Kui keegi küsib mõne lapsepõlvemälestuse kohta, siis meenuvad mul ka kohe jõulud. See aeg, kui jõulude ajal kattis maad veel paks valge lumevaip ja meie pere suundus mõned kilomeetrid eemale vanavanemate ja onu juurde, kuhu oli tulnud ka teise onupere. Jõululaupäevaks oli rehetoa ahju tuli tehtud, muidu oli rehetuba alati jahe, aga jõuluõhtul oli soe. Rehetoas oli suur laud täiskasvanutele ja väiksem laud lastele. Köögiukse lähedal oli ehitud kuusepuu. Söögiks tavaliselt traditsioonilised jõuluroad. Alati soe köök, see tuttav ja kodune lõhn, puupliit, mis selle nii soojaks küttis. Memme tehtud vahvlid selle vana suure masinaga, nii krõbedad. Ja memme tehtud tordid, nii lihtsad ja head, see oli aeg, kui sai veel mitu tükki söödud. Tegelikult ma täpselt ei mäleta, kas vahvlid ja tort meil ka jõululaual olid, võib-olla on see mälestustes ühistest sünnipäeva pidamistest.
Aga need hubased jõulud, kui pered istusid koos, Taat luges alati palve ja siis hakkasime sööma. Jõuluvana meil ei käinud, aga järsku oli kuskil koputus ja kingikott ukse taga. Taat istus alati ja võttis kotist pakke, üks lastest oli päkapikuna juures. Ja kõik pidid lugema luuletusi või laulma, kuigi meesterahvad tahtsid ikka ainult patsuga läbi lüüa. Ja aastast aastasse kordusid ikka samad laulud ja luuletused, aga mis siis, igal aastal oli tore. Tore ja armas ja ilus.
No comments:
Post a Comment