Tuesday, December 15, 2015

Update

Loetud tööpäevad aasta lõpuni. Taas. Jälle. Tööpäevad lähevad ruttu, aga nädalavahetused veel rutemine. Ma ütlen seda vist iga uue nädala alguses, aga nii lihtsalt on, ma ei mõista, kuhu see aeg kaob? Laupäeva veetsingi üldiselt hommikumantlis nagu oli planeerinud, kuid korra käisime poes ja korra tegin väljas sporti. Midagi asjalikku justkui ei teinud, logelesin ja üritasin puhata. Ahjaa, tegin piaprkoogitaigent. Ja pesumasinast tuli kaks masinatäit pesu, rohkem ei saanud tulla, sest polnud kuskile kuivama panna. Pühapäeval olin aga tunduvalt asjalikum, hüppasin (otseses mõttes) kell 9 äratuse peale voodist välja ja hakkasin toimetama. Käisin õe juures, tegin pikema poeringi, ostsin ka näiteks suurema pesukuivatusresti, autoga käisin ka iseteeninduspesulas (natukene puhatamaks ikka sai). Vahepeal tegin süüa ja sporti. Õhtul küpsetasin piparkooke. Triikisin kogu puhta pesu ära. Ja lihtsalt toimetasin. See lihtsalt toimetamine ei saa vist kunagi otsa. Eile käisime siis töökaaslastega Tallinna kolleegidel külas. Sõit läks hästi. Saime vihma ja lume tuisku. Kosel oli nii minnes kui ka tulles tõeline talv. Liikluses saime kenasti hakkama. Mina olin kaardilugeja. Kui ma eemalt google mapsis seda teekond vaatasin, siis ega ma eriti ei zoom'inud, muidu oleks ma teadnud, et me tegelikult satume ikka Tallinna kesklinna ka. :D Aga kõik läks hästi. Autojuht oli väga tubli. Ja meie emotsioonid kolleegide juures olid suured ja ehtsad. Jõudsime järeldusele, kui hea ja tore meil Tartus on, et kõik toimib päriselt ja kõik ongi hästi. Selline hea tunne. Tagasi jõudsime kella viieks (ehk siis, kui teine grupp oleks Tallinnast alles sõitma hakanud). Ja täna, ma teadsin, et mind ootab tööl hullumaja, sest viiest tööpäevast sai neli, aga ma ei jõudnud vist isegi poolt valmis, mis oleks vaja. Aga pool 5 läksin koju, midagi nii ülekiiret ei olnud, mis homseni oodata ei saaks. Aga vaatasin seda kasvavat paberikuhja ja meilboxi ja sisse tuli selline rahutus. Ma üldiselt pean ennast (ja olen ka) sellise rahuliku olekuga, aga seesmiselt muutun ikka vahel rahutuks, mulle tegelikult ei meeldi, kui töökuhi kasvab, aga mulle ei meeldi ka üleliia rapsida. Ning kui tulebki erakorralisi asju, siis plaanilised asjad peavad lihtsalt ootama. Muidu oli mul plaanis pärast tööd linna minna ning paar asja korda ajada ja mõni kingitus otsida, aga päeva lõpuks olin hingelt rahutu ja tahtsin lihtsalt koju. Linna pidin siiski korra minema - postkontorist sain telefoni uue ekraani ja raamatukokku viisin kaks raamatut tagasi, millel täna tähtaeg kukkus. Kõigele muule lõin aga käega ja tulin läbi ummikute koju. Oh, ma sain uued tööriided. Super! Esimest korda sellised riided, mis on tõesti ilusad ja tõesti sobivad mulle! Kenasti taljes ja puha. Muidugi juurde ei tohi võtta ja ülakeha treeningutega ei tohi ka üle pingutada, aga tõesti super. Sellised tumepunased. Ega see suuruste valimine just lihtne ei olnud, sest näidiseid meile paraku ei saadetud. Ja kõik riided, mida ma tõesti ei kanna, sai tagasi lattu saadetud (ja ühed püksid kanti päris maha).
Toidu juttu ka. Eile tõi Härra isa meile suitsukana, super hea. Sõime niisama, ei teinud salatit, Härra ei soovinud ka pitsat. Täna paneerisin ja praadisin kintsulihast tehtud šnitslid (minu paneering koosneb seesami-,päevalille-, kõrvitsa- ja linaseemnetest, Härral ikka kodune riivsai). Ja siis pidi nädala plaani mahtuma kapsarullid (kuhu meie riisi vms ei pane), aga ma ei ole neid kunagi varem teinud, aga esimene kord võib selle kapsaga jamamine päris suur ettevõtmine olla. Esialgu planeerisin selle neljapäevale, aga nüüd meenus, et neljapäeval oleme me hoopis Moostes, niisiis peab rullid tegema juba homme (ja neljapäeval saab neid süüa). Aga homme on mul pikk trenn (ja reedel ka).
Mul on varsti see lühike puhkus, vaikselt tundub, et kõik päevad on tõesti ära organiseeritud. Oeh, ma ikka oskan. Võiks ikka osata ju vaikselt kodus olla? Aga samas on inimesi, kellega muul ajal ei kohtukski..

No comments: