Möödunud nädalavahetus

Väike kokkuvõtlik video esimesest päevast Põlvas. 

Uh. See nädal, mida ma veidi pelgasin sai läbi. Pelgasin sellepärast, et ma ei olnud kindel, kuidas ma selle koormusega nädalalõpus aru saan. Oli ka põhjust muretsemiseks. Kuidagi hästi ei mõjunud ka nädala algus, istutus, magamatus ja muud muremõtted. Aga nagu ma ka trennipäevikus kirjutasin, siis tegelikult läks kõik hästi.

Reedel kappasin töölt kolmveerand kaksteist ära, võtsin Statoilist ühe kohvi ja autoga suuna Põlva poole. Jõudsin parajal ajal kohale, et tõukerattasõpru tervitada. Sain teise ratta. Sain kätte enda numbri ja särgi - nii tore, et ma S suuruse tellisin! Natukene tegin sooja, aga väga ei osanud. Ei teadnud, mis mind ootab ja kuidas ootab. Nädal oli nagu oli ja ettevalmistus puudus (nagu ka ülejäänutel suveüritustel), ainult tööle minnes-tulles tegin vahepeal kiiremaid lõike. Ja kaarti uurides sain aru, et tegelikult tuleb keset Põlva linna sellest künkast muudkui üles ronida.. ainult 5x! Meenus kohe üritus Tõuke Üles 2016 ja siis oli see seal 1x korraga + finaal. Ja siison kõrval tugevad sportlased Soomest ja mujalt. Ja siis meie, eestlased, harrastajad. :D 

Naiste kriteeriumi start oli kell 14 ja andsime minna. Minul on alati oht end kohe kinni sõita, ma kohe ei oska algust rahulikult võtta. Sel korral väga üritasin, sets kohe tuli mäest üles minna. Ja see mägi oli pikk... aga kõigil oli raske. raja teine osa oli aga mõnus - alguses sai hingamise korda ja siis andsid hoogu, et allamäge vurada, et alustada uut ringi ja taas üles minna. Esimesed kaks ringi olid eriti rasked, seejärel oli kolmas ja neljas veidi kergemad, aga viies oli taas raske. Enne viiendat ringi võtsin lonksu juua, aga oleks ehk pidanud seda üks ring varem tegema. Püsisin kõik see aeg ühe Soome juuniori taga (oi ta oli kiire!), aga vot mööda ei saanud. Nii arvasin ma tervelt neli ringi, et olen 4.-5- koha eest väljas, aga hiljem selgus, et enda vanusegrupis sain hoopis 3. koha! See oli üllatus! Aga tegi tuju heaks!

Muidugi ma andsin endast seal kõik ja siis olin läbi, mis läbi.

Juba täitsa kutu...

:)

Üks III koha medal ka :)

Seejärel oli meeste kriteerium ja natukene vaba aega, mis tegelikult oli mõeldud puhkamiseks ja harjutamiseks, sest tuli ka teatevõistlus. Umbes pool tundi enne starti hakkasime siis rattavahetust harjutama. Kuidas näeb välja tõukerattateatesõit? Nii et tuleb ratas vahetada, üks hüppab maha ja teine hüppab peale, üks peab jooksma, teine peab tõukama... Harjutades ei olnudki nii raske, aga võistluse olukorras oli veidi keerulisem. Eks rolli mängis ka see, et me olime võõrad, ei olnud harjutanud ja üritasime lihtsalt hakkama saada. 

Ring oli lühem - vist 800m või 850m, aga ikka mäest üles ja teiselt poolt alla, kuna pöörded olid 180 kraadi, siis pidin ka hoo maha võtma, kas ei osanud või ei julgenud kurvi võtta, aga targem oli nii, sest muidu oleks seal ka kukkunud. Võistkonnas oli meid kolm ja mina läksin esimesele ringile, sest tavaliselt olen ma kiire algusega. Jahm. Tavaliselt. Mitte siis, kui ma 3h tagasi olen end tühjaks sõitnud. Seda, et väga raske on, sain kohe aru, aga andsin endast parima. Ja nii ka teised. Lihtsalt kõik teised olid kiiremad. :) Ajaliselt oli vaja sõita 20minutit + üks ring ehk mina sain sõita vist 4x sealt üles ja siis alla. Aga teise vahetuse ajal sain ma ratta kätte ja seejärel komistasin. Esimene kukkumine tõukerattaga. Muidugi ajasin end kiiresti püsti ja läksin edasi, sel hetkel nii valus polnudki. Nägin küll, et üks jalg veritseb, teine marraskil, püksid lõhki, küünarnukk marraskil ja jalanõul varba juures auk, aga tuli edasi võistelda. Pärast võistlust jalutasin Kaitseväe bussi juurde ja olin patsient, puhastati ja plaasterdati. Kusjuures see ei tundnud üldse hull, lihtsalt marrastus.

Parem jalg.. lihtsalt nahk maas eks?

Lihtsalt marraskil eks`?

Ja kuna juba selleks jutuks läks, siis lõpetan oma haava jutu ära ka. Et hiljem hakkasid need muidugi korralikult valutama, nii et öösel oli valus magada, eriti kui mingi tekk-lina vastu läks. Hommikul vaatasin, et peaks ehk briljantrohelisega üle tõmbama, puhastab ja kuivatab. Ma olen vist rumal. :) See oli NIIIIIII valus. See oli KOHUTAV. Mul olid tükk aega hambad ristis. Ometi ei tundnud see sugugi hull... endiselt tundus lihtsalt marrastus. Võib-olla tegin valesti, et plaastri peale panin ja ei saanudõhku? Aga kuna läksin ka laupäeval võistlema, siis ei jäänud muud üle. Eriti valus oli muidugi duši all. Kannatasin ära. Ja tundus endiselt, et pole väga hullu, kuigi magada ikka ei saanud ja valutas ka. Parem oli ka veidi paistes, aga eks sai ka väikese põrutuse. Aga pühapäeval Tartusse jõudes sain aru, et enam ei näe need üldse nii head välja ja oleks aeg midagi ette võtta. Punetavad ja põletikus. Panin peale braunovidoni, seda mul vähemalt oli. Ma selline tore meedik, et ega mul eriti sidumise asju pole (Paracetamoli polnud ka pikalt!). Jätkasin samamoodi esmaspäeval, punetus küll vähenes, aga eriti paremaks ei läinud. Eile (teisipäeval) küsisin siis tööl kolleegilt nõu, näitasin jalgu ja ta oli natuke nõutu, aga jõudsime teise kolleegi juurde, kes raputas ka pead... Vasak, kus oli vaid nõnda nimetatud marrastus, sai peale Sufargini  ja teine sai ikka braunovidoni, sest visnevskit ju pole. Valu tegid, aga palju vähem. Ja täna hommikul oli vasak juba üsna ilus! Kõik see jama tuleb ära. Muidu jääks sinna ikka tohutu arm. Aga paremal vast vaikselt moodustub uus nahk selle nahakihi alla, mis seal peal nii hirmus kole on... aga polnud nii lahti, et seda ära võtta. Õhtul käisin kolleegi poolt läbi ja ta sidus seda uuesti, kodus oli tal visneskit, mida ta ka mulle andis ja nüüd jätkan sellega. Lõhn pole just meeldiv, aga usun, et see parandab kiiresti. 

seis tänaseks.. see valge jama tuleb sealt ära saada, aga sikutada ei tohi. :) teist pildistada ei saanud, sest seda õhtul lahti ei võtnud. ja tööl pole selleks võimalust.

Armas kolleeg andis mulle koju ka kraami, millega end siduda. Tundub, et mõtles ka natukene ette, et kui järgmine kord miskit juhtub, siis on kohe olemas, mitte ma ei jõua õigete vahenditeni 3-4 päeva hiljem. 

Eelmine öö enam magamist ei seganud. Plaastrite asemel on side ja võrk, annab rohkem õhku. 

Selline tore näen välja, mõlemad jalad niimoodi ära seotud, aga vähemalt on võrk peal, natuke naiselikum ;)

Nii. Aga nüüd siis peaaegu laupäev. Reedel olin küllaltki väsinud ja midagi teha ei jõudnud, aga kas just uni kohe tuli, seda ei mäleta. Laupäeval ärkasin ikka 03:45 ja tegin kiire leheringi - kuskil 6,6km ja olin juba pool 6 tagasi kodus ja läksin tagasi magama. Ärkasin kella 8 paiku, aga jah, oleks tahtnud veel magada. Uimerdasin kodus, isu eriti ei olnud, näksisin kamarakrõpse, jõin mitu tassi kohvi, sõin rosinaid (ei olnud jah LCHF, aga kuna nädal oli nagu oli, siis olid rosinad minu valik). Ja pärast kella 10 startisin Salamaa poole. Koha peal sain ratta - maastikuoma, madalama lenksuga, see sobib mulle paremini, aga mõtlesin küll, mis asja ma seal teen. Meenus eelmine aasta ja kui raske siis oli, kuigi ma teadsin, et eelmisel aastal olin ma eelnevalt olnud mingis viiruses, et olemine oli väga nõrk.. Soojendust eriti teha ei jõudnud (ega tahtnud?), jalad olid nagu pakud. Ja siis mõtlesin metsale ja krossile.. no see pole ju mulle. Kell 12 startisime ja alustasin väga rahulikult, omas tempos. Iga pikem tõuge tegi haiget, väga hästi teadsin, kus on tuharalihas ja reielihased. Ratas oli võõras, jalatugi oli kõrge. Oeh. Kuna tean, et mul tavaliselt vett vaja, siis koti veepaagiga panin ikka selga, igati õige otsus. 

Rada oli sarnane esimesele aastale, aga mitte päris. Esimene pool oli vist sama, aga teine osa oli raskem. Oli kaks väga järsku laskumist, kust mina tõuksiga ei julgenud alla minna. (No ikka väga järsku!) Ja igasugust maastikku. Ohkasin ikka korralikult. Aga teine ring oli tuttavam ja läks veidi libedamalt, aga mitte kiiremini. Korralik väsimus tuli sisse. Siiski 5km enne lõppu möödusin veel kahest ja lõpuks sain enda vanuseklassi naiste seas 4. koha. Sellega võib täiega rahule jääda, sest selleks ajaks olin täiesti kutu ja see mets pole ikka mulle. 

Aga nii vahva oli ikkagi. Ja kogu see tõukeratturite seltskond siin Lõuna-Eestis.. oh, lihtsalt supper! Kõik on nii toredad ja armsad ja toetavad! 💚💚💚

Pärast autasustamist kiirustasin ära, et korra Tartus puhata, asjad pakkida ja suund Rakvere poole võtta. Jah, tundus üsna hull idee. 

Rakveres parkisin auto Vallikraavi tänava lähedale. Käisin võistluskeskuses stardimaterjali, särgi järgi. Jalutasin veidi ringi ja sain varsti õe juurde koti viia, et sinna hiljem pessu minna. Erilisi tuttavaid ei olnud... ja stardis olin ikka üksi. Polnud ka päris sellist meeleolu, ometi just selle meeleolu ja melu pärast ma sinna minna tahtsin, aga läks nagu läks. Minu plaan oli see läbi kõndida, et endale mitte liiga teha... plaan oli hea. Aga mina hakkasin sörkima, jalad kuidagi kandsid ka, vaatasin pulssi, mis ei olnudki nii kõrge ja muudkui läksin. Kuna ööjooksusärgi alla olin enda särgi jätnud, siis hakkas väga palav, aga kannatasin ära. Läksin rahulikult omas tempos, millega ma ise väga rahule jäin.. sest ma pole ju jooksnud.. rääkimata 10km.. rääkimata üleüldse.. ja seljataga oli hullumeelne nädal ja mitu võistlust. Ja jooksingi terve tee. Juua võtsin ka. Vahepeal ajasid mõned mind närvi, kes ette jäid, aga siis sain kuidagi mööda... Õde oli ka vahepeal pojaga akna peal, aga neid näha ei õnnestunud, küll aga tegi meele nii rõõmsaks, kui akna peale vanaema nägin, natuke keksisin ja kilkasin, tuju läks paremaks ja nii ka kiirendasin. Et tegelikult jooksin ma enda parima aja, kui ma isegi ei olnud sellele mõelnud, ei olnud jooksuga tegelenud, ei plaaninud.. ilmselt siis tõukerattast ka kasu. Netoaeg tuli siis 1h00min52sek (avg 167x') minu jaoks super, kindlasti oleks kuskilt saanud selle 52 sekundit kokku tõmmata.. aga läks niimoodi. Viimane kilomeeter oli väga raske endale teed rajada. Üldiselt olid mul kilomeetrite ajad seal 6min-6.15min, viimased kolm alla 6 minuti, no ma jooksin poolmaratoni samas tempos ja see oli pea 2a tagasi. 

Pärast jooksu ma sinna ei jäänud, ruttu õe juurde, pessu. Kõik riided olid läbimärjad. Ja siis autosse ja sõbranna sünnipäevale... ja siis kunagi maale.. ja magama ja uni oli katkendlik ja jalad valusad.

Aga ära tegin! 

Särk on ka ilus.

Ja nii lühike mu maal käik oligi.. umbes 12h. 

Pühapäeval olid jalad küll väsinud, aga ei midagi ületamatut. Natuke raske oli autost välja ronida, aga kui liikuma sai, siis läks hästi. Esmaspäeval käisin treeneri juures masaažis, just jalgade pärast. Kui ta mu parema säärega tegeles, sisi ta ütles, et pole nii kõva lihast enne näinud/tundnudki.. et kas nüüd sellest kõigest tingitud või natuke minu omapära.. või mis värk on. Ja reielihaste juures krudises korralikult. Ohjah. Aga pärast oli palju parem. Ja nüüd ei ole ma midagi teinud - ainult need leheringid. Kaks päeva veel! 

Tõukerattaga sõitmine teeb lihtsalt südame soojaks. Proovige ka!

NB: Müün enda Kickbike Sport G4 maha!

Galeriid: 12. august Põlvas ja 13. august Salamaal.