I Pühajärve matkamaraton tõukeratastel

Tundub, et tõuksiürituste puhul on tegu eranditega ja tulevad ka pildid, no teisiti ei saa lihtsalt. ;)

Sel aastal on selline imetore suvi, et tõukerattasportlastele on rohkem üritusi kui üks kuni kolm. Kui Imre varakevadel juba Pühajärve tõukerattaüritusest rääkis, siis polnud küsimustki, kas ma lähen. Muidugi lähen ja registreerisin end ka koheselt. Kõik teised plaanid tuleb lihtsalt nende plaanide järgi teha. Imehästi sobis see, et samal päeval lõppesid meil Pühajärvel asutuse suvepäevad ehk ei pidanud kuskile sõitma, kuigi ilmselt mõni väsimuseminut nendest suvepäevadest sinna rajale ka jäi. Sujuvalt sai ka mõni sõber kaasa kutsutud, et koos ikka lõbusam oleks.

Kuna Pühajärvel olime juba alates neljapäevast ja minul oli tõukeratas kaasas, siis reedel sai tehtud väike kiire soojendus. Sõbrants tegi aga ringi Pühajärvele kaasa ja tema kaaslane jooksis. Kõik üritused on natukene erinevad ja Pühajärve tegi erinevaks ka see, et suurem osa oli kõik asfaltkattega. (ühe ringi peale oli kruusa/pinnast u 3km). Asfaltkattega teel on minek ja kiirus ikka hoopis teine, aga omaette teema oli künkast üles ronimine ja alla tuhisemine.

Nagu õiged osalejad ikka, siis tutvusime ka ilmateatega ja tegime ka selle järgi plaane. Välismaa ennustus lubas, et hakkab vihma sadama ja stardi ajaks tuleb ka äikest. Eelmisel päeval oli ennustus olnud väga täpne ja seetõttu olime ka selleks valmis. Aga tuli vaid päike. Ei vihma, ei äikest, ei tugevat tuult, ei liiga palju sooja. Kõik oli ilus. Kõik.

Stardiks valmis, kuldne kolmik minu kõrval - kes neist võitis sel korral?

Imre valmis laskma stardipauku.

Ja läks lahti...

 Start oli küll muru pealt, aga kohe saime kergliiklusteele ja siis läks lahti. Tõukad ikka ühe jalaga kuni jaksad ja siis teise jalaga, siis tuleb laskumine, lased end põlvest alla ja muudkui laskud...

See asfalt.... :)

Selle sõidu ajal sain ma taaskord aru, et ma olen üksik sõitja. Seda vähemalt tõukerattaüritustel. (Ja tugeva tuule korral oleks see väga raske, aga mis teha). Mind ei häiri, kui keegi on natuke kaugemal ees või kaugemal taga, aga mul on raske, kui keegi on kohe nina ees või kannul. Kuidagi ei oska. Küll on siis tunne, et peaks kiirust lisama või hoopis maha võtma või kiirendama hakkama valel ajal? Isegi kui need, kes ees või taga on, on meesterahvad (oleks tore neist kiiremini sõita, aga otseselt ma nendega ei konkureeri). Nii olin ma teise ringi ajal ühele veidi jäneseks, tundus, et tal oli raske, aga püsis mul väga hästi järgi kuni ma umbes teise ringi poole peal tempot lisasin ja eest ära vuhisesin.

Pääsukest enam ei tulnud...

Ja nii nad tõukavad :)

30km võitja Janar Fomatškin

 Parim aeg tuli 1.09,45. Tõsiselt tahaks teada, mis nende tippkiiruseks tuli (ehk kirjutasin talle just fb-s).

30km III koha mees Aigar Nuuma, kes on üks Footbike Eurocup 2016 üks põhikorraldajatest!

Üks imetore ja vahva meesterahvas, nii sõbralik ja soe. Võtsid mu nii lahkelt oma tõukeratturite seltskonda vastu ja on alati igati vastutulelikud ja sõbralikud.

Ja finiš.

 Ja jõudsin ka mina finišisse. Võiks rajast veel veidi rääkida - esimene ring oli selles suhtes raskem, et mul polnud rajast aimugi, polnud ma eriti uurinud rajakaarti ega midagi. Teadsin vaid, et asfalt on põhiline. Kohe alguses oli natukene kruusateed, kus mul oli enda rattaga veidi raskem sõita, sest pole ju amorte ja rehv on peenike, seal oli tempo kohe aeglasem. Samuti pidin jälgima, et kuskile ei komista, sest prillid olid tumedad ja metsas ei näinud siis väga hästi kõiki kive. Aga tõesti need laskumised, te ei kujuta ettegi, lihtsalt tuhised sealt alla (ja loodad, et keegi vastu ei kihuta). Sel hetkel said jalad puhata, et järgmistes künkast üles ronida. Järsematest küngastest läksin natuke joostes ja vahepeal ka natuke kõndides, sest pulss oli niigi kõrge ja ei tahtnud hinge kinni joosta.
Rajal oli üks joogipunkt umbes poole peal (kohe ühe suure künka tipus) ja teisele ringile minnes samuti. Täpselt õigetes kohtades. Sel korral ei võtnud ma ka veepaaki seljakotiga kaasa, mis oli igati õige valik, sest veest piisas, polnud nii palav samuti nagu Pärlijõel. Mul oli küll väike veepudel ratta küljes, aga seda polnud aega kasutada (see on rattal nii madalal, et hoo pealt selle haaramine on üsna raske).
Teine ring läks mul veidi kiiremini, aga mitte oluliselt. Kohati oli nagu turvalisem, sest teadsin, mis mind ees ootab, aga samal ajal oli tunne, et laksumistel on kiirus aeglasem, ju tuli ka väsimus sisse.

Supi söömine.

Võidusärgi-kallistus.

 Kuigi ma kohe oleks tahtnud riideid vahetada ja järve hüpata, siis jätsin ikka sportlikud riided selga ja sain endale võidusärgi. Kui minu aeg oli umbes 1,5h, siis järgmised naised tulid finišisse peaaegu koos ajaga 1.45. Nad on väga tublid ja vahvad! Teise koha omanik tegeleb rohkem jooksmisega, kolmanda koha omanik vist samuti, aga tal on ka isiklik tõukeratas olemas. Au oli nendega seal poodiumil olla.

Ja sel korral siis niimoodi, et sain kõige kõrvale poodiumiastmele imetoredate teiste naistega! Kui ma veel haiglas töötaks, siis oleks üks HOHÜ esikolmik olnud.

Ja nii see läks. NIi südamest soe ja vahva üritus nii toredate ja ilusate inimestega. Kummardus Imrele Loodusturismiga korraldamise eest, Aitäh Otepääle, aitäh abilistele. Aitäh, aitäh. Süda on soe ja järgmiseks aastaks valmis!

Numbreid ka veidi:
I Pühajärve matkamaraton Tõukeratastel 30km (kuigi minu Polar näitab veidi üle 29km)
Aeg: 1:29:09
Avg speed: 19,56km/h
Max speed: 51,90km/h
Avg heart rate: 164x' (mul polnud aega kella eriti vaadata, et kas näitab õigesti... tunne oli, et pulss oli kõrgem)
Max heart rate 186x'

 24. kilomeetril tõus ja pikem joogipaus.

Sellised lood, siis sel korral. Kutsun teid kõiki ikka tõuksima.. Alguses ehk tundub imelik, aga siis tekib vaimustus. Aitäh sõpradele, kes minuga kaasa tulid!

Võidusärk!

*Pildid on pärit kõik Loodusturismi Fb lehe albumist ja fotograaf Timo Arbeiter.