Käisin teatris. Sadamateatris mängiti ühte "Oscari ja Roosamamma" viimaseid etendusi. Tartus seda rohkem ei tule. Päris viimane on mõne nädala pärast Rakveres, koduteatris.
Kui oleks võimalus, siis lä'heksin ma seda veel vaatama. Ja veel. Nautima. Ja natukene nutma.
See on selline etendus, mida võiks vaadata iga teatud aja tagant. Et natukene mõelda.
ja teinekord on vaja pisaraid valada, et maailm muutuks selgemaks.
"...vaatad maailma, nagu näeksid seda esimest korda."
See on nii siiras. Ja ilus. Kurb. Armas.
Varem olen pisaraid valanud alles päris lõpus, sel korral tulid need palju varem.
Koduteel mõtlesin erinevaid mõtteid, mida kirja panna. Aga nüüd, kui istun siin, siis ei oska neid õigeid sõnu leida.
Las see etendus tuletab meelde, et elu on õrn.
Ja et iga päev tuleks maailma vaadata, nagu näeksid seda esimest korda, siis märkad ka seda, mida ehk eelmine päev ei märganud.
Ja tuleb andestada.
Ja inimestega tuleb rääkida. Omavahel on vaja rääkida. Ütlemata sõnadest tuleb nii palju probleemi.
Ütle, kuidas sa tunned. Kuidas teise inimese käitumine sind tundma pani. Kasuta neid mina-sõnumeid.
Ja tuleb uskuda.
Ma olen ka raamatut lugenud. Ja see on üks vähestest etendustest, mis meeldib mulle raamatust rohkem. See elab. Sa oled seal koha peal.
Sa oled.
Ja öelge inimestele, et nad on teile kallid.
----
1 comment:
Aitäh lugu meelde tuletamast.
Käisin etendust vaatamas päris alguses, läheks küll veel kui lastaks.
Post a Comment