Ma tahtsin selle kirja panna juba sügiskuul, aga märkamatult on tulnud talv, vahepeal on mitu korda lumi maha sadanud, vahepeal on värsked emotsioonid kustunud, vahepeal on tekkinud tõeline trennipõud ja tohutu stress, vahepeal on... aeg edasi läinud. Aga sellel vaatamata tahan see kokkuvõtte ära kirjutada, et oelks aasta pärast hea lugeda ja mõelda, et saaks uueks aastaks selgusele.
Kui vaadata tulemusi ja toredaid pilte, siis võiks nende põhjal ju öelda, et mul oli hea hooaeg, medaleid sai omajagu ja igal tõukeratta võistlusel olin poodiumil. Ise arvan ma aga teisiti, poodiumil olek ei tähenda kohe seda, et oleksin jäänud sõiduga rahule, et vorm oleks hea, see tähendab lihtsalt seda, et ma olin piisavalt hea, et sinna tõusta, sest jah, Eesti naistõukeratturite seas olen esikolme seas. Aga eelkõige tuleb võistelda iseendaga.
Võistlushooaeg algas mai alguses Jüris. Ideaalis ja praktikas oleks pidanud sellele eelnema vähemalt 1,5 kuune korralik trenn. Tegelikkus oli aga see, et olin enne seda sõitnud ehk paar pikemat asfaldi ringi. Kus läks valesti? Kui märtsi alguses toimus Fitness 5, siis olin oma vormiga väga rahul, aga viimased nädalad olid olnud üsna keerulised ja nii tuli pärast seda pingelangus. Ma mõtlesin, et puhkan nädalakese ja vaatan siis edasi, aga selle nädala jooksul toimus nii palju teisi sündmusi, et jõusaalirajale ma tagasi ei saanudki. Ja sellest ei olnud hullu, sest aeg oli alustada välistreeningutega, aga ilmastikuolud ei teinud koostööd. Mäletate ju, kuidas oli, ei olnud talve ja ei olnud kevadet. Ma nii ootasin seda ilusat sooja kevadet, aga seda ei tulnudki! Selle juurde elumuutused kolimise näol ja Tartust eemal olekud. Ja nii, ettevalistamata, läksin hooaja esimesele võistlusele.
Jüri tõukerattamaratoni ajal oli vahva see, et ilm oli mõnusalt kevadine, aga ei ütleks, et väga soe, vahepeal puhus ikka väga külm tuul. Läksin sõitma enda rattaga, mis sai vahetult enne uue esirehvi. Aga sõit oli raske, sest see terviserada oli sellest puukoorepudist (?), ei olnud ühtegi korraliku langust (üks väike küngas oli) ehk siis
kogu aeg pidi keha tööd tegema. Juba esimene ring oli väga raske ja aina raskemaks läks. Kella järgi sõitsime
29km ja minu aeg oli
1:58.54, naiste põhiklassis sain poodiumi teisele astmele.
29km 1:58.54, tasane, pehmem maastik. naiste põhiklassi II koht
 |
Pildi ajaks ikka naeratasin. Foto: Taavi Nagel |
 |
Õnnitluskallistus. Foto: Taavi Nagel |
Pärast seda läks aeg edasi, aga kevadet ei paistnud endiselt. Nii palju muutus, et hakkasin tõukerattaga tööl käima ja nii päevas ikka 10km sõitsin, aga see oli selline... transport mitte trenn. Mõnel üksikul päeval läksin pikema ringiga koju. Jõusaali jõudsin aina vähem.
Vahepeal oli üks ilus päev ka - 20.mai ja käisime naistega Tallinnas Maijooksul. Ma jooksin üle väga pika aja peaaegu 7km, mul oli hirmus palav ja hiljem hakkas väga halb. Aga seltskond oli hea ja päike paitas ja jättis randid.
 |
Nendega läheks luurele. :) Foto: selfi |
Nädalapäevad hiljem toimus
Rattaralli, mis minule oli neljas. Mõtlesin, et see võiks olla korralik pikk treening. See oli vist üks sõit, millega ma tõesti rahule jäin. Esiteks oli ilm enam-vähem, alguses oli ikka küm ja vahepeal sadas mingit vihma, aga üldiselt oli täiesti OK ja mis põhiline - ei olnud seda tohtutut vastutuult, mis põldude vahel oleks viinud igasuguse motivatsiooni. Nagu ikka sõitsin ma üksi, vahepeal oli kellegi juurde hoida, aga üldiselt üksi. Minu eesmärk oli sõita alla 3h ja sain sellega hakkama, olin väga rahul.
62km 2:55.20 (neto), asfalt, künklik. Oh kui uhke ma olin. :) (ja väsinud)
 |
Rattaralli. Foto Tartu Maratoni fb lehelt. |
Võiks arvata, et pärast Rattarallit tuli hoog sisse ja kõik hakkas aina paremaks minema. Tegelikult läks aina künlikumaks. Mõne päevad hiljem tekkis valu vasakusse õlga ja kuigi ma esialgu arvasin, et olen selle lihtslt "ära maganud", siis aeg näitas, et nii lihtne see ei ole. Mõtlesin ise ja konsulteerisin arstiga ja - bursiit ehk limakapslipõletik. Raviks puhkus ja NSAID. Esialgu oli see tõesti nii valus, et ma ei saanud kätt korralikult tõstagi, küll aga oli hea, et see oli vasak. Põletiku ja valu vastu hakkasin võtma ketoprofeni, mis mõne päevaga viis valu ainult paari pallini ja laskis mul liikuda. Küll aga olen ma üsna halb ravimi võtja, kui miski enam valu ei tee.
Juuni esimesel nädalavahetusel toimus Põlvas
Tõuka üles 2017, mis oli Tõuka Lõpuni 2017 sarja teine võistlus. Võrreldes aasta tagause ajaga oli ilm suurepärane. Sel hetkel oli mu õlg enam-vähem ja teadsin, et see on ka minu võistlus - sprint ja asfalt. Kui 2016 kostitas meid paari plusskaardi ja jäise vihmaga (mida sadas päev otsa), siis võis arvata, et ajad tulevad juba selle võra paremad. Ja nii oligi.
Naised pidid sealt mäest (700m) end üles tõukama kaks korda. Esimene kord oli individuaal ja teine sõit oli siis finaal. Minu esimene sõit oli 2:20.06 ja finaalsõit 2:11.06 ja sellega sain esimese koha!
kusjuures see oli ka ainus sõit, mille puhul sain võrrelda 2016 tulemusi.
700m 2:11.06, asfalt, mäkke. naiste põhiklassi I koht
 |
Finaalsõidu start. Foto: Taavi Nagel |
 |
Foto: Taavi Nagel |
Vahepeal oli kahenädalane paus tõukeratatvõistlustel ja sai hoopis mindud ekstreemjooksule. Pärast sprinti oli õlg jälle hullem ja taaskord võtsin tublisti valuvaigistit, nädala lõpuks oli olukord taas kontrolli all ja sai
Tõrvasse Ekstreemjooksule ronima, turnima, müttama mindud. Minu Kaaslane on Ekstreemjooksude fänn, kuigi ta väga paljudele just ei jõua. Tõrvasse läksime koos ja see oli vahva. Kui ma praegu tagasi mõtlen, siis oli kõikide võistluste ajal väga ilus ilm (vahepeal lausa liiga palav) ja Tõrva ei olnud erand. Sooja oli üle 20C ja kohe hakkas palav. Kui ma oleks mõelnud rohkem ronimistele ja marrastustele, mis saan, siis oleks ehk kuidagi ka pikad riided pannud.. aga ma ei mõelnud, sest nii palav oli ja lisaks pidi veel jooksma hakkama. Esimese kilomeetri jooksime eraldi, siis saime kokku ja läksime lõpuni koos. Väga vahva oli. Andis väga hea emotsiooni!
 |
Foto: Meie Liigume fb leht.
|
Õlast ma parem ei räägi, sest see sai jälle lisatraumad ja nii see kõik venis... aga mina teadsin, et
Pärlijõe Tõukerattamaratonini on vaid loetud päevad ja meeles mõlkus see, kui kohutavalt raske oli see olnud aasta tagasi, kui väljas oli 30C ja rohkem, tuult ei olnud. Sel aastal oli ilm natukene jahedam, aga siiski väga suvine. Pärlijõe on minu jaoks eriline, sest seal andsin mina sõrme sellele spordile... ja siis see võttis kõik. Rääkimata sellest, kui tore ja armas on see pererahvas ja kui imeilus on see koht. Sealt sain mina endale tõukerattapere. :)
Võistlus ise oli taaskord raske, aga kergem kui aasta tagasi. Nimelt oli vahepeal RMK mingi metsatee korda teinud ja nii sai seal isegi sõita. Esialgu olin ma pikalt kolmandal positsioonil ja vaatasin, et suudaksin seal püsida, aga ühel hetkel sain teiseks ja siis andsin endast kõik, et sinna jääda. Võitjaks osutus üllataja, kes muidu ei sõitnud, aga uuel hooajal lubas ikka liituda.
30km 1:42:56, maastik, naiste põhiklaasis II koht.
 |
Poseerisin Fat Maxiga, mis oli hooaja loosiauhind. Foto tegi mu õde või ema. |
Pärast Pärlijõge tuli puhkus ja taastusperiood. Andsin õlale võimalikult palju puhkus, et see saaks lõpuks võimaluse paraneda ja lõpuks üritasin ketoprofeni võtta nagu oli ette nähtud, mitte seni kuni valu ära kadus. Erilisi trenne sellele ajale ei jäänud, sest ma ei riskinud, olin aru saanud, et korralikku trenni ei saa teha, sest õlg teeb valu. Nii tegin lühikesi distantse ja hoidsin end kuidagi liikumises.
Rohkem kui kuu aega hiljem toimus aga minu lemmikrajal
Pühajärve matkamaraton tõukeratasel. Lemmik sellepärats, et see on asfalt, mis teeb raja kiireks, tõukad end esimesest künkast üles ja edasi lähed justkui ise (okei, päris nii ei ole). Natukene halva üllatusena selgus, et üks teelõik on väga värskelt pinnatud ja see oli just allamäge... ehk siis ei mingit kiirust ja vaata, et oma peenikese rehviga seal kuidagi püsti jääd. Ilm oli taaskord väga ilus. Enne starti olin ratta pärast mures, sest mul polnud pidureid ollagi, aga kuidagi ei jõudnud seda asjatundjatega ka üle vaadata ja lihtsalt lootsin, et ma ei pea nii järsku pidurdama (siis lendaks üle pea ka). Minu jaoks ei alanud aga sõit nii hästi, kui ma olin lootnud. Üsna alguses ma komistasin ja lendasin peaaegu vastu puud. Ma sain küll viimasel hetkel pidama, aga samm läks segi, jalanõu läks katki ja tunne polnud enam sama. Sel momendil läks tugev konkurent mööda ja sinna ta ka jäi. Iseenesest oli üksi edasi minna isegi lihtsam. Küll aga vaevas mind üsna pikalt kõhuvalu ja üldine halb enesetunne, mis ühel hetkel õnneks möödus. Võib-olla aitas kaasa energiageelid või eelmisel õhtul joodud energiajook... ei tea, aga oli raske ja valus. Ja see värskelt pinnatud lõik oli tõsine peavalu. Teine ring oli lihtsam ja tuttavam.
33km 1:36:59, asfalt. Naiste põhiklassis II koht
 |
Finišisirge Foto: Aldis Toome |
 |
Võitjaga kallistus. Foto: Aldis Toome |
Järgmine võistlus pidi olema mõne nädala möödudes, aga see ponud sarja etapp ja lõpuks võistlusformaat jäi ära. Iseenesest oleks Sangaste sprint üks mõnus ja kiire olnud.. või siis mitte, sest ma olin naela jalga astunud ja see paranes ikka väga kaua. See hoidis mind üle nädala tõukeratast eemal, sest selle jalaga tõukamine oli võimatu. Et siis kogu aeg üks puhkus. :)
Päev algas Põlvamaal. Taaskord oli erakordselt palav. Ja ma teadsin, et rada ei saa olema lihtne, aga ma ei arvanud, et see on NII raske. Rada oli tehtud veidi lühemaks, et see uusitulijaid ära ei hirmutaks, aga minu meelest palju-palju raskemaks. Maastik ei ole kunagi minu lemmik olnud ja ei saagi selleks ja mis ma siis veel krossist räägin? Parem ei räägigi. Mäletan seda, et kui ring oli 13km, siis sellest 5-6km oli selline okei ja siis oli tõus ja küngas tõusu ja künka otsa.. see oli julm.. ja väljas oli nii palav. Ja siis tuli tagumine pidurlahti. Ja ... ja.. see oli nii raske. Andsin endast parima. Teadsin, et sellest võistlusest sõltub hooaja tulemus, sel hetkel olin liider kolme punktiga ja ainus võimalus liidriks jääda oleks olnud 1. või 2.koht naiste üldarvestuses... seda ei tulnud ja see on okei. Tuli üldarvestuses 4. koht ja põhiklassis 3. koht.
26km 1:48:45.86, kross. naiste põhiklassi III koht
 |
Esimese ringi lõpus? Foto Tõukerattaliidu kodulehelt |
 |
Kui sai veel tõugata ... Foto: Taavi Nagel |
 |
Teisel poodiumikohal on üks väga tugev ja kiire noor naine! Foto: Taavi Nagel |
Taevaskojast sõitsime korraks koju ja võtsime suuna Rakvere poole. Mina olin läbi, ei olnud isu ja olemine oli üsna nadi. Meenutasin seda, kuidas aasta tagasi osalesin ma mitu päeva Eurocupil, andsin endast kõik, hommikul veel vedasin lehti, kukkusin jalad nii katki, aga olin nii rahul ja jõudu jäi ülegi, sest tol korral tundus ööjooks veel nii lihtne.. selles olukorras. Teadsin, et õhtu ei saa kerge olema ja nii ootasin, et tuleks ometi see vihm ja jahutaks natukenegi maapinda ja inimesi. Vihm tuli, aga jooksu ajal.
Kõik oli raske, sest õhku ei olnud ja jalad ei kandnud. Ma nii ootasin, et mu Kaaslane natukene ära väsiks ja teeks ettepaneku, et kõnnime... seda ei tulnudki! Kergemaks läks siis, kui tuli see torm, vihmas oli hea ja jahutav, värskendav ja siis kui Pikal tänaval sain oma lähedastele lehvitada. :) Terve tee sai joostud ja sel olukorral oli see parim variant, andsin endas nii palju kui oli.
Kui minu Kaaslase aeg sai finišis fikseeritud, siis minu oma mitte, kuigi me lõpetasime koos... nojah. :) Minu teada oli brutoaeg 1:00:52 10km.
 |
Ööjooks. Foto: kolleeg |
Arvata on, et pärast seda olid jalad nagu pakud. Täiesti kutud. Tõukeratta võistlused olid selleks ajaks läbi saanud, ees ootas veel veel
Valga X-jooks. Taaskord mängis ilm vingerpussi ja sooja oli + 30C! Nagu hallo?! Ekstreemjooksud on selles suhtes toredad, et vahepeal saab puhata ka, aga kui kogu aeg on nii palav, siis on raske. See on selles postituses natukene kulunud sõna juba, aga mul oli raske! Algusest peale. Mäletan, et esimesed kilomeetrid saatis mind selline kõhuvalu, et mõtlesin mitu korda katkestamise peale, ma ei tea, miks see kõht valutas, aga see oli kohutav. Sel hetkel kaotasin ka Kaaslase silmist ja läksin üksi kuidagi edasi... arvasin, et olen viimane jooksja (aga ei olnudki). Väga erilis takistusi meelde ei jäänud, takistuse mõistes oleks vinud riietus olla pikk, aga lihtsalt nii palav oli, et see poleks olnud mõistlik. Joogipunkt oli alles kuuendal kilomeetril! Tean, et korduvalt möödusin mingitest kaitseväe poistest? ja siis jälle nemad minust... ja siis vahepeal tilbedasid nad mul ees, et ma ei saanud mööda (ajas närvi). Aga lõpetasin enne neid. :) Kõige raskem oli see raudtee sirge, et lihtsalt lähed sirgelt ja päike paistab kogu aeg lagipähe....
Kella järgi 9,5km 1:17, takistused, maastik.
 |
Alguses olin rõõmus. :D Foto: Paul Poderat |
 |
Ja lõpus natukene hapu näoga... aga lõpuks sai vett! Foto: Paul Poderat |
Nende võistluste vahepeale mahtus ka mõni
Alma Linnasprint, seda nii Annelinnas kui ka pimedas Raadi mõisapargis. See viimane oli päris hirmus, pime ja libe ja eksitav, aga tulime ikka eluga välja. Minu tavaline paariline oli vigastuste tõttu maas ja nüüdseks käinud juba ühel põlveopil ära.. näis, kas ta veel jookseb. Kuigi muidu on Alma Linnasprint väga tore, siis praegu ma tunnen, et see on läinud natukene kalliks. Sellest aastast on Si pulkadega süsteem ja nii on paariline osalemine 12 eurot, minu meelest on seda nii väikese ürituse kohta natukene palju. Ja nii jäi sügisel minemata.
Pärast Valga X-jooksul olin aga põlvega üsna pikalt hädas. Tundsin jooksu lõpus, et olin kuskil valesti astunud, aag ei aravud, et see mulle tükiks ajaks valu teeb. Tegi. Endiselt andis vahepeal tunda õlg, aga ma püüdsin nii, et ei teinud sellest välja. Käes oli jälle sügis. Mõtlesin varakult jõusaali naasta... aga seda ootan vist siiani. :)
Tartu Rattamaraton jäi sel aastal ära. Tervise mõttes oli see isegi hea. Hooajaliselt lõpetasin ürituse oktoobri alguses, kui toimus
Tartu Sõprade Sõit. Ilm oli sügisene ja üldiselt oli kõik väga tore, aga ma ei arvanud, et vahepeal on ooteajad nii pikad (kokku tuli vist u 40-45min) ja sellel ajal hakkas üsna külm. Edaspidi läheksin kiiremasse gruppi.
54km 3:01:57 (neto, pause ajal oli kell kinni) linnatänavad.
 |
Sõprade Sõit. Foto: kolleeg |
Nädalapäevad enne Sõprade Sõitu jooksin ise ümber kanali
Cooper'it (üle väga mitme aasta), minu eesmärk oli kuidagi see 2km ära joosta ja endaga rahul olla ja see sai täidetud (2.09km). Ja nädalapäevad hiljem toimus Tartu Nightrun, kus kilometraaž oli vist umbes 4km, alguses oli väga raske jooksma saada, sest rada oli kitsas ja rahvast oli väga palju. (26min).
 |
Fatt Max! Foto: Taavi Nagel |
 |
Emotsioon. Hetk. Lemmikpilt. Foto: Taavi Nagel |
Oktoobri lõpus oli veel sisesõudmine ja detsembri alguses samuti. Selles pole ka midgai lihtsat, sest see on tõsiselt maksimalne pingutus nii lühikese aja vältel... Tööl tuli napilt kolmandaks ja Luunjas olin enda vanusegrupis ainus ehk kaitsesin tiitlit edukalt.
Ja nii ma istun siin. Miks ma arvan, et see hooaeg ei olnud nii hea? Sest ma nägin, et minu vorm polnud see, mis ma oleksin soovinud, sest mind saatis pidevalt üks vigastus, sest kõik muu elu pressis ka peale. Kuskil on meeles see möödunud suvi, kui ma igal hommikul kõndisin 6-10km, edasi läksin veel tõukerattaga tööle, õhtul koju, ma olin väsinud, aga olin vistlustel endaga nii rahul, eriti muidugi see Eurocupi ja Ööjooksu nädalavahetus. Minu emostionaalne seisund polnud ka just parim, aga võib-olla tegi see oma töö?! Ma ei tea. Ma tean, et ma tahaksin olla kiirem ja särtsakam ja ma tean, mida selleks tuleb teha. HARJUTADA! Paremaks saab ainult siis, kui ma seda teen. Ja samal ajal on nii palju asju, mida tahaks veel teha. Aga seda ma tean, et spordis on tõukeratas see minu ala ja ma tahan, et see oleks pikalt nii.
Kokkuvõtlikult olin hooaja naistearvetuses II, põhiklassis sain ühe I koha, kolm II kohta ja ühe III koha.
Mida kõrva taha panna: paremaks saba vaid treenides ja traumadest ja vigastustest oleks hea hoiduda.
NB! Kalender ei ole veel lõplik ja kõik kuupäevad pole veel kinnitatud korraldajate poolt
12. mai – RAUA tõukerattaralli (“Tõukan lõpuni 2018” I etapp)
26 -27 mai – Eurocup 2018 I etapp – Czech Republic (Račice, same as 2017, totally flat rowing channel)
16. juuni – VII Pärlijõe tõukerattamaraton (“Tõukan lõpuni 2018” II etapp)
7. juuli – Pühajärve matkamaraton (“Tõukan lõpuni 2018” III etapp)
19 – 21 juuli – Tõukerataste MM 2018, Eurocup 2017 II etapp – Netherlands
10 – 11 august – Eurocup 2018 III etapp – Estonia (Põlva ja Otepää?)
12. august – Salamaa tõukerattakross (Taevaskoja) (“Tõukan lõpuni 2018” IV etapp)
6. oktoober – hooaja lõpetamine
 |
Suurim sõber. Foto: mina, minu Sony :) |