Tätoveering?!

Uh, see võib tulla inimestele veidi üllatusena, sest ma olen sellise rahuliku loomusega tagaasihoidlik naisterahvas, kes käib küll kosmeetiku juures kulme-ripsmeid keemiliselt värvimas ja juuksuris lõikamas ja või triipe tegemas, kes kannab kindlaid ehteid, mõlemas kõrvas on üks auk ja mujalt augustatud ei ole, aga ma olen umbes 10a teadnud, et ühel päeval teen ma endale tätoveeringu. (see tuli pikk ja grammatiliselt vist väga vale lause? Aga mu eesti keel on endiselt hukas, ei ole 10 aastat kodumaal pärast ühte välismaa aastat seda endiselt parandanud). 

Vot. See ei ole mul mingi uus soov või tahtmine või vooluga kaasa minek või miskit poppi. Ma ei käi eriti vooluga kaasas. Ma olen seda pikalt soovinud, aga ma ei tormanud kohe salongi, kui sain 18 (okei, sel aastal elasin Rootsis ka) ja seda vaid ühel lihtsal põhjusel - tahan tätoveeringut, aga ma ei ole välja mõelnud millist ja kuhu. Ehk siis võtan asja mõistusega, mõtlen läbi, sest teadvustan endale, et see jääbki mulle, niisiis ei soovi ma niisama lihtsalt midagi tegemise pärast. 

Töö tõttu olen näinud piisavalt palju väga tätoveeritud inimesi. Terve üle keha ... no mulle ei meeldi, aga see on iga inimese enda asi. Ja palju oleneb ju põhjustest ka. Mingi aeg rääkisin tööl Sõbrantsiga sellest ja üks teine töökaaslane oli sealsamas, oi, mis pilguga ta mind vaatas ja ütles, et ära endale küll taha... inetu ju. Ilu on vaataja silmades. Mõte on minu peas. Seos minu sees. 

Mida ma siis tahan? Kuhu ma tahan? Millal?

Kuhu? - ma tean, et ma ei taha, et see oleks nähtava koha peal, ma ei taha seda teha teistele näitamiseks, vaid endale. Pikalt oli plaan jalale teha, säärele, no see oleks suvel väga nähtav, sest kannan selliseid spordipükse, kleite, aga sel ajal oli ka mõte, et see on üks kass, kelle saba jookseb ja keerleb ümber sääre... Seda mõtet mul enam pole. Sääre mõte kadus samuti. Tahan kuskile rohkem "peitu". Niisiis jäävad ära käed, õlad jne. Ja siis võtan mõistusega, et mul sünnivad ka lapsed ja seetõttu võiks see olla kuskil kehal, mis ei veni raseduse ajal nii väga välja ehk langevad jälle mõned kohad ära. Läheb keeruliseks? Praegu olen üsna kindel, et see tuleb seljale, ühe abaluu alt võiks allapoole joosta. Ei plaani tervet selga. Emaga oli sellest eelmine kord korra juttu ja ta vist ehmatas veidi ära, et kas teen kohe sama suurelt kui mul vend alustas. Ei, ei ole plaanis. :)

Mille? - Ma endiselt ei tea veel. Natuke on peas midagi, aga mitte päris. Olengi hakanud uuesti inspiratsiooni otsima, et mis siis täpselt ja kuidas, et kui olen midagi täpsemalt välja mõelnud, siis saaksin minna konsultatsioonile ja arutada, mis ja kuidas. Küll aga jõudsin täna ühe kindla asjani, mida ma kindlasti tahaks, aga ma ei tea, kas suudan selle ülejäänud kokku luua või peaks see väiksena tulema kuskile mujale (kuklale, kõrva taha). Igal juhul on üks asi teada. Küsida pole mõtet, ma ei ütle. 

Millal? - siis kui ma tean, mis ma tahan. Ja siis kui selleks raha on. Hetkel ei tea. Ja raha pole kohe kindlasti.

Kolan ikka Pinterestis ringi, aga ... ma kas ei oska hästi otsingut kasutada või miskit, aga ma ei leia üldse sellist inspiratsiooni nagu ootasin. Või on mul väga erinev arusaam asjadest. Eks ma otsin edasi. Sellega mul kiiret ei ole.