Elumuutus

Kui keegi nüüd klikkis pealkirjale ja arvas, et tuleb postitus kuidas elu muutumas on, siis päris nii see ei ole. Mõni aeg tagasi nägin ühte kursuseõde unes, kellaga paar korda aastas ikka suhtleme ja suvel ka kohtume (sest Pärnu on ju ometi nii kaugel). Unenäost, milles ta rase oli, kirjutasin ka. Tema kirjutas vastu, et see tähendab hoopis just minu elus mingit muutust.
Võib-olla tõesti.
Elu ikka muutub. Ja eile muutusin kurvaks. Akna alla parkis end üks punane kaubik, millele ma suurt tähelepanu ei pööranud. tavaliselt tähendab kaubik kolimist, aga mõtlesin, et kolib keegi, kes jätab külmaks. Aga ühel hetkel, kui sõbranna lastega akna all toimetasin, siis nägin, kes asju kaubikusse tassib... Mõni aeg hiljem läksin postkasti vaatama ja naabripoiss tuli just kaubiku juurest. Muidugi ma küsisin, kas nad kolivad ära ja miks nad kolivad. Sain vastuseks, et maja on valmis saamas. Toredad ja tublid noored inimesed. Minu järgmiseks küsimuseks oli, kas nad võtavad kassi ka kaasa. Naeris, et võivad ta siia ka jätta, aga ütlesin, et ma ei saa teda kahjuks sisse lasta.
Jah, ei ole ma seda kassi juba jälle tükk aega näinud. Ehk nende maja juba mõnda aega nii valmis, et kass on saanud seal rahulikult elada ja väljas ringi silgata.
Aga minu meele tegi see siiski kurvaks. Nüüd ei ole ka enam ühte toredat kassi, kes ikka akna ja ukse taga käis, jah, ta virutas küll käpaga ja küünistas, aga oli ikkagi armas kass. Kass.