Täna tatsasin läbi kesklinna Annelinna poole, tempo oli üsna kiire. Silmasin esialgu vist ühte vana sõpra, kes nüüdseks on vaid fb tuttav, aga kuna vahepeal oli rohkem kui vaid mõni aasta mööda läinud, siis ei olnud ma selles kindel. Tatsasin omas tempos edasi ja varsti üsna tema taga ja olin üsna kindel, et ikka on tema. Korraks küll mõtlesin, kas tasub hõigata, sest viimati kohtusime 7 aastat tagasi ja viimane telefonikõne tollel suvel ei olnud just kõige meeldivam. Ometi oli ta omal ajal üks väga hea sõber, lihtsalt siis juhtus elu. Aga mul olin hea meel, et hõikasin. Embasime korra. Ajasime nii kaua juttu, kuni jõudsime minu elupaigani. Ja vahepeal on ainult 7 aastat möödunud, ta nägi samasugune välja ehk vaid veidi rohkem treenitud. Aga kummaline, et muidu nende aastate jooksul kuskil tänaval kokku ei juhtunud, mäletan küll ühte või kahte korda, kui nägin kuskil eemal mingis seltskonnas, aga see oli ka kõik.
Ja mul on hea meel, et ta ei öelnud mulle"ma ju ütlesin sulle", kuigi võib-olla ta mõtles seda, ei oska öelda.
No comments:
Post a Comment