Hommikul mõtlesin taaskord, et valisin ikka alles teema.
Ma olen seda tüüpi, et andestada oskan, aga mälu on mul hea, miski jääb hinge kriipima ikka väga pikaks ajaks ja teinekord tuletab ennast ka aastaid hiljem meelde ehk kas usaldus on pärast seda sama?! Vaevalt.
Nii nagu inimesed on erinevad ja suhted on erinevad, aga ka usaldused natukene erinevad. Ühele usaldad üht, teisele teist. Ja usaldus on see, kui inimene teab su nõrkusi, aga ei kasuta neid sinu vastu ära.
Ma austan ausust. Vahel on väga raske aus olla. Vahel on lihtsalt raske rääkida.
Esialgu oli siin 30blogipäeva alla teema, et nimetada 10 inimest, keda usaldad kõige rohkem. Keeruline. On täpselt nii, et ühte usaldad ühe teemaga, teist teisega, sest nii nagu suhted nende inimestega on erinevad, siis on ka teemad erinevad, kõigiga ei räägi kõike.
See on nii keeruline.
Lisaks on eneseusaldus. See on üldse kõige tähtsam. Usaldada enda sisetunnet, enda otsuseid. Kui enda suhtes olla täiesti ebakindel ja ei usalda midagi, mis valikuid elus teha tuleb, siis kuidas saab usaldada teisi... saaks ehk, kui veeretada usaldus nende peale ja justkui ka süü.
Ja siis ei osata vabandada.
Kipub ju nii olema.
Vahel on nii raske aru saada, kuidas tuleb see pettumus just kelleltki, kellelt seda üldse ei oota. Ei oska karta, sest on ju usaldus. Kuhu see usaldus kaob ja miks see kaob?
Aga elu õpetab. Samas mitte nii palju, et tekib tunne, et mitte kedagi mitte kuskil ei usalda. Nii ka ei saa. Ühtede inimeste vigade tõttu ei saa kõiki sama vitsaga lüüa. Samuti mängib rolli see, kes on see, kes su usaldust petab, kas see on mõni sõber-sõbranna, perekonnaliige, partner, kolleeg, lihtsalt tuttav. Mina olen omad vitsad kätte saanud ka sellega, et kolleegidest ei pea saama sõbrad. Jaa, ma kirjutan tihti, et mul on väga hea kollektiiv, nii ongi, ja räägime ka muust kui tööalastest asjadest, aga kõikidest nendest ei pea saama sõbrad. Mina olen töölt mõne inimese leidnud.. ja sellega läks aega. Vaatasin pikalt ja kaugelt, et mis tüüpi see või too inimene on, vahel on nii, vahel tekib klapp kohe. Läksin ma sinna tööle suvel, aga Sõbrantsiga hakkasime suhtlema mitu kuud hiljem ja päriselt sõbraks saime veel hiljem, lihtsalt võttis aega, aga usaldus tekkis, ta on minu-tüüpi-inimene. Võin öelda, et usaldan oma perekliimeid, aga ometi on nii palju asju, mida ma ei lähe ega hakka neile rääkima, sest nad ei ole (saa olla) erapooletud, neil oleks lihtsalt raske seda rahulikult kuulata ja nii tulebki langetada valikuid. Viimaste kuude jooksul on Tartu lähedasemad sõbrannad näinud minus pooli, mida ma isegi olin unustanud, ilmselt ka töökaaslased, ühest küljest olen ma mõnes mõttes muutunud avameelsemaks, teisest küljest mõtlen, kas usaldan või mitte.
Mis see usaldus siis on? Tunne ja teadmine, et sinu nõrkusi* ei kasutata sinu vastu.
No comments:
Post a Comment