Riksi

Riksi

Tema oleks täna saanud 20 inimaastat vanaks. Aga tema seiklusi ja kassiaastaid jagus kahjuks poole vähemaks. Aga ilm on ilmselt sama ilus nagu siis kui ta sündis. Minu juurde jõudis ta veidi hiljem, siis kui oli piisavalt suur ja oskas ise süüa. Pärit päris kodukülast ja oli ilus punane kassipoeg, kes kohe esimesse peenrasse jooksu pistis ja end ära peitis. Oli hommikuid, kui teda kõikjalt otsisin, sest alati leidis ta magamiseks uue paiga. Aastatega sai ta vanemaks ja oli rohkem õues, lõi tutvusi ja käis sõjas teiste kassidega. Ja kui ta üks kord jälle koju jõudis, siis ma jälle hakkasin teda tohterdama. Üks aeg oli ta umbes 0,5 aastat kodust eemal, aga ühel päeval tuli ta tagasi. Vahel istus ta tunde mõne kõrge männi otsas, kuhu koer oli ta ajanud. Või mängis tagaajamismängu teise kassiga (ja üks lõpetas ikka puu otsas), aga püüdis ka hiiri ja sõi seda, mis anti. Kui ma väiksena kõrvapõletikus olin, siis magas tema ikka minu juures. Ja mulle meeldis alati kui ta minu juures magas, kahjuks talle sooja teki all nii palju ei meeldinud ja ühel hetkel pani ta jooksu, aga natukeseks ta ikka jäi. Vahel ta küünistas. Aga rohkem ka nurrus. Vahel hüüdsin ma pimedatel õhtutel pikalt teda ning vahel ta tuli, aga vahel ei tulnud...

Minu armas kiisu.