Kodust

Kuigi hetkel tundub, et täna on selline kehvem päev, siis juba hommikul mõtlesin, et tahaksin kirjutada kodust. Kaks kuud tagasi oli ma kindel, et selle korteri kohta ei saa ma kunagi kodu öelda, sest see lihtsalt ei ole seda. Et see on koht, kus ma olen, olen ajutiselt. Lihtsalt ajutine elupaik. Sinna jõudes oli kõik nii tühi ja kõle. Võõras ja kauge. Või olin mina ise kõige tühjem. Ja kui õhtuks oli üks tuba kaste ja kotte täis, siis muutus see tunne veel tühjemaks. Nüüd ma seda tunnet enam nii hästi ei mäleta ja see ongi hea, sest osaliselt oli kõik justkui udus. Aga vaikselt oli vaja enda jaoks see koht hubasemaks muuta, et oleks vähemalt üks koht kus olla, kui kuskile pole minna ja kedagi näha ei taha. Ja nüüd nimetan ma seda kohta koduks. Sest täpselt just kodu see mulle hetkel ongi. Ühes tõelises kodus on kass ka, vot kassi veel hetkel ei ole, kass tuleb siis, kui mul on kodu, mille omanik ma olen. Endiselt on harjumatu veel see linnaosa ja maja, aga ma tunnen, et mul on koht, mille kohta saan öelda kodu. Ajutine kodu. Ja kõik ajutised asjad ei jää püsivaks. Elama sättisin end magamistuppa, sest kõik vajalik mahub sinna ja teeb olemise hubasemaks. Mul on lõpuks ometi aknalaual kurgid, tomatid, paprikad. Rõdul kasvavad salatid, till, herned, sibulad. Esimesed kurgid on juba valmis. Köögis on kohvimasin, mis teeb head kohvi, mingi rõõm peab ellu jääma. Kõlaritest kostub ikka vana tuttav Terminaator. Mul on voodikõrval viie aasta päevik-märkmik, kus on igal päeval üks küsimus ja igal aastal erinev vastus (?). Samuti on seal Inglikaardid. Mul on suur peegel, mis oli küll Jyskis kõige odavam, aga üle väga mitmete aastate näen ma end täispikkuses peeglist. Mul on sügavkülm, mille ostsin küll kasutatult, aga kuhu saan nüüd kõik eed marjad panna, mida korjamas käin. Minu ümber on nii palju toredaid ja häid inimesi, kes on olnud igati toeks ja abiks. Mul on mitmeid raamatuid, mida ma loen, mul on isegi põrandalamp, et oleks voodis hea lugeda. Mul on koht. See koht on Tartus. Ja Tartu on minu Kodu.