Tervisest..

Laupäeval käisin kõrvakliinikus ja valvearst vaatas mu kõrvu. Kõrvad olevad nüüdseks korras, aga valutab ikka. Vajutas ühte punkti ja teist punkti ja ütles siis, et see on liiges. Nii et jahm, mul valutab lõualuuliiges. Soovitas pehmet toitu ja Ibumentini kuuri. Et kui randmeliigesed ei valuta, siis valutab midagi muud. Ja pehme toidu osas on tal õigus, eks ma ikka närin vahepeal midagi (nt õuna) ja siis olen valuga jälle rohkem hädas. Aga positiivne on see, et kõrvad on korras! Üldiselt pole liigesed valutanud, kuid väljas on külm. Pean end soojas hoidma.

Käisin täna Kliinikumis. Väike ärevus ikka sees, sest miks peaks haigla meeldima. Tavaliselt ma veel mõtlen, et ei taha tuttavatega ka kokku juhtuda, kes teab, kes kuskil töötab. Kohale jõudsin ikka natuke liiga vara ja parkimiskoha leidsin alles kuskil tagumises otsas (aga vähemalt leidsin). Kellaajaks oli märgitud 9:30, ootasin ja ootasin. Korra käisin vahepeal kabinetis ka, kõik oli sõbralik. Siis ootasin veel. Aga lõpuks tuli üks tore töötaja, naeratas soojalt, kutsus mu kaasa, näitas, kuhu panna riided, kus on voodi ja öösärk. Ja mõni minut hiljem olin juba teises kabinetis. Ärevus ikka sees, ise söömata-joomata, igaks juhuks. Tuimestuse torge oli valus nagu ikka ja see adrenaliin selles süstelahuses pani südame koha kiiremini lööma. Personal seal oli samuti väga sõbralik ja tore. Rääkisid, mis teevad. Arst oli sümpaatne. Täpselt ei tea, mis nad tegid, aga valus ei olnud. Kuulasin ja noogutasin. Ja minutid hiljem sain juba öösärgi enda riiete vastu vahetada ja parkla poole minna. Kahjuks on nüüdseks tuimestus kadunud ja võtsin juba valuvaigistit (loodan, et mõjub liigesele ka!).
Aga üks uuringukülastus on ikka veel tegemata, sest pole olnud sobilikku aega. Peangi vaatama, kas nüüd sobib aeg hoopis enda arsti juurde Tammes või mitte.
Aga nüüd olen vahepeal lühikese aja jooksul jälle nii palju arstil käinud, et aitab ka vahepeal.

 

Jõudsin eile poole 7 ajal koju ja Draakon tervitas mind väga rõõmsalt. Jälle oli ta kõik vaibad segamini ajanud ja jooksis toast tuppa. Toimetasin veidi, jõin kohvi, sõin pehmet toitu, triikisin pesu. Mõtlesin, kas võtan ka kolmanda tassi kohvi, aga leidsin, et pole vaja. Otsustasin voodis raamatut lugeda ning kuigi raamat oli huvitav, siis pärast paari peatükki panin tule kustu ja pea padjale. Otsustasin, et pikutan veidi, ainult natukene, sest õhtu veel pikk ja ma ei pea hommikul kell 6 ärkama. Pikutasin ja olin seal pooleldi unes, Draakon ka minu juures. Kuulsin, et kohvimasin läks välja. Ja siis ma magasin. Ühel hetkel avasin silmad, pea valutas, arvuti juurest paistis sinine valgus ja Draakon jooksis mööda tuba ringi. Võtsin valuvaigistit ja üritasin edasi magada. Draakon oli vist aga solvunud, et õhtul mängimine nii lühikeseks jäi ja leidis, et kell 4 hommikul võiks jätkata. Ma ei tea, mida kõike ta tegi, aga sahmis ja asjatas ringi, asjad lendasid ja tema ka. Ühel hetkel mässas mingi kinkepaelaga (kust ta selle sai`?) ja oli väga rõõmus, aga üsna lärmakas. Ühel hetkel võtsin selle paela enda juurde. Siis ta leidis oma lemmikpatsikummi ja jätkas sellega. Ohjah. üritasin ta enda juurde võtta, aga ei. Varsti hakkas süüa nõudma, ma ütlesin ei, täna ma magan. Ja nii ma ärkasin kella 8 ajal ja siis sai tema ka lõpuks süüa. Uni oli hea. Rohkem puhanud tunne on ka. Peavalu oli üle läinud. Ainult imelik oli mitte süüa ja kohvi juua.

 

Mida teha, et ma neid küünenahkasid ei tiriks?! Ma isegi ei saa aru, kust see nõme harjumus tuli. Mäletan, et kunagi närisin ka küüsi, aga siis mõtlesin, et ma tahan ilusaid pikki küüsi ja jätsin selle harjumuse. A nüüd ma mõtlen ka, et tahan, et küünte juurest ilus, aga vot ei toimi.