27092016

Südamega ma ei valeta kunagi.

--

Sain viirusest priiks ja siis tulin eile märja seljaga koju. Väljas tundus nii soe. Pärast trenni panin vaid jaki peale ja tõuksisin koju. See oli viga. Nohu ei ole päris tagasi, aga nüüd vindub veidi. Homme olen targem ja pärast trenni panen selga kuivad riided ja sõidan alles siis koju.

Ma elan Eedeni keskusele väga lähedal, aga üldiselt ei viitsi ma sinna kohe üldse minna. Millegi tõttu ei ole Eeden mulle kunagi väga sümpaatne koht olnud, aga nüüd ma ikka aeg-ajalt käin (kõige tihedamalt ilmselt postkontoris). Eile võtsin end kokku ja läksin kellassepa juurde, sest see Polari rihm läks ju katki! Ma ei tea, kuidad see üldse võimalik oli. Uurisin netist juba uue rihma hindasid, aga otsustasin ikka, et ehk aitab ka kellassep. Seal oli üks sümpaatne noormees. Selgitasin muret ja küsisin, kas võin ise vahepeal poes käia. Ta ilmselt arvas, et lähen šoppama, sest ütles, et kell seitse paneb ta koha kinni, aga selgitasin, et lähen vaid toidupoodi. Ja nii oligi, et kui tagasi jõudsin, siis oli rihm jälle korras. Maksin 5 eurot ja tuju oli kohe parem. Küsisin ka seda, et kuidas saab kellassepaks õppida, tuleb välja, et meistri juures, mis on igati loogiline. Nii et kellasseppa minust ka ei saa. 

Veidi hiljem tõid mehed mulle kirstu üles! Nüüd on see olemas, kaas küljes ja ootab, et ma sinna asjad paneks. Eile ei jõudnud ja tänagi jõudsin juba pimedas koju. Tahaksin veidi paigutada ja mõelda, aga seda valges. Eks sisi teen ka pildid, milliseks see kirst sai, ise olen väga rahul. Ehk leian maalt veel midagi, mida korda teha ja üks päev päris enda kodus kuskile paigutada ja kasutada. Väga tahaks sellist vana kohviveskit...

pilt osta.ee-st

Midagi sellist. Kellelegi pole niisama ära anda? 

Vahel tahaks lihtsalt seda kohvilõhna.. ja nii paneks sinna oad ja saaksin selle lõhna... ilma et jooksin õhtu jooksul kolm tassi kohvi. 

--

Töönädal algas pingeliselt. Umbes nädal oli mul pea kohal üks kiri, millele pidin vastust koostama. Oh, see on see osa, mis mulle ei meeldi. Küll proovisin pühapäeva õhtul midagi kirjutada, eile terve päeva vahelduva eduga, aga tuli liiga palju erakorralist ja ootamatut tööd, eile õhtul kodus ja lõpuks täna lõuna ajal sain selle valmis. Käisin veel juhatajale ütlemas, et andsin oma parima, aga ma tõesti ei oska nendele lollustele enam midagi vastata. Mina üllatuseks jäin boss mu vastusega rahule, parandas küll mõned iluvead, aga üldiselt oli kõik hea. Oh, seda oli hea kuulda. Nüüd pean ette võtma viis järgmist taolist kirja... Tahaks ju teha ikka tööd nii, et boss lihtsalt kontrollib ja allkirjastab, aga ei oleks tal lisatööd parandamistega. Käin ju ennegi tema käest nõu küsimas, kas võin seda ja teist kirjutada, tema suust tuleb lausa kuldmune! Aga kui istun enda töölaua taha, siis mäletan küll seda mõtet, aga kõik need ilusad laused on peast pühitud. 

--

Täna ma hoopis jalutasin tööle. Pidin hiljem küll kohe linna kappama, aga lõpuks sain pool teed autoga. Aga jalutada oli hea, läksin üsna hea tempoga ja lõpuks hakkasin lonkima, sest ei tahtnud liiga vara jõuda. Ja samas tõdesin, et Turu tänava ääres on ka kõnniteed osaliselt paremaks muutunud ja kui ma tõuksiga pikka ringi ei taha minna, siis võib varsti ka sealt liikuda.

Esialgne plaan oli täna vist ka aeroobset trenni teha, aga ei jõudnud. Kui pool 8 koju jõudsin, siis oli kõht nii tühi. 

Ja kui juba kõhu ja toidu peale jutt läks, siis hetkel on mul suhkruvõõrutus. Võõrutus on natukene .. ehm.. kole sõna, kui mõelda, et tavaliselt käib see kokku narkootikumide ja alkoholiga, aga suhkruvõõrutus on ka võõrutus. Sellesse lihtsalt ei sure. Mul veel kuskil kuklas koidab, kui hull see oli, kui ma LCHF alustasin 2015 aasta alguses. Seda tunnet ma enam ei mäleta, ma ainult mäletan, et keskenduda ei suutnud, kogu aeg oli magusa isu ja selline magusanälg, et roniks mööda seina üles, trennis oli raske, muidu oli raske.. ja see peavalu. Tekib ehk küsimus, miks mul on suhkruvõõrutus, kui ma toitun LCHF järgi. Kõige lihtsamalt öeldes olin vahepeal üsna liberaalse poole peal ja sealt polnud just raske võtta see üks üleliigne suhkur.. ja nii see läheb. Liberaalse poole peale viis mind lihtsalt elu ja olukorrad, kui vahepeal pole ikka isu üldse süüa, siis pidi midagigi sööma. Vahepeal oli kõik jälle korras, aga siis jälle. Sellest ringist on tegelikult väga raske välja tulla, ma usun, et olen seda varemgi kirjeldanud (ja ilmselt ei jää see ka viimaseks korraks). Aga ma tean mille poole püüelda, ma tean, mida oodata ja ma tean seda, kui hea on varsti olla. Hetkel ei ole selliseid sümptomeid nagu alguses, ilmselt ma organismi suhkrut päris täis ei toppinud. Põhiliselt probleemiks on peavalu, selline tuim, aga kohati terav, valuvaigisti seda ei leevenda. Öeldakse, et roosasoolaga vesi aitab, aga ma ei suuda soolast vett juua. Nii ma siis kannatan. Keskendumisraskusi on ka, aga kes seda teab, millest see täpsemalt tingitud on. Samuti unehäired. Aga vot, kui kuskil on midagi magusat, siis kohe tahaks. Mitte sellepärast, et ma seda päriselt tahan, aga organism ütleb, et võta see suhkur. Aga mina jalutan minema. Ja rahulikult jalutan, ei jookse. Seda peaks ehk paar päeva veel olema, siis võiks see mööda minna. Korralik trenn aitab ka kindlasti. Teiseks on hetkel keha vett täis, aga küll seegi kaob (1g süsivesikuid seob 4g vett).

Hommikuti olen jälle peekoni ja muna peal. Hea ja toitev. Kohv on viimasel ajal tavaline, sest ma lihtsalt pole viitsinud vahustamisega tegeleda. Õuntest pean eemale hoidma, sest juba üks õun võib vallandada selle suhkruisu... Pähkleid söön, aga vähe. 

Aga üldiselt on see suhkrusõltuvus ikka täiesti psühholoogiline. 

--

Lahkudes - minegi!. Ärge jätke võimalusi. Ärge jätke lootust, ärge lõhkuge detailidega seda olukorda veelgi. Ärge kunagi helistage ega kirjutage. Kustutage ära aadress. Ärge pöörake ümber ning ärge naeratage. Ärge jätke võimalust tulla tagasi. Vaadake kogu aeg edasi. Põletage sillad. Või muul juhul - jääge!.

Fb leht "Sinu iseloom"
--

Ma arvasin

Ma arvasin nõnda, et meri
on alati sinine
ja varjatud kullateri
täis on viimne kui inime. 

Et merel sõites tuleb
julgelt tuuli trotsida
ja väsimust võites tuleb
ilmast imesid otsida. 

Ma sõudsin, südames õhin,
ümber lained sumasid,
taevarannad ja merepõhi
mulle vastu kumasid. 

Sain teada, et meri harva,
õige harva on sinine
ning et tühi ja halli karva
on sageli inime. 

Nägin maid ma, mis järvetud, jõetud,
tolm ja põrm, muud ei olegi,
inimlapsi, kes mullast on võetud,
kus kulda polegi. 

Kuid ma arvan, et siiski tasub
 olla, eksida, ihata,
teada tahta, kus tera asub,
armastada ja vihata. 

Ning näha, et hallimast hallim
meri vahel on sinine,
ja tunda: on kallimast kallim
kullateraga inime.

Ellen Niit, 1958