ja õige otsus. Ometi on lihtsam minna tööle ja sealt koju, kui helistada hommikul ja öelda, et ma ei tule... Tegin endale diivanile pesa, pikutasin, vahapeal vaatasin sarja, aga silmad olid niii väsinud ja kogu keha oli nii nõrk. Kööki jõudes istusin vahepeal toolile, sest ei jõudnud püsti seista. Menüüs olid kurgid ja vesi. Midagi ei isutanud ka. Vahepeal vastasin töökõnedele. Vahepeal magasin voodis. Vahepeal sulatasin maasikaid ja sõin neid. Palavik oli kuni 37,5, tuli ka peavalu, võtsin Paracetamoli, aga kui 4h oli möödas, oli palavik ja peavalu tagasi. Õhtul tundsin end juba rohkem inimesena. Vähemalt ma arvasin nii. Tahtsin süüa veel maasikaid ja mustikaid, et kuskilt ka energiat saada. Need maitsesid hästi. Aga mõned tunnid hiljem tuli jälle kõik maost välja. Korduvalt. Mulle hakkas kohale jõudma, et nii lendavad kõik mu nädalavahetuse plaanid vastu taevast... Enne südaööd jõudsin diivanilt voodisse ja ma magasin hommikuni. Hommikul jõudsin kõndida ja olla, pea ei käinud ringi, iiveldust ei olnud, palavikku ka mitte. Olemine oli kõll nõrk, aga seegi normaalne, kui pole pea midagi söönud (ja vesigi ei taha alati sees püsida). Nii jõin hommikul marjadega keefiri ja kõrvale vett. Ja nüüd olen tööl. Hommikul öeldi küll, et olen näost ära, aga tunne palju parem. Isu veel eriti ei ole, aga sõin lõunaks täidetud paprikat. Lisaks olen söönud mõned väikesed lapikud virsikud (kolleeg tõi, sest läheb puhkama). Puuvilja kuss süsivesikute poolest ei sobi, aga täna ma söön seda, mille järgi natukenegi seda isu oleks ja mis energiat annaks...
Aga ma ei tea, mis mu nõnda maha niitis..
No comments:
Post a Comment