V Pärlijõe Tõukerattamaraton 25.06.2016

Nädalavahetusel toimus juba V Pärlijõe Tõukerattamaraton, minu jaoks oli tegu kolmanda tõukerattamaratoniga Sänna kandis. Selle kolme aasta jooksul on korraldajad pugenud südamesse, rääkimata sellest imeilusast loodusest ja armastusest tõukeratta vastu. Esimese aasta muljed võtsin kokku siin ja möödunud aasta omad siin. Mis seal salata, ootasin seda üritust väga, sest see lihtsalt on nii vahva. Kohale jõudes tervitasin korraldajat kohe kallistusega. Nad on nii toredad. Kogu see Lõuna-Eesti tõukerattaseltskond on nii tore ja vahva. 

Kuigi ma seda väga ootasin ja plaan oli tõesti võistlema minna, siis erilist ettevalmistust mul ei olnud. Tundub, et kevadel hakkas see ettevalmistusperiood rappa minema ja on nii ka edasi läinud. Samas ei saa öelda, et ma midagi pole teinud, sest sporti ma ju teen, lihtsalt.. ma oleksin tahtnud natukene süstemaatilisemalt valmistuda. Samas ma ise vean hommikuti lehti ja aeg-ajalt väsitab see veidi rohkem ära (või pigem see kilometraaž). Ja kui mõelda mu viimaste nädalate unegraafikule, siis tekib küsimus, mida ma öösel teen. :D Viimased 1,5 nädalat on ööunetunde umbes 3-5 ja mul ei ole unehäireid, und pole või läheb liiga vara ära. Jaanidel olid vabad päevad ja ma ikka ärkasin nii vara ja samas oli see nii mõnus, sest ees oli terve pikk päev. Laupäeva hommikul viskasin pärast leheringi veel kaheks tunniks magama ja see uni oli magus, aga jäi kahjuks lühikeseks. No mis seal ikka. 

Sel aastal läks nii toredasti, et lisaks õele sain kaasa ka ema ja tädi. Täitsa perekondlik üritus. Et kui keegi tahab teada, kus saa tõukeratast laenutada Rakveres või Tallinnas harjutamiseks, siis küsige julgelt, sets kogu infot Internetis üleval ei ole. Hakkasime umbes 9 paiku kahe autoga sõitma, minul oli kaasas veel maastikutõukekas, mida olin laenutanud nädalaks, et veidi harjutada.

Ilm oli imeilus, aga palav ja aina palavamaks läks. Ei osanud valida riietust. Mida üldse teha? Mida selga? Mida jalga? Veepaak? Kuidas vesi külm püsiks? Prillid? Samal ajal olin ka autojuht ja ajasin juttu, et liiga palju mõelda ei saanud. Jõudsime üsna varakult, aga mitte esimeste seas. Võistluskeskus avati kell 10. Parkisime autod ära ja suundusime Kaugu Veski Puhkemaja poole. On alles ilus koht! Mina sain endale number 1, nii juhtub, kui armas korraldaja ütleb sulle, milall lõpuks registreerimine avati ja saad seda esimesena teha. Nii armas temast! Kui olin natukene seal kõndinud ja mõnda tuttavat tervitanud, siis ütles Imre, et ma saaksin tema rattaga sõita. Muidugi olin ma nõus, kuigi polnud seda sportlikumalt versiooni proovinudki. Käisin natuke harjutamas ja võtsin riski, et proovin ära. 

Sel aastal startis maraton (33km) kell 12:00 ja poolmaraton (18km) 12:30. Minu kokkuvõte oleks see, et kohe oli raske. :D Temperatuur oli 30 kraadi, lauspäike, tuult minimaalselt. Oh jah, korralik ekstreemsus. Minu eesmärgiks oli tulla kolme esimese naise sekka ja see oli endiselt reaalne. Alustasime sõitu koos ühe naisega ja üritasime koostööd, aga ühel hetkel jäi minu tempo talle alla ja lasin tal minna. Aga Footbike Eurocup'il plaanime teatevõistlusest osa võtta. Vahepeal jõudsin särgi ära võtta ja jäin sportrinnahoidja väele, oi kui palav oli. Veepaak oli kotiga seljas, selleta poleks ma hakkama saanud, kuigi selg kuumenes veelgi üle. Pärast ühte peatust ei pannud alumist klõpsu kinni ja siis käis vahepeal veidigi õhk läbi. Kogu aeg oleks tahtnud juua. Kohalikud elanikud olid mõned lisapeatused teinud külma veega, see oli nii mõnus. Nad viskasi vett pähe ja seljale ja kõhule, see oli külm, aga värskendav. 

Võrumaa Spordiliidu galerii

 Üldiselt oli tunne, et keha tahabki üle kuumeneda, sest tekkisid külmavärinad. Selle peale võtsin hoogu muidugi maha (tempo oli niigi aeglane) ja püüdsin võimalikult palju varju hoida ja jõin muudkui vett. Ja ootasin joogipeatusi. Oh, raske oli, nii raske.

Võrumaa Spordiliidu galerii

 Rada oli tunduvalt raskem kui möödunud aastal. Oli rohkem metsa, ikka päris metsa. Samas oli väga vahva. Lihtsalt nii palav oli, et polnud aega just ümbrust nautida. Isegi raba ääres sõitsime. Ja siis närisid meid parmud. Aga jah, raske oli, nii palav ja raske. 

Võrumaa Spordiliidu galerii

Pulss oli kogu aeg kõrge, ilmselt seal 180 juures või paar pügalat vähem, kuna Polar ei teinud kogu aeg koostööd, siis puudub mul korralik ülevaade. Aga ma tundsin, et see oli kõrge. 

Foto: Egle Paas

 Ma mäletan tervet rada, et oli raske. :D Tundub, et need ongi kogu emotsioonid. Eriti raske oli muidugi viimane mets, kus paljud lükkasid tõuksi käe kõrval, aga ma ikka üritasin. Paaril korral tahtis ratas ikka kinni jääda. Kõige vahvam oli esimene laskumine raja alguses, siis sain kiiruseks peaaegu 50km/h. 

Foto: Egle Paas

Mul on sellest üritusest nii positiivsed emotsioonid. Nii vahva oli. Toredad inimesed toredas kohas. Jah, rada oli raske, ilm oli karm, aga... mis südames, see teeb südame soojaks.

Foto: Egle Paas

Foto: Egle Paas

 Pärast sõitu oleks lihtsalt tahtnud vette hüpata ja seda tuligi teha. Saunas oli veeavarii ja nii pidi sauna asemel hoopis jõkke minema. Vesi oli jahutav ja mõnus! Sõidu lõpus sain aru küll, et ma ei suudaks niikuinii lavale minna, sest olen ülekuumenenud. 

Foto: Egle Paas

 Ja saingi II koha naiste seas. Olen rahul. Alati tahaks paremini, aga laupäeval oli see parim, mis suutsin. Mulle meeldib see väike armas seltskond. See personaalsem lähenemine. Et sain sinna kutsuda toredaid üritusi ja ehk sai veel keegi pisiku külge. Üks suve parimaid üritusi, ausõna.

Foto: Egle Paas

Kokkuvõte:

Distants: 33km

Aeg: 2h19min05sek (eelmine aasta oli 1h42min 28km)

Keskmine kiirus: 14,10km/h (linnas sõidan u 22km/h)

Max. kiirus: 49,30km/h

Keskmist pulssi ei saa kirjutada, sest ei lugenud õigesti (see ei olnud kindlasti 145x'). 

Aitäh korraldajatele ja toetajatele, kohalikele inimestele ja kamraadidele! 

Juba üsna varsti toimub üks veidi kergema rajaga tõukerattamaraton Pühajärvel. Tulge vaatama. Ratta saab laenutada. Koht onilus. Seltskond tore. Kliki SIIN.