Käisin elutoast raamatut võtmas (käisin raamatukogus ja nüüd on jälle natukene lugemist). Sealsamas kõrval, lauaarvuti taga, istus Härra ja küsis, kuidas ma ennast tunnen, kas ma tunnen end õnnelikuna. Mina olin korraks ehmunud ja vastasin, et ei tunne. Ootasin juba tema näoilmet ja tahtsin rääkima hakata, et tunneksin end õnnelikuna, kui ta haige ei oleks (viirushaigus) ja üldiselt läheks käiks ka perearstil. Aga vot tema rääkis hoopis RuneScapest, kus ta oli just ühele ämblikule tuule alla teinud ja tema tegelaskuju pidi minema ämblikukeha läbi otsima, et ehk leiab sealt midagi head, see aga on puhtalt õnnemäng. Eks ma siis klikkisin ja noh.. ei tundnud end õnnelikuna. :D Ja siis ei olnud ka õnne.
---
Homme lähen juuksurisse. Üsna pikalt arvasin, et viimati käisin novembris, aga kui lõpuks avastasin, et lõikamas käisin hoopis oktoobris, siis panin märtsi kasvava kuu ajal endale aja. Kahjuks nende õhtuste aegadega on nagu on (ehk neid eriti ei tule, kui väga pikalt ette ei planeeri). Mingi aeg tahaksin ilmselt natukene triibutada ka, aga eks ma pean homme nõu. Ja kuna kulmude kuju on taaskord väga erinev, siis jätan kosmeetiku vahele, püüan suuremaks sõbraks saada riitsinuseõliga ja neid kuidagi tagasi kasvatada ja loodan, et enne sünnipäeva saan need natukene ilusamaks.
---
Töönädal oli natukene raske ja lõpp veidi pingeline. Suutsin korralikult vihastada, et tähtsadest koosolekutest ei tehta korralikke protokolle, kus oleks kõik oluline olemas. Numbreid pole protokollis kirjas, mina mäletan, mida räägiti, teised ütlevad, et nemad ei mäleta.. ja nii ongi mõned asjad kadunud. Minu sõna ei toeta miski. Ma loodan, et see asi kuidagi laheneb, sest nendest ebaküladest on väike segadus tekkinud. Kuidagi ja millalgi ikka laheneb. See jama võttis neljapäeval ka igasuguse trennituju. Järgmine nädal tuleb trenni lõõgastuma minna, sest armas kolleeg puhkas ja pean meie kabinetis üksi hakkama saama.
---
Kolmapäeva õhtul sattusin sõpradega Roomscape'i. Alguses oli küllaltki palju tegu, et õige koht üles leida, aga lõpuks helistasin ja leidsime. Ainult üks meist oli varem kuskil põgenemistoas käinud, teistele oli esmakordne. Neli naist ja üks mees. Kui ma sinna tuppa astusin, siis tundus asi väga imelik.Ma ootasin mingit väga segamini tuba.. aga segamini oli see alles pärast meie lahkumist. Väga vahva oli, aeg läks väga kiiresti. Kahjuks päris välja ei jõudnud, vahapeal jäime toppama ja nii jäi ajast puudu. Järgmine kord oskaks ehk mõnes põgenemistoas targem olla. Kogemus oli igati positiivne. Soovitan teistelegi. Härra käis seal eelmine kevad ühe sõbraga, nemad olid kahekesi ja neil jäi vaid tsipa puudu, et välja saada.
---
Ma praegu avastasin, et ma olen trennipäevikutes nädalatega veidi mööda pannud. Muutsin need failis nüüd õigeks, aga ma reaalselt uskusin, et see möödunud aasta viimane ja käesoleva aasta esimesed päevad teevad kokku aasta 1. nädala, aga tegelikult oli see hoopis 53. nädal. Saingi jälle targemaks!
---
Viimasel nädalal on saatnud mind ka kerge peavalu, mis tähendab vaid seda, et üleliigne suhkur läheb organismist vaikselt välja. Toidud on olnud eeskujulikud, kuigi naistepäeval sai joodud ka vahuveini. Vahepeal oli toitumine kuidagi paigast ära, kogused ja ajad jne. Et sõin hommikust ja sellest sai kõht nii täis, et ei suutnud end liigutada, aga polnud vahet, kas sõin peekoni ühe praemunaga või kaks praemuna ja peekonit (koos rasvakohviga). Nüüd aga olen joonud endiselt ühe hea rasvakohvi ja söönud kõrvale kaks kuni kolm oopsie leivakest (pmst muna ja toorjuust) võiga. Kõht jääb mõnusalt täis ja läheb täpselt lõunaks tühjaks. Lõuna on kella 12 aeg, söön korralikult, ja koju jõudes (kella 19 paiku) söön veel midagi kerget. Nii on toidukordade vahe piisavalt pikk. Seda 16:8 moodi toitumist saaksin vaid siis teha, kui tööl ei käiks (sest jah, saaks ju süüa tugevama hommikusöögi ja lükata siis lõunasööki mitu tundi edasi, aga ma ei saa täiskõhuga trenni minna ja trenn on minu jaoks oluline). Jätkan nii. Oopsie retseptiga tegin viimane kord terve plaadi ja siis saan noaga tükkidest lõigata ja karpi panna. Kõige paremad on otse ahjust. Ja hetkel läheb hästi, enesetunne hea, magus ei isuta ja muu rämps ka ikka. Juhataja ütles üks päev tööl, et kuulis ja luges kuskilt seda sama põhimõtet, mida mina rakendan, et söö rasva, et ravast vabaneda ja ütles, et hakkab mind veel uskumagi.
Selle nädalal oli kaks erinevat lõunasööki. Pisikesi kotlette uluki hakklihast.. riivsaia ei olnud sees) sõin majoneesi ja rohelise salatiga (õli) ning seda jagus kolmeks päevaks (kolmapäeval oli rohelise salati asemel kurk). Ja siis kolmapäeva õhtul tegin lillkapsapitsat ja eile ning täna sõin seda.
---
Nüüd hakkan järgmist raamatut lugema.
No comments:
Post a Comment