Kanuumatk Õhne jõel

Juuli viimasel nädalavahetusel käisin Sangaste Rukki päeval ja tõukerattasprindil sain naiste arvestuses esimese koha. Auhinna kotis oli ka kanuumatk neljane Õhne jõel Loodustursmi poolt. 

Auhind kehtis 2015 hooajal ehk tuli üsna ruttu see kalendrisse lisada. Tunduvalt raskem osa oli aga kõigile inimestele sobiva aja leidmine.. ja nii see meil septembri lõppu jäigi. Natuke oli hirmu, kas ilm muutub juba väga vihmaseks, aga taaskord oli ilmataat meie vastu väga hea (nagu möödunud nädala pühapäeval Tartu Rattamaratonil). Eile õhtul oli veel üsna vihmane ja hommikul olid tänaval porilombid. Nii valmistusime ikka nii, et võib-olla tuleb ka veidi vihma ja võib-olla kukume hoopis vette. 

Esialgu pidime startima Tartust pool 12, aga kui selle ajani oli veel 2 minutit jäänud, siis meenus, et Batman oli koju jäänud. Ei jäänudki muud üle, kui minna koju ja Batman ruttu kaasa võtta. Jõudsime üsna kiirelt stardipunkti tagasi (läksime ühe autoga), aga siis oli teistel üht ja teist kadunud, nii startisime 20 minutit hiljem ja google maps arvas, et jõuame kohale 13:10, aga kogunemine oli 12:45-13:00. Ja teel oli piisavalt teetöid ja kiiruspiiranguid ja lõpus oli hoopis kruusatee. Aga jõudsime kenasti. Ilm muutus aina ilusamaks, päike juba paistis. Nii sai riideid ka veidi seljast võetud ja asjad ümbermõeldud. Autojuhid läksid vahepeal lõpp-punkti (peale meie oli veel 6 inimest) ja kui nad tagasi jõudsid, siis tegime maismaal kuiva trenni ära. 

Meie jaoks võõrad läksid esimesena vette, seejärel meie sõbrad ja viimaks meie Härraga. Mõistagi istusin mina ette ja tema taha. Enne starti kontrolliti meie sõidutehnika üle ja võisimegi minna. 

Alusstasime sealt ülevalt ja lõpetasime selle ringi juures, kus oli sild. Ehk alustasime Eestist, aga lõpetasime juba Lätis. Kokku kuskil 7km. 

Batman teeb maal kuiva trenni.

Selline boss.

Batman tahtis sõpradega pilti.

Vahepeal oli veidi voolu ka. 

Veetase oli pigem madal ja päris mitmel korral jäime põhja peale kinni. Ei osanud kohe kaugelt hinnata (ja ei näinud), kas vesi on liiga madal.. oli. Ühes kohas olid koprad tubli tööd teinud ja ühes kohas oli üks puu tulnud, et kanuu jäi mõneks ajaks kinni. Vahepeal vahetasime Härraga kohad ja ka mina proovisin tüürimehe ametit. Ma ei tea, kas ma seal kilomeetrigi vastu pidasin, sest see ebaõnnestus. Küll olime ühes kaldas ja teises kaldas.. lihtsalt ei õnnestunud see õigesti tüürimine. Härral viskas vist ka üle ja nii vahetasimegi kohad tagasi. Viimased kilomeetrid oli päris lust sõita, jõgi oli laiem. Lõpetasime sõpradega pea samal ajal, kuigi vahepeal olid nad kaugel ees (kui mina tüürisin). Teine seltskond lõpetas selle võrra varem, mis nad varem ka jõele said. Kõigil läks umbes 2h selle 7km läbimiseks. Meie võtsime asja väga rahulikult ja nautisime ka ilusat ilma ja loodust. 

Vette meist keegi ei kukkunud. Jõudsime tervete ja väsinutena Tartusse tagasi.

Meil oli väga mõnus päev sõpradega.

Aitäh Imrele loodusturismist!