Aasta 2015

Taaskord aasta viimased päevad. Ja justkui oleks õige mõelda sellele aastale tagasi. Aastasse mahtus suur kaotus, aga ka rõõmsaid uudiseid ja sündmusi. Kevadel käisin üle Atlandi ookeani ja vaatasin oma silmaga White_House ning jalutasin Washingtoni monumendi juures. Üks nädal oli ka suvi ja siis sai kaks päeva peesitada Narva-Jõesuus seoses suvepäevadega, üle hulga aja sai Eesti meres ujuda. Suve pikenduseks käisime Härraga Türgi puhkamas, päike põletas, vesi oli soolane, toit maitsev. Kolmas reis oli naaberriiki Soome sõbrale külla.
Aasta alguses alustasin LCHF toitumisega. Alguses oli raske, eriti trennid, aga mida aeg edasi, seda paremaks ja lihtsamaks läks. Minule see praegusel hetkel lihtsat sobib, mul ei ole enam suhkrusõltuvust ja mu liigesed ei valuta. On olnud ka tagasilangusi (reisid) ja olen teinud ise enda peal katseid mõne koogitükikesega. Ka jõulude ajal sõin ma veidi piparkooke, aga oluline on see, et isusid ei tulnud tagasi. Nüüd ajan jälle omarada edasi. Ma ei tunne puudust leivast-saiast, kartulist, riisist, tatrast või magusast, tõesti ei tunne. Ma joon imehead kohvi ja söön mõnusat rasvast liha toredate köögiviljadega.
Aasta alguses käisin veel usinasti Arena spordiklubis. Pärast möödunud aasta Pekist Priiks juhtus mu jooksmise entusiasmiga midagi ja kui sinna otsa tuli veel LCHF algus, siis läks kõik veidi nihu. aasta alguses olid trennid rasked, eriti aeroobsed. Jõutrenniks tuli jõud ruttu tagasi, aga see pulss jäigi hüppama, kadus igasugune kiirus ja vähenes võhm. Kui olematu lumi kadus, külmakraadid muutusid plusskraadideks ja tuul päris minema ei puhunud, siis hakkasin aegamisi tõuksiga sõitma. Arena kaart sai aprillis läbi ja pärast väikest pausi jätkasin trenne töökoha jõusaalis uue kavaga. Ja seal olen ma endiselt. Kavad on mitmeid kordi vahetunud. Ma tunnen, et ma arenen. Treener on imetore (ja täiesti tasuta saab personaaltrenne). Pärast tööd lähen kohe trenni ja nii kulu vähem aega. Suvisel perioodil käisin tõuksiga võimalikult tihti tööl (ja oi ma olin väsinud, sest töökoormus oli tohutu). rahvaspordivõistlustest alustasin ikka Parkmetsajooksuga ja seejärel Kevadjooks, mille 10km olid ikka ilmatuma pikad. Juulis jooksin kodukandis 7km ja augustis Suvejooksu raames 5km. Ja sellega vist jooksud piirdusidki, sest mul ei olnud erilist vormi ega tahtmist. Ma olen viimastel kuudel käinud näiteks rohkem jooksmas kui suvel! Mina, kes ma arvasin, et ma pimedas ja külmaga küll joosta ei taha. Ja siis see tõukeratas! Enne jaanipäeva oli Pärlijõe Tõukerattamaraton, kus sõitsin 30km, juulis käisin Sangastes spintimas, augustis sõitsin krossi ja septembris käisin tõukerattaga Tartu Rattamaratoni lühemal distantsil (40km, mis on senini minu pikim järjest läbitud teekond tõukerattal). Hooaja lõpetasin eile väikese 6,5km ringiga (ja väljas oli sel hetkel -9 kraadi, sest päike just tõusis).
Vahepeal oli mul tunne, et ma käin hambaarsti juures ja autoremonditöökohas tihedamini kui maal (ilmselt käisingi). Aga mul on imetore hambaarst! Ja autoremondilukksepad ka! Ja auto annab rohkem liikuvust, isegi tõukeratas mahub sinna peale!
Lemmilooma me teavatael põhjustel võtnud pole, aga ka möödunud aastal andsin naabrikassile vorsti, ma püüan temaga ikka häid suhteid luua, aga tundub, et vorstiga, mida ta innukalt sööb, see ei õnnestu, sest hiljem järgneb ikka käpalöök.
Aasta algusest on meil köögis induktsioonpliit, millega oleme ülirahul! Märtsis kukkus telefoniekraan esimest korda katki, sai edukalt vahetatud, sügisel teistkordselt, kuid paraku trükkimine on väga raske. Härra "uputas" reisi ajal telefoni soolasesse merevette ja tema asendas vana uuema Lumiaga. Mina tellisin endale Huawei P8 Lite, mis jõuab minuni ilmselt uue aasta alguses. Muud uut vist ei olegi.
Veebruaris kläisime Tallinnas Ed Sheerani kuulamas. naistepäeval kuulasime Vanemuises Kõrsikuid. Terminaatorit kuulasime nii Püssirohukeldris, Hansahoovis, Jänedal kui ka Moostes. Jaanuaris käisin Rakvere Teatris taaskord Oscar ja Roosamammat vaatamas. Püssikas käisime ka HND-d kuulamas. Teatris käisime koos ka, aga hetkel on mälu halb.
Raamatuid olen lugenud tunduvalt rohkem, kui möödunud aastal, aga see nimekiri uueneb pidevalt blogi leheküljel. Endiselt oleme sõbrad sarjadega. Filme vaatan mina harva, aga vahel harva ikka kodus ja kinos olen käinud rohkem ist naistekatel.
Töötan ikka samas kohas. Mul on toredad töökaaslased. Ja ma armastan oma tööd. Aga need puhkuste ajad toovad mulle pähe hallid karvad.

Õe kass Karu

Nimetu kass maal

Naabrikass

Ja järgmine aasta? Ma ei tea. Kõik minu plaanid lendasid vastu tuult. Kildudeks. Purunesid. Ma ei tea.. lihtsalt ei tea.