Möödunud nädalal oli tõesti igal õhtul mingit toimetamist. Esmaspäeval jõudsin pärast tööd trenni, pärast trenni kosmeetiku juurde, jooksin korra kodust läbi ja sain linnas sõbrannaga kokku. Kohvitasime Pierre's. Väljas olles joon ma alati lattet, sest tavaine kohv on pea alati liiga kange ja seda on liiga vähe. Aga head lattet ka just igalt poolt ei saa, asi on maitses. Küll aga vaatasin seda menüüd ja hinnakirja ja mõtlesin, kas ma 48 krooni eest ostaksin endale selle ühe kohvijoogi... hakkasin kahtlema. 3 eurot... hea sooduspakkumise ajal saame oma lemmik kohvioad 10 euroga kätte. Paneb ikka mõtlema küll. Aga sõbrannaga oli tore. Mis veel eriti tore - ta on perega juba mitu nädalat võimalikult suhkruvaba. Juhtus lugema raamatut "Ma loobun suhkrust"; peas käis klõps ja rohkem polnudki vaja. Nii vahva. Kuigi meie toitumine ei ole päris sama, siis hetkel meie põhimõtted suhkru osas kattuvad ja nii tore oli muljetada. Juttu oleks kauemaks jätkunud, aga kell tiksus väga ruttu...
Teisipäeval läksin sõbrannale külla. Ja oh üllatust, temagi harrastab suhkruvaba toitumist. Jälle nii vahva. (Ma ei mõista hukka inimesi, kes suhkrut söövad, aga vahva on see sellepärast, et saab oma kogemusi jagada ja inimesed saavadki aru, et kui pole sukrust sõltuvuses, siis polegi isusid. Nii tore on seda kuulda ka kellegi teise käest.)
Kolmapäeval olin vist pärast spordiüritust kodune ja üritasin korda luua... eriti ei õnnestunud. Väljas oli juba pime, triikima ei jõudnud hakata (mulle ei meeldi tehisvalguses triikida).
Neljapäeval ruttasin pärast trenni töökaaslase juurde, et üheskoos (tegelikult oli meid neli) üks koolitus ette valmistada. Kuna see reaalselt toimub vene keeles (hkm), siis minu kanda on pigem praktilised pooled. Esialgu pidime seda kabinetikaaslasega kahekesi tegema, aga üheskoos leidsime, et lähme ikka kõik neljakesti ja saame siis ka üheskoos hakkama. teisipäeva pärastlõuna on igati sisustatud ja loodame, et tööpäeva lõpuks saame asja korda.
Hiljem lippasin poest läbi, pettusin pisikeses Konsumis, ruttasin koju ja tegin Härrale lasanje valmis. Endale otsustasin teha mandliküpsiseid, ikka suhkruvabalt. Juhtus nii, et kui lasanje oli ahjus väljas, siis läksid küpsised ahju ja ise hakkasime sarja vaatama. Umbes 10 minutit hiljem läksin ahju juurde, kui ukse avasin, siis kargas sealt välja suur suitsupilv, järgmisel hetkel üürgas suitsuandur ja korter oli üsna suitsune... Aga küpsised ei saanudki üleliia kannatada! Natukene krõbedamad olid, aga täitsa maitsvad. Tossu tõttu tegin meie rõduukse lahti, tõmbasin kardinad ette. Läksin korraks tagasi kööki ja järgmisel hetkel jalutas kardina vahelt sisse Tige, ei keegi muu, kui meie armas naabrikass. Oh teda nunnukest ja tigedat. Tegi toas ühe tiiru ära, hüppas riidekappi (kui uks veidi lahti on, siis ta oskab käpaga seda kenasti rohkem lahti lükata, samamoodi käib ta vannitoas), peesitas põrandal. Lõpuks hakkasin teda välja meelitama, aga kassid on ikka väga isepäised. Sain ta juba kardina taha, astusin ise kuidagi nii, et suss, milles mu jalg oli, oli teisel pool kardinat ja kass hüppas sellele kallale. Nooojah. Hea, et ma sokkis või paljajalu polnud. Lõpuks sain ta välja. Ta on tige, aga armas.
Vahepeal õnnestus Härral (jälle) haigeks jääda. Ilmselt see viirus liigub ringi, sest ümberringi on teisigi. Aga ikka ninaneelupõletik, algav köha, palavik. Ei tea, kas minu immuunsus on hetkel piisavalt tugev, et terve püsida? Mul on plaan järgmisel nädalavahetusel mitte midagi teha ja puhata (nt tõuksida).