Tänulikkus

Viimasel ajal võiksin ma tänulikkusest üsna palju kirjutada. Täna tööl riideid vahetades, et koju suunduda (st trenni), tuli kabinetikaaslasega sellest natukene juttu. Ta super inimene. Me saame väga hästi läbi, aga oleme samas väga erinevad. Ta ei usu seda, mida ei näe. Aga aeg-ajalt me ikka räägime, mida mina usun, kuidas mina elan ja mõtlen. Täna siis mainisin tänulikkust, ütlesin, et tuleb tänulik olla ja ka uskuda.

See on lihtne:

"Kellel on tänulikkust, sellele antakse, ja tal on rohkem kui küllalt, aga kellel tänulikkust poe, sellelt võetakse ära seegi, mis tal on."

Aga see ei ole üldse see, millest ma tahtsin kirjutada. Ma teemani jõuan lihtsalt ringiga. Tegelikult tahtsin selle hoida homseks, ühel kindlal põhjusel... aga ka täna on sobiv, täna on hea päev (eile oli hea päev, homme on hea päev). 

Ma olen lugenud üsna palju blogisid. Viimasel ajal nende arv muudkui kahaneb, sest üks või teine on ennast ammendanud, aga ometi on neid, mida endiselt loen suure õhinaga. Võib-olla on ka "minu maitsed" nende osas muutunud, ei teagi, pole ka oluline. Loen seda, mis meeldib, olen tänulik, et need inimesed jagavad seda osa oma elust. 

Mõnel möödunud jõulul olen lugenud, kuidas üllatusena saadetakse pakke, kui oled kuulnud, et teine midagi vajab.. või lihtsalt heast südamest. Olen alati mõelnud, et nii tore, nii armas. Ja et natuke kahju, et mul pole selliseid blogituttavaid, kellega rohkem suhelda.

Aga ma olen tänulik, et sügis tõi mulle ühe armsa blogituttava. Vajadusel (natuke kummaline sõna siia, aga nii vist oli) olime ka varem suhelnud või mõne kirja vahetanud, sest fb-s olime sõbralistis, aga sisi tuli kuidagi sügis... Ma mäletan, et augustis vist küsisin midagi Pärnu kohta, kui seal olin, aga mis oli see, mille tõttu me edasi suhtlema jäime... ei tea (ja ma ei hakka seda hetkel ka välja otsima), aga ma olen uskumatult tänulik, et nii juhtus. Järelikult oli on meid üksteise ellu vaja. 

Vahepeal on mitu kuud mööda läinud ja neid jututeemasid on seinast-seina. Ma olen tänulik, et ta juhatas mu raamatute "Saladus" ja "Maagia" poole (ja tegelikult laenasin just sõbrannalt ka "Vägi"). Nii hea on lugeda ja arutada. Ja olla tänulik. Tänulik on hea ja kerge olla. Ja see tekitab nii palju positiivseid tundeid. "Maagia" harjutustega alustasin detsembri alguses. Sellest ajast peale on päevad teistsugused, sest mu päevades on niii palju tänulikkust, südamest tänu. 

Möödunud nädalal palusin temalt abi seoses sellega, et Pärnus on see tore Wendre tehasepood, mis on natukene kummalistel aegadel avatud, aga ma tahaks sealt midagi. Ja vahepeal jutu käigus tuli välja, et saime üksteist ka psülliumi osas aidata (kellel oli seda kodus liiga palju, kellel aga kõik otsas). Ja täna sain Itella smsi, et mind ootab pakike. Oli see kast alles suur, aga nii mõnusalt kerge. Ja sealt tuli välja see padi, mida ma ootasin, nii pehme. Ja psüllium, nii palju psülliumit (et hetkel teen köögis kohupiimapalle). 

Aga südame tegi eriti soojaks ja tänulikuks see hiilgama suur piparkook ja see jõulukaart nii südamliku tekstiga.

Tänan Sind, Tikker, et oled minu elus.. nende vestluste eest.. ennde heade mõtete eest.. et saab jagada. Tänan Sind tänulikkuse eest. 

Ja elu kohe toob mu ellu punaste kassidega inimesi ;).. külgetõmbeseadus