Tartu Rattamaraton 40km 2016

2015 sõitsin 40km 2h37min42sek. Kirjutasin sellest natukene siin. 

Sel aastal oli mul kolm eesmärki:

1. läbida rada kiiremini kui 2015

2. mitte kukkuda end lõhki

3. lõpetada hooaeg rõõmsalt ja ühtlasi see üleliigne suhkur kehast välja saada

Sel aastal sõitsin autoga Elvasse ja läksin sealt eribussile. Eks see Elvas sõit oli selline... keeruline, sest läksime (läksin teiste autode sabas) Peedu kaudu ja siis mõtlesin, et küll nad mu õigesse kohta viivad. Aga nad vist ei teadnud, kuhu nad sõita tahavad. Lõpuks ma keerasin kuskile parklasse ja võtsin ikka gpsi välja. Aja siis kui parklate juurde jõudsin, siis arvati, et lähen vist kedagi ootama, sest ratast mul ju ei olnud ja nad juhatasid mind otse edasi.. okei, ma ei täpsustanud ka, kuhu ma minna tahan. Aga sain varsti aru, et see värk on jama, pöörasin otsa ringi ja sain ka parklasse. Olin graafikus ja läksin busside juurde ootama. Ratta pidin saama alles Otepääl. 

Otepääl sain numbri, nägin paari tõukeratturit ja jäin ratast ootama. Oh, Imre andis mulle nii hea enda ratta. Minek oli super. Hea  kerge ja muudkui läks. Super-super. Ise ta sõitsi veel uuema mudeliga, kus esirehv ja tagarehv on samasuured. tahtsime küll kõik koos pilti teha, aga kell oli juba nii palju, et osad meist olid kadunud.

Mina sõitsin pikas riietuses, sest ma olen külmavares. Seal ootamisega hakkas eriti külm, sel ajal oli veel spordijakk peal ja müts peas. Aga alla jätsin selle termopluusi ja panin ikka tõukeratturipluusi peale, et seda reklaamida. 

Kolm tõukeratturit enne starti. 

 Sel korral sai startida siis üks grupp eespool, kui möödunud aastal sai starditud. Rahvast oli endiselt palju ja alguses on ikka raske, vaata vaid, et kellelgi otsa ei sõida ja iial ei tea, mis imelikke manöövreid keegi teeb. Kohe tuli ju küngas ja kohe hakati ka kõndima, oh, oli tegemist. Aga õnneks polnud seal rohi väga libe. Kui möödunud aastal oli mul 10km tunne, et kohe üldse ei saa sõita, sest kogu aeg on keegi jalus, siis sel aastal läks veidike paremini. 

Esimesed 20km oli mul siiski tunne, et kuidagi ei liigu need asjad. Tulid sellised heinamaad, et rohi oli libe ja mul polnud oma jooksutossuga just kõige parem hoogu lükata. Aga rattal oli minek hea. 

Kui esimesed 10km möödus ajale 38minutit, siis tekkis mul tunne, et ma jäängi sinna. Rääkimata sellest, kui vaatasin 20km aega, siis mõtlesin, mis toimub, endal oli tunne, et sõidan kiiremini, aga, kuidas ma siis nii kaua sõitsin?

Lühikesel rahal oli kolm teeninduspunkti + cola. Juhtus selline asi, et ma ei peatunud üheski. Esimene oli just enne 10km täitumist, mõtlesin, et alles hakkasin sõitma, tõesti ei tahtnud juua. Lisaks oli mul rattal korralik pudelihoidja ja veepudel, tollel raamil on see kõrgel ja siis pole probleem seda sealt haarata. Palu TP-s endiselt ei tahtnud juua. Süüa ammugi mitte, oli ka soolakurki, aga kõik muu oli suht suhkur. Vahepeal olin enda veepudelist joonud ka. Pärast seda läks rada paremaks ja kiiremaks. Mul oli tunne, et alles oli üks kilomeetripost, kui juba tuli järgmine, see oli hea tunne. Ja varsti tuli kolmas teeninduspunkt, siis oli mul tunne, et kohe on ju finiš, et tõesti pole mõtet peatuda ja endal veel vett alles. Nii need läksid. Ja colat ei hakanud ma ammuilma jooma. Üks naine rajal ütles, et olen ju maksnud selle eest, et võta midagi ikka, aga tõesti ei tahtnud. 

Kui see heinamaa ja rohi välja arvata, siis oli rada kiire, aga tohutult tolmune. Kogu aeg oli tolm suus. Õnneks prillid katsid silmad ära ja prilliklaasid ülelliia tolmuseks ei läinud, et välja nägi. Küll aga oli kell vahepeal nii tolmune, et sealt küll midagi ei näinud. Ja lõpus olime täiesti tolmurullid. 

Kui olin 30km ära sõitnud, siis sain aru, et sõidan ikka kiiremini. Rada muutus lihtsalt kiiremaks ja see eesmärk saab täidetud. Viimased 10km läks eriti lihtsalt, lihtsalt tõukad ja oled õnnelik. 

Nii ma lõpetasin oma elu teise Tartu Rattamaratoni 40km ajaga 2h18min44sek. Kindlasti oleks kuskil saanud kiiremini, ma ei andnud endast kõike, aga ma läksin rõõmsalt hooaega lõpetama ja see mul ka õnnestus. Samuti õnnestus mitte kukkuda. 

Pulsivöö oli mul peal, aga paraku seda uskuda ei saa. Mu keskmine pulss oli kindlasti rohkem kui 135x'. 

Osa toredaid tõukerattureid. Kõik nad on nii armsad!

Sellise hea rattaga sõitsin. Super. Muide see on ka müügiks! Ostke ära Imre käest. Ostaks ise, aga enne vaja enda ratas maha müüa.. ja siis mõelda, kas tuleb cross max või race max.. rehve saab mõlemal vahetada. 

See punane näitab pulssi ja sinine kiirust, aga pulssi ei tasu siis väga uskuda. Mõnest väga liivasest mäest sai ka natuke üleskõndida. See, kus sinine on täiesti põhja läinud - pael oli lahti, jäin seisma ja sidusin kinni.

Kilomeetrite ajad. 

Aitäh Imrele tõukeratta eest!

Aitäh kõikidele toredate tõukeratturitele, kellega koos ma rajal olin!

Aitäh vabatahtlikele, korraldajatele, ilmale. 

Aitäh kõikidele nendele seal rajal, kes jagasid häid sõnu. 

Kes ütles lihtsalt "jõudu". Kes ikka küsis, kas ma jalga ka vahetan. Kes kiitis tehnikat. Kes ütles, et küll sõidab see tõukeratas ikka kiiresti. Kes küsis, kas ma juba väsinud ei ole. Kes küsis, kas jalad krampi ei lähe. Kes küsis, kui palju ma trenni tegin, et seda 40km tõukerattaga läbima tulla. Kes küsis, kuidas sellega mäest alla saab sõita. Kes lihtsalt kiitis, et ma sellega seal olen.

Eriti tore oli üks naisterahvas, kes ühel hetkel ütles, et ta läheb minust juba viiendat korda mööda. Ja ei läinud väga palju aega mööda, kui tuli juba kuues kord (mina möödusin teeninduspunktides, aga kus veel). Ja siis kuuenda korra juures rääkisime paar sõna rohkem. Seitsmendat ei tulnud... ma nüüd ei tea, kas pärast kolmandat teeninduspunkti läksingi mööda  ja tema rohkem mitte või ei teinud tema ka peatust ja jäigi minust ettepoole. 

Vahva oli!