Esimese mõttena tahaksid kirjutada, et nad on minu moodi rahulikud inimesed. Aga tegelikult pole ma alati rahulik. Ja tegelikult on minu-inimeste all tõesti rahulikke ja malbeid inimesi, kui ka natuke äkilisema iseloomu ja kireva eluga.
Erinevatel perioodidel olen ma suhelnud väga erinevate inimestega. Üldiselt olen seltskondadesse sattunud ikka vabatahtlikult, harvem sellepärast, et olen lävinud kellegagi, kes seal kuskil mujal ringi liigub. Veel 10 aastat tagasi (ja rohkem) ei olnud mul probleem lihtsalt võõra inimesega rääkima minna või juttu alustada. Enam ma seda ei tee. Ei kipu. Pole vajadust. Tol ajal oli neid tuttavaid ka palju rohkem. Mäletan, kui rõõmus ma olin, kui kõrgkooli jõudes olid minu ümber lõpuks inimesed, kes olid (minu arvates) samade huvidega, sest ometi olime ju kõik sellele erialale läinud. No see oli üsna naiivne ja üsna pea sain aru, et nii roosiline see ei ole, sest inimesi on igasuguseid ja noh.. jah. Vahepeal läksid jälle mõned aastad mööda ja praeguseks võib üsna kindlalt öelda, et minu ümber on minu-inimesed, lähedasemad kolleegid, töökaaslased ja siis kuskil tuttavad. Minu-inimeste seltskond on endiselt selline kirev, kuigi ma üldiselt iseloomustaks tõesti, et minu moodi rahulik, siis on tõesti selles minu-inimeste seas väga elava loomuga isikuid, aga see ei muuda tõsiasja.
Nii et minu-inimesed on need inimesed, kelle ees ei pea kandma maske (mitte et muidu peaks, aga paratamatult on igal ühel mõned maskid). Ja siis kirjeldaks veel nii, et need on need inimesed, kellega pole oluline vahemaa või aeg, kui vahepeal ei näe pikalt, siis uuesti kohtudes saab jätkata sealt, kus pooleli jäi, pole seda kohmetust ja kummalist vaikust, jah, esialgu saab ikka ära rääkida igapäevased uudised, aga sellele järgneksid need sügavamad jutud, kuid alati ei pea ka neid olema, lihtsalt koos peab hea olema.
Ja nii ongi.
Ja vahel juhtub ka seda, et juhtub elu.
No comments:
Post a Comment