Üks päev hakkasin kirjutama küll oma tegemistest, aga lõpuks kujunes sellest selline päevakirjeldus, et mul kadus igasugune tahtmine seda lõpuni kirjutada. Proovin täna teistmoodi, sest mõtteid on, on asju, mida tahan kirja panna, et ise ka mäletada. Kunagi oli mul väga hea mälu. Mäletan, et esimeses blogis kirjutasin tihti justkui seosusetuid lauseid, aga võisin neid mitu aastat hiljem lugeda ja ikka teadsin, mis ma olin mõelnud. Enam ei tea. Või on 10 aastat tõesti pikk aeg. Või enam pole see oluline. Ja seoses selle mäluga... tõesti kehvaks jäänud.
Nimelt. Eile varahommikul (kui kiisule möllama hakkasin), vaatasin mobiili ja fb-s oli mingi sõnumikutse. Avasin selle ja seal oli minu jaoks täiesti tundmatu inimene mulle kirjutanud TT? (no pikal väljakirjutatud, minu kunagine Interneti alias, mis siiani kõikjal kasutajanimi). Minul ei koitnud, kes ta olla võiks, miks peaks ta sellist asja kirjutama, niisis vastasin vaid "?". Hommikul ilmus lause sisuga, et töötasin kunagi ühes poes ja kutsusin end nii. Mina: "Jaa. Tõsi. :O See oli tõesti aastaid tagasi". Tema kirjutas, et sellisel juhul tema nägudemälu toimib ja imelikul kombel oli minu pilt fb-s selles reas, kus fb väidab, et inimene võiks tunda, temale tuli tuttav nägu ette ja noh kirjutas, et üleküsida. Ma mäletan küll, et ma ikka jutustasin seal poes inimestega ja küsisin alati ikka täpset raha, eriti sente, olin sõbralik nagu ikka. Aga seda, et keegi tahtis mind hiljem Internetist leida ja mina ütlesin, et otsi orkutist TT, vot seda ma ei mäleta. Ei mäleta ma ka seda, et me hiljem oleks orkutis niisama tühjast tähjast kirjutanud. Üldse ei mäleta. Tema ütles, et kirjutasin nii, et arvas, et ma seon ennast kirjandusega. Ei mäleta. Ja kaua me suhtlesime. Ei mäleta. Midagi ei mäleta. Ainult, et faktid on õiged, poes ma töötasin ja nii end kutsusin. Ja vahepeal on 8 aastat mööda läinud.
Ma ei mäleta, kas kirjutasin, aga eelmine piparkoogitaigen läks täiega nässu. Ma ei tea miks, sest enda meelest tegin retsepti järgi. Aga raisku ei läinud - sai proovitud ikka piparkooke teha. Ja reedeks tegin veel tööle puhkuseelse koogi. Üks kolleeg küsis kohe retsepti ja ma ei osanud öelda, sest tegin sellest, mis külmkapis oli ehk: piparkoogipõhi (ema retsept) ja natuke eelküpsetust, katteks 600g ricotto kohupiima, natuke hapukoort, suts toorjuustu, suts kreeka jogurit, 3 muna, suhkrut. pealt kaunistasin kaneelisüdamekestega. Tööl kiideti. :) Tore, kui neile maitses. Aga üks õhtu tegin uue piparkoogitaigna ja see on super U(pidin ju järgi proovima). Viisin natuke õele ka ja tema arvas, et ja väga hea. Mis ma nüüd teistmoodi tegin - vot ei tea. Aga ma olen teinud 2kg kaupa ja tundub, et kui rohkem küpsetada tahan ja jagada, siis jääb seda väheks, nii et järgmine kord teen 4kg, siis jagub ka natukene ja ei pea kohe uuesti tegema. Mulle meeldib seda teha, kui taigen hea tuleb... ja siin ongi konks, kui nässu läheb, siis on mul 4kg taigent, mis on nässus. Täna küpsetasin ja viisin sõbrannale ja tema isale, kes minu vastu ikka nii armsad ja mind nii palju aidanud. Ta isal on teisipäeval sünnipäev, aga siis ei ole ma linnas, niisiis viisin varakult. Viimase üheksa päeva jooksul olen ma üldse palju küpsetanud - LCHF kook 2x, toorjuustukook, kohupiimakook, piparkoogid ja homme teen šokolaadikooki, sets täna on ühel sõbral sünnipäev, kes homme külla tuleb.
Vahepeal olen tutvunud natukene Tartu bussiliiklusega ja natuke vihastunud, sest ummikus pääseb jala kiiremini edasi. Hea on tõdeda, et tööle pääseb bussiga hästi - kodust välja samaaegsaelt, mis muidu. Koju tulekut pole ma veel bussiga proovinud, aga trennipäevadel peab seda natukene klapitama. Mingi aeg on plaanis osta 90päevapilet, sest see tundub kõige mõistlikum ja äkki sulab siis lumi ära ja rohkem polegi vaja. Tegelikult loodan ma veel hetkel ka, et lumi sulab ära ja saaks veel tõuksiga käia. Täna oli aga jõhkralt lõikav külm tuul, et isegi jala oli külm ja paha. Ja siis sain aru, et pean ikka kuskilt korraliku talvemantli ka leidma, homme lähen uuele kaltsukajahile.
Vahepeal tõstsin jälle toa ümber. Ja koristasin. Ja Draakon möllab ikka.. eriti hommikutundidel. Reede hommikul alustas ta mingi poole 4 aeg ja ma ei saanudki rahu, lõpuks mängisingi temaga. Ja kui tema ära ei väsinud, siis peitsin mänguasja ära ja lükkasin ukse kinni.. aga uksevahel oli riidepuu, niisiis sai ta ukse lahti ja möllas edasi. Eile hommikul oli köögipõrand nuge-kahvleid-lusikaid täis, miks ta sinna ronis, kes seda teab. Aga ta on ikkagi ülinunnu ja ootab mind alati oma uniste silmadega. Isegi küüned sain tal ära lõigatud. Ja kuigi ta natuke vihastab ja solvub, siis tuleb ikka minu juurde tagasi ja teeb mjäu ning nurrub.
Mõtteid on veel, aga peavalutab ja homme on tegutsemist.
No comments:
Post a Comment