Tere veebruar

Eile õhtul lõpetasin taaskord ühe raamatu lugemise. See oli siis kaheksas. Ühte raamatut kannan ka käekotis kaasas, see nõuab lihtsalt seda aega, et istun ja loen, pole ilukirjanduslik. Võtsin täna jube uue raamatu kätte ja lugesin ka kuskil 30 lehekülge, aga siis jõudis kohale, et täna ma ei jõua. Raamatut loen ma üldiselt ikka voodis, sinna saan väikese lambiga kõige parema valguse, kuigi tahaksin veel paremat valgust. Täna jõudis minuni tunne, et kui ma lugema jään, siis panen ma hoopis pea padjale ja magan. Ilmselt pesitseb minus väike viirus, mille olen töökaaslastest saanud. Nina jookseb aeg-ajalt, aga loputan seda üsna palju soolaveega, niisiis kinni see ei ole, aga ikka on tunne, et "pea paks". Öösel ärkasin kella nelja ajal kurguvalu tõttu ja edasised kaks tundi oli raske magada, sest muudkui neelatasin, kuid praeguseks on see kadunud. Tahaks veel ühte tassi kohvi, aga tean, et hetkel ma seda nautida ei saaks. Nimelt pärast soolaveega nina loputamist jääb kuskile sinna käikudesse mingi soola maitse ja lõhn, mis rikub täiesti kohvi maitse, midagi muud ei muuda, aga kohv ei ole hea. Niisiis tegin hoopis teed. Ja kui veel raamatutest rääkida, siis on mul ka tunne, et kui olen ühe ära lugenud, siis tahab aju veidi puhata, mõelda, ja siis on valmis uuega alustama. Et ma päris nii ei saa, et ühe raamatu panen käest ja haaran kohe uue (kui just neid raamatuid osade kaupa ei loe). Niisiis on mul hetkel kodus kolm raamatut (+ käekoti raamat), mis ootavad lugemist, raamatukogus on riiulil kaks, neile lähen homme järgi, ja siis olen veel järjekorras vist neljal raamatul.
Homme on selline tore päev, et ma olen koolitusel, mis algab alles kell 10. Iseenesest oli mul hea mõte hommikul jooksma minna, aga kui on nii vesine, siis ma ei ole selles kindel... siis tuleb vist puhkepäev, aga hiljem jalutan linna. Puhkepäevaks tuleb sellisel juhul ka neljapäev, sest õhtul tulevad külalised ja pean pärast tööd koju lippama, et kook ahju saaks. Niisiis on nädala plaan veidi sassis, aga sassi läks see juba eile. Koolituse üle on mul küll hea meel, muret teeb vaid see, kas midagi vahepeal ka süüa vaja... või kas kuskilt saaks ka head kohvi, sest valikud ei ole väga kiita. Need kaks päeva on tööl olnud sellised... rahulikud. Suurem osa inimestest on kõik koolitusel ja homme oleme veel lisaks neile kolmekesi ära, niisiis on koridor üsna tühi. Aga mulle küll meeldis. Sai rahulikult teha paberimajandust ilma, et keegi pead kogu aeg ukse vahelt sisse pistaks. Ukse hoidsin kinni, sest koridorist tuli kogu aeg külma (no ja puhur töötas mul ka).
Ja veebruaris ootab mind veel midagi toredat. Tore kui aeg-ajalt lisatöö ära tasub. Eile tuli ülemus minu kabinetti ja küsis, kas ma saaksin kahe nädala pärast ühe töönädala ära olla. Vaatasin kalendrisse ja vastasin, et mul pole plaane! Nüüd on plaanid. :)
Aga tõukekelguüritused hakkavad vist ära jääma..Kui Gismeteo lubas veel mõned päevad tagasi, et kahe nädala pärast on taaskord -15, siis praeguseks on see taaskord muutunud. Yr.no 10 päeva prognoos on ka plussis. Minu meelest võivad plusskraadid olla küll, aga natukene kuivem võiks olla.. siis saaks tõuksiga ringi lipata ja tänavatel joosta... hetkel peaks pigem lompide eest põiklema ja vaatama, et autod läbimärjaks ei pritsi.
Pole ammu kinos käinud. Vahel tahaks minna küll, aga siis on tunne, et nii suur hulk õhtust "läheb raisku"... no minek ja tulek ja film ka veel. Kodus saaks justkui palju rohkem korda saata.
Mind häirib, et mul tuleb gmaili kogu aeg hiinakeelset rämpsposti ja ma ei saa sellest kuidagi lahti. Jah, kõik kirjad lähevad otse rämpsposti hulka, aga mul on selline kiiks, et mul ei tohi gmailis olla lugemata kirju. Ja siis ma muudkui blokeerin neid aadresse, võimalusel teatan kahtlasest kirjast ja lõpuks kustutan... aga järgmisel päeval on uued kirjad platsis. Aktiivselt olen neid blokeerinud umbes kaks kuud, aga neid kirju ei jää vähemaks! Vahepeal satub ka mõnelt selliselt aadressilt, mis on mul juba varasemalt blokeeritud... Kust see rämps tuleb?! Teises postkastis seda probleemi ei ole, aga ma ei taha ka sinna kolida.
Ja muud polnudki öelda.