Mul otseselt ei ole seda "praegust suhet", mida kirjeldada. Ma praegu mõtlen, miks ma selle küsimuse siia alles jätsin :D.
Ma ei oska sellele vastata.
See on keeruline.
Ühest küljest olen ma vallaline. Ühest küljest, sest ma ise ei tunne, et oleksin. Ehk ongi keeruline. :)
Aga kui natukene kirjeldada, siis on üks inimene, kellega koos on kõik nii hästi. Tema kohaolu toob kohe selle hea tunde, selle turvalisuse, kindlustunde. Saab rääkida ja nalja teha. Rääkida päevast ja elust. Rääkida. Ja kuulata. Lihtsalt olla. Kohvi juua. Lihtsalt olla. Aga neid päevi, neid hetki ja tunde on vähe. Ja tegelikult ei tea, kas järgmine ka tuleb.
Kõige lihtsamalt saab kirjeldada: ehk aeg annab arutust.
No comments:
Post a Comment