Usk

 2009 aasta kevadel pani hm.. endine Härra (mitte, et oleks ka praegune Härra, aga ei oska ka kuidagi teistmoodi teda siin nimetada, kui ta oli kogu aeg Härra) mulle kaela enda risti. Massiivne kett ja massiivne rist. Ilus rist. Taga venekeelse kirjaga "спаси и сохрани". Hoidnud ja kaitsnud teda, et see hoiaks ja kaitseks ka mind. Nii ma kandsingi seda. Alati. Koos selle rohelise südamega. 

Vahel küll keegi pööras sellele tähelepanu, et nii suur rist ja nii ilus. Kui ma veel haiglas töötasin ja teinekord patsiendi kohal kummardasin mingi protseduuri tõttu, siis vahel hüppas see ketiga välja ja vahel keegi küsis midagi, et kas olen usklik. Mäletan, et kliendid küsisid seda ka tol suvel, kui ma poes töötasin. Ja praeguses töökohas on ka patsiendid küsinud (kas ma olen õigeusklik?) ja kiitnud, et ilus rist. 

Ühel suvepäeval võtsin ma selle kaelast ära ja panin peegli juurde rippuma. Selleks ajaks olin seda kandnud üle seitsme aasta, võtnud kaelast vaid väga harva. Ma vaatasin seda ja mõtlesin, mis tundeid see minus tekitab, millal olen valmis selle tagasi andma. Olin saanud loa seda kanda nii kaua kui soovin. Ühel hetkel oligi õige aeg ja õige päev ja viisin selle omanikule tagasi hea südamega. Aitäh, ilus oli.

Kaela panin ühe isa poolt kingitud keti ja vaikselt hakkasin sinna risti otsima. Praeguseks kannangi ühte. Ma ei oska öelda, kas see on see, mida ma nüüd jäängi kandma, aga ma tunnen ennast sellega hästi. Kui seda eelmist "hoia ja kaitse" risti kandsin ma osalt sellepärast, et selle oli mulle Härra kaela pannud heade soovidega, siis teiselt poolt see sobis väga hästi ka minu loomuse ja oleku ja usuga. 

Ja ma pean õigeks risti kanda. 

Aga selle uue ristiga tekitasin küll järsku inimestes küsimusi, miks ma seda kannan. Jaa, mõni märkas vahepeal ka, et eelmine rist oli mu kaelast kadunud, aga seda märgati palju hiljem, kui see juhtus. Ja mõni päev on mul veel kõrvarõngad ka ristiga. Ja küsitakse, mis on juhtunud. Midagi ei ole juhtunud. Ma kannan risti (või mitut). See on hea tunne. Turvaline tunne. Ja ma olen kristlane. 

See viimane tuleb inimestele üllatusena. Küsitakse "mis ajast?". Ja sellele järgneb veel palju erinevaid küsimusi. Miks ei ole maininud? Sest pole jutuks tulnud. Ei torma just ruumi ja ei hakka rääkima. Kui küsida, siis muidugi vastan. Kui natuke rohkem tähelepanu pöörata, siis saaks inimene ka ise aru. Ja siis tekib küsimus, kes ma olen ehk kas ma olen luterlane või metodist või baptist või katoliiklane või ... ja mis vahe neil kõigil üldse on. Aga mina ei liigita end kuskile. Ma olen kristlane. Sellest piisab. Ma pean neid põhitõdesid õigeks. Ja ma usun. Ma olen käinud metodistikirikus. Ma olen ristitud 10a tagasi metodistikiriku koguduses. Tartus olen selle aja jooksul käinud luteri jumalateenistustel, aga rohkem baptistikoguduse omades (Salemis). Kuskile kogudusse ma hetkel ei kuulu. Aga nüüd olen leerikoolis.

Ma olin valmis loobuma sellest, et saan kiriklikulaulatuse. Enam mitte. Ja et saada kiriklikud pulmad selleks on vaja läbida leerikool. Mõelnud olin sellel varem, aga siis oli elu teine. Nüüd võtsin mõned nädalad tagasi selle mõtte endale rohkem pähe, tegin natuke taustauuringut ja jäin valima Pauluse ja Jaani leerikooli vahel. Valituks osutus viimane, sest koht ja kuupäevad sobisid rohkem, aga kui ma oleks rohkem uurinud ja teadnud, et Jaanis on Naatan Haamer, siis poleks mul seda küsimust tekkinudki. Nii algas selle nädala teisipäeval minu leerikool. Nii olen ma pea jõuludeni igal teisipäeval leerikoolis ja seda suurima rõõmuga. Leeripüha on 18.12. Meil on mõnus väike seltskond ja esimene kohtumine oli imetore. Usun, et ka kõik järgmised on sellised. 

Ja küsisin ka teisipäeval, mida ma peaksin vastama, kui inimesed tulevad selliste küsimustega, aga mina end kuskile päris ei liigita. Vastus meeldis mulle. 

Ja see saadab ka mind terve ülejäänud elu .. ainult natukene teise koha peal.

Mõtteid oli rohkem, aga hetkel sai kõik.

Lõpetuseks mainin, et ma ei ela enam üksi. :)