Mul on kaelas üks roheline süda, see on üsna kaela ümber, aga mind ei sega, kui seda ei ole, siis on midagi puudu. Selle südame sisse saab panna kaks pilti, aga minul on see antud hetkel tühi, ainult superliimiga liimisin kinni, sets kippus lahti tulema, mina aga ei tahtnud seda liialt "ära kulutada", See süda on olnud minuga üle kümne aasta ja ma ei oska öelda, kui pikalt see veel minuga on, aga see on osake minust, see roheline süda.
Ma olen selline rahulik inimene. Aga ühel hetkel saab minu limiit ka täis ja siis ma oskan häält tõsta. Üldiselt olen lepik ja armas, aga ülekohut ei kannata ja enda eest oskan seista. Ma aitan inimesi hea meelega ja teinekord võin sellega endale liiga teha, et ütlen liiga kergekäeliselt "jah" või olen lihtsalt nõus abistama, sest näiteks tööl kipub siis enda asjadega hätta jääma, aga ma olen halb "ei ütleja" ja tahaks ikka inimesi aidata, sest tahan uskuda, et inimesed on ilusad ja head. Samal ajal oskan olla väga konkreetne, mida on mul töös vaja, seal ma manipuleerida ei lase.
Viimaste kuude jooksul näitan ma oma emotsioone palju rohkem välja kui varasemalt. Vähemalt tööl on nii. Võib-olla ei olnud mul varasemalt nii suuri emotsioone, mida välja näidata. Või oskasin ma varasemalt eraelu ja töö täiesti lahus hoida, aga siis enam ei osanud. Nii tuli välja, et jagub neid pisaraid ikka väga pikaks ajaks ja kui midagi on täiesti sassis, siis on täiesti võimatu tegeleda teise asjaga (ehk tööga). Eelnevalt olin arvanud, et oskan asjad lahus hoida, kui üks asi vajab tegelemist, siis tegelen sellega ja enda emotsioonidega tegelen hiljem, aga ilmselt siis ühel hetkel ma sellega enam hakkama ei saanud või oli seda kõike liiga palju.
Mulle ei meeldi enda nõrkusi välja näidata.
Ma ei võta inimesi kergesti omaks. Jah, teinekord keegi tuleb ja astub kohe mu ellu ongi kohe minu-inimene, aga üldiselt "jälgin" ma inimesi enne kaugemalt. Selletõttu olen ka hiljem inimestelt kuulnud, et alguses tundub ma väga ülbe. Kummaline, sest ma ise pean ennast sõbralikuks ja heasüdamlikuks ja seda ma olengi, ma lihtsalt ei lenda inimestele peale, vaatan eemalt ja kui on aeg, siis on õige aeg, sest kui inimene saab sõbraks, siis ta ongi sõber, siis on austus ja usaldus.
Vahel ma usaldan liiga kergekäeliselt. Ma tahan uskuda, et inimesed on ilusad ja head ja vahel saab sealt mõne korraliku õppetunni. Vahel ma ei suuda mõista, kuidas saab käituda nii või naa, sest mina nii ei taha/oska/suuda. Vahel olen ma väga põikpäine, selline jäärapärine sõnn, ja kuigi mulle ei meeldi kakelda, siis teatud teemade koha pealt on võimatu mu arvamust muuta, ma jään endale kindlaks, aga ühel hetkel vait.
Ma ei ole perfektsionist, aga kui midagi teha, siis tahan ma teha seda hästi, mulle ei meeldi poolikud asjad, kui saan anda endast parima, siis tahan seda ka teha. Vahel kipun minagi jätma asju viimasele minutile, kuigi see ei meeldi mulle.
Mulle meeldib kodus olla. Ma hindan vaikust. Rahu ja vaikust. Mulle meeldib sõpradega/seltskonnas rahulikud õhtud, et käia saunas, mängid lauamängu või niisama jutustada, mulle ei meeldi l'rm või väljaskäimine, ma ei tunne ennast hästi klubides, sest sel ajal tahan mina juba kodus magada. Ma hindan head ja kvaliteetsed und. Ma olen kohusetundlik ja kindlameelne.
Ma armastan loomi. Peale kasside teisi ka, ma lihtsalt kardan koeri. Ma olen kassi-inimene.
Ma olen rahulik inimene. Kaelas roheline süda ja rist.
No comments:
Post a Comment