Sunday, May 29, 2016

35. Tartu Rattaralli tõukerattal

Kui möödunud sügisel sai tõukerattaga läbitud Tartu Rattamaratoni lühem distants (oli vist 40km), siis ei olnud küsimustki, kas peaks minema ka rattarallile. 2013 ja 2014 käisin rattarallil jalgrattaga, esimesest aastast mäletan imeilusat ilma, teisel aastal oli aga minu arvates väga külm ja tuuline. Möödunud aasta jäi vahele, sest olin just tagasi jõudnud teiselt mandrilt ja ajavahe oli liiga müstiline. 
Hommikune uni oli rahutu nagu ikka, aga püsisin kuidagi äratuseni voodis. Veidi pärast kella 8 jõin kohvi ja sõin hommikust. Vaatasin aknast välja ja taevasse kogunes aina rohkem pilvi, selle peale vaatasin ka nelja erinevat ilmateadet ja mõtlesin, mida küll selga panna. Vihma ei lubanud, aga kui päike pilve taha jääb, siis pole ju nii soe... Vaikselt pakkisin asjad ja riietuseks võtsingi põlvedeni püksid ja tavalise spordisärgi, kotti viskasin veel küll lühemad püksid ja spordimaika, aga sinna need ka jäid. Pakihoidu andsin seljakotti, aga selga jäi mul samuti kott - veepaagiga. Väga hea ost Hiinast! Pudelihoidjat mul tõuksil enam pole, aga kui ka oleks, siis sõidu ajal sealt vett kätte ei saaks (ühel sportlikumal mudelil on teine võimalik pudelihoidja palju kõrgemal ja siis ei tohiks raskusi olla). Aga ma teadsin, et ilm on piisavalt soe, üritus sportlik ja kilometraaž piisav, et mul on kindlasti vahepeal juua vaja. See kott oli seljas väga mugavalt, sest oli veel kinnitus rinnal ja kõhu peal. Veepakki läks ka palju jääkuubikuid, et vesi mõnda aega vähemalt jahe püsiks (püsiski!). 
Enne starti nägin vilksamisi endiseid kolleege, tõukerattureid ei märganud. Polnud ka suurt midagi teha ja läksin stardikoridori kohe, kui need avati. 
Mingit plaani ja eesmärki ma ei seadnud, tahtsin selle raja tervelt läbida. Stardipaugust läks mööda 40 sekundit, siis said inimesed ka sealt liikuma, kus mina seisin. Alguses ikka väga vaevaliselt, et kohe kellelegi sisse ei sõidaks. See on nii vahva tunne, et terve Riia mnt on Tartus kinni ja ratturid muudkui sõidavad ja sõidavad. Mina sain pulsi kohe kõrgeks, aga läks ka kenasti alla. Linnas oli hea asfalt, et oli hea tõuksida.
Rada läks siis mööda Valga maanteed Nõo poole. Teised ratturid muudkui läksid ja läksid ja läksid minust mööda. Kogu aeg mindi mööda. Sain ka mitmeid häid sõnu ja ergutusi, aga mööda mindi ikka. Lõpuks möödusid minust ka kolm teist tõukeratturid (meesterahvad) ja ma ausalt öeldes ei tea, kas meid oli rajal rohkem kui neli või mitte (äkki mõni sportlane läks pikale distantsile ka). Mööda küll mindi, aga ma olin üsna üllatunud, et neid möödujaid jagus veel ka Nõos ja pärast seda... 
Nõus oli 17km ja teeninduspunkt. Pärast seda läks minu jaoks asfalt halvemaks (ehk krobelisemaks), samuti tuli küljetuul ja veidi ka tõuse, aga läksin edasi ja tempoga olin ise üsna rahul. Esimesega tunniga läbisin umbes 21km ära ja mõtlesin, et kui nii jätkan, siis jõuan alla 3h veel finišisse ehk tekkis väike eesmärk. Kui ma nüüd rajaprofiili vaatan, siis sellele järgnes tegelikult pikk tõus, millest ei saanud arugi. Kui juba Pangodi poole pöörasime, siis oli tuul vastu ja tempo läks kohe alla. Natuke raske oli, sest ma ei leidnud kedagi, kelle sappa minna.. Mõned läksid endiselt mööda ja mõned olid taga. Lõpuks ikka mõned kilomeetrid olin kellegi taga ja kohe oli parem, tempo läks siiski alla. 2h tiksus täis 38,6km. Tuul oli vahepeal ikka selline, et kui oli ka laskumine, siis pidin ikka hoogu lükkama ja kiirus oli vaid 18km/h. Isegi Tatraorus ei saanud sellist kiirust nagu ma oleks oodanud! Aga orust üles ronimine oli minule palju lihtsam kui jalgrattaga, vähemalt täna oli selline tunne. Seejärel oli põldude vahel jälle natukene tuult, aga vaatasin kella ja mõtlesin, et jõuan küll alla 3h, sest ühtegi suurt tõusu enam ei tule ja nii vähe on veel minna. 
Oligi vähe minna. Mäletan, et 2014 oli üks hullem koht see lennujaama teest sinnanii kuni sai linna poole pöörata, sest tuul oli mets ja tee halb. Aga vahepeal on tee ära remonditud ja tuult oli täna kindlasti vähe. Vahepeal sai natukene laskuda ja siis ootasin väga, et saaks laskuda ka Ringtee tänavat pidi Turu tänavale, aga siis tuli jälle see tuul ja hoog ei tulnud sugugi nii hea ja suur nagu oleksin oodanud ja tahtnud. 
Viimased kilomeetrid ja jõudsingi finišisse ajaga 2h55min09sek (netoaeg 02:53:57). Minu Polar näitas distantsiks 56,56km. Minu arvates andis kell adekvaatseid andmeid, ainult mingi kaheksa kilomeetrit enne lõppu viskas korra pulsi ära ja siis oli see 133x'.. kuigi oli tegelikult üle 170x'. Keskmine pulss 174x', max pulss 203x'. 
Jah, riietus oleks võinud olla lühem, sellest sain aru juba Lõunaka juures, aga siis oli kergelt öeldes liiga hilja. 
Järgmine aasta võiks jälle minna, vaevalt küll siis rada 56km, panevad vast 10km otsa. 

Polar ja 5km ajad. 

Endomondo ja kokkuvõtlikult 2km ajad.Kõige aeglasemad 2km on ikka Tatraorust üles tulemine.


3 comments:

Anneli m said...

Olen ka 2 päeva tõuksi omanik. Arvasin, et see on lihtne, aga ei olegi nii kerge:). Ma pole üle aasta aktiivset treeningut teinud ja see väike proovisõit võttis päris võhmale. Vahelduseks proovisin ka vasaku jalaga tõugata, aga siis hakkasin vibama ja vahetasin jala tagasi. Seega rattarallile veel ei trügi, pean õige tehnika kätte saama ning esialgu jään jooksule ja kepikõnnile truuks.
Jõudu tõukamisel :)

Sjuteist said...
This comment has been removed by the author.
Sjuteist said...

Oh, selline rõõm on seda lugeda!
Millise tõukeka sa ostsid? Ja mis selleks utsitas?
Kõik on harjutamise taga kinni, aga jalavahetus tuleb kiiresti, kui üks jalg ära väsib, siis lihtsalt peab teine ka hakkama tööd tegema.
Soovitan ka näiteks youtube'i vaadata, seal mõned õpetlikud videodki olemas:
https://www.youtube.com/watch?v=ZDoMamntILw