Mälestused

Täna hommikul tundsin leheringi ajal sellist mõnust heinalõhna. Jah, juuli lõpp ja heinalõhn keset linna. Lisaks oli nii palav, et esimest korda suve jooksul võtsin ma end hommikuse leheringi ajal t-särgi väele ja muudkui tatsasin edasi. Aga see heinalõhn tõi meelde mulle ühe vana postituse, mis on mustandites seisund üle aasta...

---

Laps olles sai pea igal aastal jaanipäeva paiku maale vanaema-vanaisa poole mindud, vahel jäi käik ka veidi hilisemaks, aga hein tuli loomadele ära teha. Tavaliselt läks kaks meist varem ja teised tulid hiljem autoga järgi. Mäletan, kui ema meid varahommikul Rakveres bussi peale pani ja kohale jõudsime alles pärastlõunal. Mina ajasin vanemat õde igas suuremas peatuses üles, sest arvasime, et oleme juba Pärnus (kuigi tegelikult kestis reis 5 tundi). Pärnuski pidi aega parajaks tegema, vahal saime seal tädiga kokku, vahel kantseldas meid tädi sõbranna, kui vanemaks saime, siis saime ka ise hakkama.
Tol ajal ma heinateost nii vaimustatud ei olnud, aga tagasi mõeldes oli ikka vahva. Ja me saime heinaküünis magada, värskete heinte vahel. Hommikuti äratas kuke kiremine. Heinakuhjasid ära vedades, sai ise ka kuhja peal/küljel istuda ja sõita, sest neid töid tegi suur ja tugev hobune.
Ja ükskord oleks õega juba õige peatuse maha maganud, aga siis nägin bussiakanast vanaisa, kes oli meile hobusega vastu tulnud! Kui paljud noored saavad öelda, et vanaisa on neile hobusega bussi vastu tulnud? Ah? Küll see oli alles vahva.

Mäletan kui seal olid veel lihaks hobusele ka lehm(ad?), lambad, sead, kanad-kuked. Vanaema õpetas mind lehma lüpsma, usun, et oskaksin seda ka praegu. Tänu sigadele sai talvel sealiha. Seal maal olles sõime vist ka peaaegu alati liha ja kartulit ja mul ei saanud sellest kunagi kõrini. Siiani söön seda pekisemat liha hea meelega. Kunagi olid väikesed koerad Muki ja Lipi ja natukene metsistunud kassid, kelle said kätte vaid vanaema. Kui ma noorem olin ja oma kassiga rääkisin, siis ema ütles, et olen nagu vanaema, sest tema rääkis ka nii loomadega.

Teleri vaatamise asemel lugesime õdede-vendadega muinsajuturaamatuid. Suured ja paksud raamatud, kuhu olid muinsajutud köidetud, näiteks Jussikese 7 sõpra, Tuhkatriinu.. Need raamatud on alles ja loodan nendest enda lastele unejutte lugeda. Lisaks mängisime mingit mängu, mille nime ma küll ei tea, aga põhimõte oli, et kahekesi sai mängida ja pidi vastase mõeldud mustri väljamõtlema. Oli selline piklik laud, kuhu panid enda mustri, plaadi ette, et teine ei näeks ja kõrvale reale sai märgitud, kas vastane arvas juba midagi ära. See mäng oli meil bareti sees, et nupud ja muud osad ära ei kaoks..

Mõned (v-o oli see rohkem mingi 5-6a tagasi?) aastad tagasi saime vanaema käest vaarikataimi, eriti hiline sort, mari veidi tumedam ja vähem magus, saaki annab hiljem, aga kaua. Vanaemal oli see sort mitu aastat ja ta juba arvas, et see ei hakkagi kandma, aga ikkagi hakkas. Kui meie seda Võrumaale viisime, siis juba järgmisel suvel olid marjad küljes ja nüüd muudkui paljuneb. Möödunud aastal oli selline suvi, et mina ei jõudnudki nende vaarikate ajaks sinna metsa... Loodan, et sel aastal läheb paremini. Ja üldiselt kogu see turbane pinnas. Küll oli lihtne umbrohtu ära sikutada, aga samas see umbrohi vohas sama hästi kui taimed, sest pinnas oli rikkalik. Sellise pinnase tõttu sai ka kartulit käsitsi võetud ja pandud. Kahju et ma nooremana seda niimoodi nautida ei osanud. Praegu ma mõtlen, et nii tore oleks põllul ringi mütata ja seda kõike ise teha.

Ja vanaisa tegi nii toredaid erinevaid harja- või labidavarsi, mille peale ta erinevaid lauseid kirjutas. Niihästi on silme ees veel pilt, kui õde esimesed 6. klassi lõpetas ja vanaisa ka tema lõpetamisele tuli ja siis mõisas järjest õpetajaid ettekutsus ja kõik vist ühe sellise varre said. Nii vahva. Samuti tegi väikeseid peeglialuseid, sest seal kuuris oli alati niiiii palju peegleid. Ja minule tegi ta ka väikese karika, osa karikast on küll untsu läinud (ülemine osa oli pudelist), aga alumine, see tähtsam, on minuga kaasas ja meeles. Vanaisa õpetas mind vikatiga niitma. Seda oskan ma siiani. Ainult vikat peab terav olema.. teritamist ma veel ilmselt ei oska.

Aga kadunud on üks tassike, mille vanaema mulle alles mõne aasta eest andis.. tahtis anda. Mul on seal kuskil mälus lüngad, mis sellest sai, kas ma sain selle, kas ma tõin selle Tartusse, jäi see sinna või hoopis Virumaale. Aga ma mäletan, et ta tõi mulle selle ühe tassi, mille peal oli see üks nimi. Ja see tass oli mulle. Ilus, aga väga vana tass. Tahaks selle üles leida.. Kuskil peab ju olema? Siis on ka tükike temast minuga.

---