Ma vaatan teda ja mul on tunne, et ta on kogu aeg siin olnud. Jah, ta meenutab mulle minu kallist Riksit, kelle lahkumisest on möödas varsti kümme aastat. Aga Draakon, ta vaatab mind selliste silmadega, et ta teab kõike. Ta ei taha lasta mul siin eriti trükkida. Ta hoiab minu lähedale. Ta jääb magama minu juures ja öösel kolib enda pessa või minu jalgade juurde. Ta jookseb toast tuppa nii et vaibad on kortsus ja ise liugleb põrandal. Ta teeb selliseid hüppeid, et isegi ehmub. Ta nurrub. Ta hõõrub oma nina vastu mind ja hoiab minu lähedale. Ja vaatab mind sellise näoga, et "Sa ju tead, kes ma olen, ma olen tagasi". Draakon, Sa oleksid nagu kogu aeg olnud, aga olid kuskil eemal. Kui ma nädalapäevad tagasi varjupaigas sinna ruumi astusin, kus kiisud olid, siis oli seal kohe tema, üks punane kiisu, kes kohe mu pilgu haaras ja oma sõbralikkust näitas. Seal oli teisi ilusaid kasse, üks suurem, kui teine, aga oli vaid üks punane, kes vaatas sellise näoga. Üks kiisu, kes ootas mind, kes ootas oma kodu. Ja nüüd ta ongi kodus. Minu juures.
Ja nüüd ootab ta mind koju (ja nõuab häälekalt süüa). Ja kui koju tulen, siis tuleb mulle unise näoga vastu.
Mul on Draakon. Ja Draakonil olen mina.
 |
| Ilmselgelt tahtis mulle öelda, et oleks aeg temaga tegeleda. |
 |
| Mõnus. |
 |
| "Ma ootan." |
 |
| Ajutine pesa. |
 |
| Päris pesa.. Aitäh õde :) |
Praegugi on ta mul süles. Nurrub. Vahepeal vaatab otsa, saab aru küll, et mul on vaja kirjutada, kuigi on ammu juba uneaeg.
No comments:
Post a Comment