Tagasivaade 2017

Aluseks postitus Ilus 2017.

2017

Ma olen hea sõber, töökaaslane, pereliige. Ma kuulan ja toetan ja aitan. Ma hoolin ja armastan. Loodan. Käesolev aasta läks küll rohkem enda peale, aga olen olemas.

Ma sõidan uue tõukerattaga ja osalen võistlustel, ma tunnen sellest rõõmu ja annan alati endast parima.  Andsin endast parima, muud ei saanud, osalesin kõikidel etappidel, sõitsin uue rattaga, sain veel ühe ratta ja tundsin sellest rõõmu.

Ma käin kuulamas enda lemmikmuusikat lemmikinimes(te)ega. Terminaatorit sai kuulamas käidud päris mitu korda ja seltskond ümber oli hea.

Ma olen õnnelik, et mul on Draakon, kes majja elama minnes saab endale kindlasti mõne sõbra. Ta teeb siiralt rõõu! Esialgu sai ta sõpradeks hiired... aga ta püüdis kõik nad kinni! Ja ... mh.. Kaaslane on küll nüüd kindel ja truvaline sõber.

Ma käin ujumas nii järves, jões kui ka meres. Suvi oli külm. Merre ei jõudnud.

Ma armastan oma tööd ja teen seda südamega. Jah, aga... täielik tööstress ja motivatsiooni puudus.

Ma toitun nii, et olen sellega ise rahul ja tunnen end hästi, ma kuulan enda keha ja armastan ennast. Mõnel päeval rohkem, siis vähem... 

Ma loen raamatuid. Ma loen kokku vähemalt 52 raamatut ehk igal nädalal ühe. Jaaa, üle 60 on loetud!

Ma käin mõnes uues Tartu kohvikus ja naudin head kohvi. Kvartalis käisin mõnes uues kohas.

Ma osalen mõnel ekstreem/takistusjooksul. Tõrva ekstreemjooksul ja Valga x-jooksul sai kallimaga käidud.

Ma käin teatris ja kinos ja muuseumis. Kinos käisime naistega naistekatel ja lisaks käisin vaatamas Novembrit ja isegi Apollo kinos sai üks kord käidud. Teatris ei käinud etendust vaatamas. Kuskil muuseumis käisin kindlasti.

Ma jalutan varahommikul, keskpäeval, õhtul ja öösel.  Jaa, varahommikul sai jalutatud jaanipäeval, muidu ma seda enam ei harrasta. 

Ma olen tänulik. Südamest. Vahepela unustan, aga siis tuleb jälle meelde.. ja siis kogu südamest!

Ma käin välismaal. Käisin Lätis (:D), Leedus (Vilniuses konverentsil), Inglismaal Londonis ja Soomes Heinolas ja Lahtis.

Ma puhkan. Puhkan siis, kui on puhkeaeg ehk nii õhtutel, nädalavahetustel kui ka puhkuste ajal. Jaa, tuleb välja küll! Uni on ka hea.

Ma käin kirikus. Vähem, kui planeerisin, aga alati, kui tundsin vajadust.

Ma saan uue auto, ms on ökonoomne ja viib mind sinna, kuhu on vaja. Kahepeale üks auto on. Kaaslane viib mind, kuhu vaja... ja vahel sõidan mina ka.

Ma olen hea naine.

Ma teen seda, mis teeb mind õnnelikuks. Vahel on tee künkik ja kurviline..

Ma olen tänulik selle eest, mis mul on, selle eest, mis tuleb. Vahel on ikkagi raske.

Ma olen aktiivne.  Kui pole motivatsiooni puudust.

Ma kannan Draakoni eest hoolt. Alati (L). 

Ma käin metsas marju korjamas. Mustikal ja maasikal.

Ma käin matkamas. Jaa, metsas ja matkarajal.

Ma vaatan mõnda lemmiksarja. Jaa, leidisn isegi ühe uue, mis kahjuks läbi sai.

Ma olen õnnelik. Südamest!

Tänan, 2017.

Möödunud aasta tegin ma samal ajal raamatu "Maagia" harjutusi ja nii .. kerge oli olla. Kerge ja tänulik, kuigi kohati oli elu üsna keeruline. Ma olen juba mõnda aega mõelnud, et olen mõne asjaga üsna ummikus ja vajaksin samasugust restarti, mis tuletaks meelde need lihtsad tõed ja laseks erinevaid hetki vaadata teisest vaatenurgast. Mõte mõlgub peas, aga tegudeni pole jõudnud, ise tahaksin öelda, et põhjus on selles, et ma olen lihtsalt väsinud. Ma tahaks, et mõni asi saaks korda lihtsalt sõrmenipsuga või homikul ärgates oleks kõik (jälle) hästi. Aga suhtumist tuleb muuta. Harjumusi on raske muuta, see võtab aega... Möödunud aastal kirjutasin Tänan, ilus 2016. Oli see mõnes mõttes üks raskemaid aastaid ja samas nii ilus ja hea ja teatud uute alguste aasta. Ja 2017 läks jooksvalt selle järgi... ja miks tänulikkusega oodata uut aastat või uut nädalat, miks mitte alustada juba täna. 

Tänan 2017, et olid täpselt selline nagu olid, täitamas soove ja toomas üllatusi. Ma olen nii siiralt tänulik ja õnnelik, et seda postitust saan kirjutada oma kodus, kus süda on soe ja täis armastust, kus on Kaaslane ja kiisuke magab ahju otsas ja puhkepäeva hommikuti tuuakse mulle kohvi voodisse, aitäh. Tänan, et leidsin selle kodu, mis vastas minu seatud põhitingimustele, et meil on siin oma murulapp ja kodu saab soojaks puudega. Ma tänan ka selle vaeva ja mure eest, mida oma kodu on toonud, sest see kõik on õppetund tulevikuks ja valmistab selleks ette. Ma olen õnnistatud, et minu kõrval on Kaaslane ja punane Draakon. Ma olen südamest tänulik, et mind ja meid on koduga abistanud nii armsad inimesed, kes ikka ja jälle tulevad appi, õpetavad jõu ja nõuga ja löövad oma käed külge. Ka selle eest, et küttepuud sai nii hea hinnaga. Ma olen tänulik, et sellesse aastasse mahtus ka kolm välismaa käiku, millest üks oli tööalane, tänulik, et minu ümber on need inimesed, tänu kellele need teoks said. Ja sellest tulevalt tänan südamest ka neid, kes käisid sel ajal minu karvakera hoidmas ja nunnutamas. Ma olen tänulik endale, et proovisin uue asjana Fitness 5 sporti, et mul oli selleks tahet ja kindlust ja motivatsiooni. Ma olen nii tänulik, et mul on kuuris uus tõukeratas ja sügisel lisandus sellele veel üls, tänulik sellele tõukerattaperele, kellega me kõik üksteist hoiame ja kaasa elame, tänulik kõikide nende võistluste eest ja õppetundide eest, mis ma sain. Mul on südamest hea meel, et minuga käis kaasas nii Kaaslane kui ka pere ja Sõbrants. Ma tunnen tänulikkust ka nende emotsioonide eest ekstreemjooksudel ja ööjooksul ja eriti selle inimese eest, kes mu kõrval sel hetkeli oli ja hetkel on. Mu süda on rõõmus, et mul on punane Draakon, kes on endiselt nii mänguhimuline, kes pole endiselt sülekass, kes on täiesti isepäine ja nii uskumatult armas, et ta taas tuleb minu jalgade juurde magama ja minuga koos raamatut lugema, et ta on siin minu elus ja meie kodus ja on lihtsalt tema ise, ta teeb südame nii soojaks. Ma endiselt tunnen tänulikkust, et mul on olemas töökoht ja kindel sissetulek ja see kollektiiv seal, kuigi ma ei ole aru saanud, miks on viimasel ajal nii raske... aga ma olen tänulik, millegi jaoks on see hea ja see on pannud mind mõtlema, et mida ma siis tahan. Ma olen tänulik Kaaslasele, sest on hea, kui kõrval on selline inimene, on hea tulla koju, kui kodu on juba soe ja toit ootab, on hea homikuti ärgata ja juua kohvi voodis, on hea teada, et ta on olemas ja kõrval. Tema auto eest olen ma ka tänulik, sest see annab meile võimaluse liikuda, aga samal ajal olen tänulik Tartu ühistranspordile, sest tänu sellele bussiliiklusele saan ma hommikuti 2km kõndida ja omi mõtteid mõelda. Ma olen tänulik, et meil on tööl jõusaal, mis tähendab, et saan raha kokku hoida, samuti selle eest, et ma oskan ka kodus trenni teha ja selle eest, et võitsin ühte jõusaali 20x külastuse. Naeratas loosiõnn ka täpselt siis, kui oli vaja uut ripsetuši ja kui ees ootas lemmikbändi külastus ja vahetult enne jõule lauamängude osas, olen tänulik. Mu süda on rõõmus, et mu lemmikmuusika on Eesti muusika ja lemmikbändi saan kuulamas käia, seda nautida, tänan Kaaslast, kes minuga rohkem kui korra kaasas oli. Ja need võrratud naised, kes Tartus minu ümber on, aitäh, aitäh, aitäh, kõik on nii minu inimesed meil on koos hea ja igaühega eraldi on eriline ja hea, aitäh, ma saan aru, miks on mõned elu keerdkäigud vajalikud. Ma tänan, et on olemas kirik, kuhu minna, kus tunda rahu, kui muidu on raske, et seal on need inimesed ja lisaks on usk. Tänulik, et mul on olnud võimalus lugeda raamatuid, magada, tegeleda spordiga ja olla omaette. Ma olen õnnistatud inimene, sest mul on perekond ja Kaaslase näol olen saanud juurde teise perekonna, mille tõttu viib tee mind tuttavale Läänemaale. Süda on rõõmus nende pisikeste inimeste eest, kes toovad minu kui tädi suule naeratuse, küll lapsed on alles rõõm. Ma olen tänulik tervis eest ja õppetundide eest, mis sain. Tänulikuks teevad ka masinad, mis teevad elu lihtsamaks või mugavamaks: pesumasn, mis ise pesu ära peseb; lambid, mis näitavad valgust; televiisor, kust saan kordusTV-d vaadata (ja ei vaata enam arvuti ekraani); pliit, ahi, mikser, saumikser, mis aitavad toidu valmistamisel; nutitelefon, millega teen fotosid; läpakas, mis aitab kursis olla virutaalse maailmaga; kohvimasin, mis teeb imehead kohv.... Ma olen tänulik ka endale, enda emotsioonidele, tegudele, tunnetele ja seeläbi ka nendele inimestele, kes seotud olid. Kui on keegi, kes lahkus sel aastal minu elust, siis ilmselt oli see vajalik ja olen tänulik, siiralt tänulik ka nendele, kes aastast aastasse on olemas ja kuigi ehk nii palju ei suhtle, siis ikka mõtled ja soovid head, ja tänulik ka uutele inimestele, kellega on teed ristunud, kuigi alati veel ei tea põhjust. Ma olen änulik, et soovidele ja unistustele olen jõudnud lähemale, palju-palju lähemale, tänulik, et nende nimel tuleb teha tööd, et tead, et need on väärt. 

Jah, ma olen südamest, siiralt tänulik ja õnnistatud, et aasta oli täpselt selline, nii palju oli naeru ja armastust, hulga vähem pisaraid ja kurbust. 

Tänan, ilus 2017.

Ja olen juba tänulik sulle, 2018, sest kõik muutub veelgi. 

28122017

Vahepeal olen jälle mõne raamatu läbi lugenud, jõule pidanud, maganud ja proovinud puhata. Viimased kaks raamatut olid üsna mõttetud, ühte lugesin, sest see oli ühe teise raamatu järg. Küll aga meeldis mulle väga raamat "Seitse õde: Maia lugu" (Lucinda Riley), aga tuleb välja, et see on taaskord üks sari ja viie* teise õe raamatud ilmuvad ka... ühel päeval. Eesti keeles on üks juba olemas, sellele panin end järjekorda. Inglise keeles ilus üks möödunud aastal... ja neljandat alles kirjutatakse. Ja usun, et ühe jõuan veel lugeda ja siis jääb selle aasta arvuks 62. 

*kuigi sari on "Seitse õde", siis keskmes on hetkel siiski vaid kuus õde.

---

Käisin ühe korra A le Coq spordihoones ka trennis, lihtsalt jõusaalis ja hiljem istusin saunas. Tahaksin öelda, et mul on trenniisu tekkinud ja motivatsioon laes, aga tegelikult olen parema meelega kodus ja loen raamatuid. Aga uuel nädalal on uued suunad. Eks nädala sees käin ikka tööl ja kui lõpuks on jõudnud nädalavahetustel trenni minna, siis lähen sinna Eedeni taha. 

---

Laupäeva hommikul hakkasin piparkooke küpsetama, tahtsin teha pehmeid ja imehäid ja täpselt sellised need ka tulid! Mul oli ema tehtud taigen ja enda taigen, mingi vaheseal on, aga kui ennast kiita, siis tuleb juba väga hästi välja. Ostsin ka ühe valge glasuuri, et mõned siiski ära kaunistada. Õnneks meie kodus glasuurist ei hooli. Pärastlõunal pakkisime end auto peale ja võtsime suuna Läänemaa poole. Sel hetkel oli ilm väga halb, tugev tuul ja tuisk, samuti muutusid teed aina libedamaks. Selliste oludega pidime sõitma umbes Viljandini, seejärel muutus lumi vihmaks ja umbes Kilingi-Nõmme juures hakkas ilm aina paremaks minema ja Pärnus ei sadanud enam üldse. Kuigi Lihulas olevat päev otsa sadanud, siis õhtuks oli ilm hea, tuul vaibunud. Jõudsimegi üsna uneajaks. Jõululaupäeval käisime Varblas surnuaias ja natuke jutustamas. Tahtsime käia ka Tuhu vaatetornis, aga paraku oli nii palju vett, et me ei pääsenud sinna. Kell 19 oli Karuse kirikus jumalateenistus, kus me väga varakult kohal olime neljakesti ja seejärel läksime koju jõululauda. Ühel hetkel oli meid... palju. Lugemine läks segi. Ja edasi läksime veel sauna, mille lava oli eelmisel õhtul valmis saanud. Toit oli traditsiooniline (küll see kodutehtud sült on alles hea!) ja inimesed armsad ja rõõmsad. Esimesel pühal sõitsime diaganaalis Virumaa poole ja istusime jõululauda minu perega. Läänemaa oli täiesti lumevaba, alates Raplast hakkas vaikselt kuskil lund olema ja kes vähegi Virumaal olid, nemad said küll valged jõulud.. mitte küll väga koheva lumevaibaga, aga siiski. Õhtupoolikul sõitsie veel Rakverest läbi, et ka memmekest külastada ja lõpuks jõudsime koju ja hakkasime kütma. Teisel jõulupühal tegi esimest korda elus kartuliputru, kõrvale seapraad ja sauna kütsime ka soojaks. 

---

Ja siis hakkas boiler särisema. Sellega hakkasime eile tegelema ja polnud selleks tühjaks saatmine eriti lihtne... aga lõpuks õnnestus. Küttekeha oli läbi ja miski oli veel läbipõlenud, sest vesi oli vahele läinud ja tilkus. Katlakivi oli minu meelest palju, aga meie abilise sõnul vähe. Täna käisime poes ja ostsie uue jupid (Decoras -26%). Lisaks sai esikus elekter korda (meie meelest oli juba enne korras, aga tegelikult oli kuskil juhtmes vool, kus ei pidanud olema) ja väljas on lõpuks jälle tuli. Tualetipotis võtsime ka veesüsteemi lahti, sest vahepeal on see vaikselt-vaikselt nirisema jäänud, aga ilmselt vajab see süsteem ka uuendamist Novemberis oli veekulu üle kahe ruumi rohkem kui tavaliselt ja minu meelest on see kahtlane.... 

---

Draakoniga käisime loomaarstil. Mõned kuud oli õige aeg üle läinud... aga lõpuks sai käidud. Varasemalt oli õe käest laenatud transportpuur, endale pole seotanud, sest üldiselt kasutame seda nii vähe (see oli tal kolmas kord puuris). Puuri sai ta palju lihtsamalt kui tol korral varjupaigas, eks ta oli enne sellega ka natukene tutvust teinud ja lambanahl maganud. Aga keerulisem oli auosõit, kui ta nii südant lõhestavalt mjäugus. Kui olime autost väljas, siis oli jälle rahulikum. Beebikaaluga sai kass ka enam-vähem kaalutud ja oli tublisti 3900g. Sai kaks sutsu ja teise ajal tegi korra mjäu, mina jäin ka terveks ja kriimustamata. Väga tublisti pidas end üleval. Kojusõit oli jälle natukene mjäugumise teel. Nüüd on hea meeles pidada, et enne jõule tuleb alati arstil käia. Ma ei etandudki, et lemmikloomadel ka oma digilugu on!

suurem osa katlakivi.

Selline kiiška.

Tuhu raba vaatetorn.. ja vesi.

Karuse kirik jõululaupäeval.

Esimesel jõulupühal oli öökülmast kõik härmas.

Lihtsalt üliarmas Draakon. Tahtsin selle sildi ära võtta, aga siis ta hakkas kohe liigutama.

---
Üks asi tuli veel meelde. Mõni aeg tagasi sai ebayst tellitud üks akvaariiumividin (mitte mulle, mina aitan lihtsalt telliusega), tegu oli mingi Saksamaa veebipoekaubaga. Pakk pidi tulema DHL kulleriga ja ootasin seda pärast jõule. Laupäeval enne Tartust lahkumist tuli sms, et Tasku Itellas ootab mind pakk. Ja oh üllatust, see oli see tellitud asi! Kui Kuller peaks selle mulle tooma koju kätte (mille eest sai korralikult makstud), siis kuidas see satub pakiautomaati? Ei olnud mul ühtegi vastamata kõnet vms, et ma poleks kõnele vastanud ja siis viidi sinna..

Tänulikke pühade aega...

S: Draakon & co

Spordihooaja kokkuvõte

Ma tahtsin selle kirja panna juba sügiskuul, aga märkamatult on tulnud talv, vahepeal on mitu korda lumi maha sadanud, vahepeal on värsked emotsioonid kustunud, vahepeal on tekkinud tõeline trennipõud ja tohutu stress, vahepeal on... aeg edasi läinud. Aga sellel vaatamata tahan see kokkuvõtte ära kirjutada, et oelks aasta pärast hea lugeda ja mõelda, et saaks uueks aastaks selgusele. 

Kui vaadata tulemusi ja toredaid pilte, siis võiks nende põhjal ju öelda, et mul oli hea hooaeg, medaleid sai omajagu ja igal tõukeratta võistlusel olin poodiumil. Ise arvan ma aga teisiti, poodiumil olek ei tähenda kohe seda, et oleksin jäänud sõiduga rahule, et vorm oleks hea, see tähendab lihtsalt seda, et ma olin piisavalt hea, et sinna tõusta, sest jah, Eesti naistõukeratturite seas olen esikolme seas. Aga eelkõige tuleb võistelda iseendaga. 

Võistlushooaeg algas mai alguses Jüris. Ideaalis ja praktikas oleks pidanud sellele eelnema vähemalt 1,5 kuune korralik trenn. Tegelikkus oli aga see, et olin enne seda sõitnud ehk paar pikemat asfaldi ringi. Kus läks valesti? Kui märtsi alguses toimus Fitness 5, siis olin oma vormiga väga rahul, aga viimased nädalad olid olnud üsna keerulised ja nii tuli pärast seda pingelangus. Ma mõtlesin, et puhkan nädalakese ja vaatan siis edasi, aga selle nädala jooksul toimus nii palju teisi sündmusi, et jõusaalirajale ma tagasi ei saanudki. Ja sellest ei olnud hullu, sest aeg oli alustada välistreeningutega, aga ilmastikuolud ei teinud koostööd. Mäletate ju, kuidas oli, ei olnud talve ja ei olnud kevadet. Ma nii ootasin seda ilusat sooja kevadet, aga seda ei tulnudki! Selle juurde elumuutused kolimise näol ja Tartust eemal olekud. Ja nii, ettevalistamata, läksin hooaja esimesele võistlusele. 

Jüri tõukerattamaratoni ajal oli vahva see, et ilm oli mõnusalt kevadine, aga ei ütleks, et väga soe, vahepeal puhus ikka väga külm tuul. Läksin sõitma enda rattaga, mis sai vahetult enne uue esirehvi. Aga sõit oli raske, sest see terviserada oli sellest puukoorepudist (?), ei olnud ühtegi korraliku langust (üks väike küngas oli) ehk siis kogu aeg pidi keha tööd tegema. Juba esimene ring oli väga raske ja aina raskemaks läks. Kella järgi sõitsime 29km ja minu aeg oli 1:58.54, naiste põhiklassis sain poodiumi teisele astmele. 

29km 1:58.54, tasane, pehmem maastik.  naiste põhiklassi II koht

Pildi ajaks ikka naeratasin. Foto: Taavi Nagel

Õnnitluskallistus. Foto: Taavi Nagel

Pärast seda läks aeg edasi, aga kevadet ei paistnud endiselt. Nii palju muutus, et hakkasin tõukerattaga tööl käima ja nii päevas ikka 10km sõitsin, aga see oli selline... transport mitte trenn. Mõnel üksikul päeval läksin pikema ringiga koju. Jõusaali jõudsin aina vähem.

Vahepeal oli üks ilus päev ka - 20.mai ja käisime naistega Tallinnas Maijooksul. Ma jooksin üle väga pika aja peaaegu 7km, mul oli hirmus palav ja hiljem hakkas väga halb. Aga seltskond oli hea ja päike paitas ja jättis randid. 

Nendega läheks luurele. :) Foto: selfi

Nädalapäevad hiljem toimus Rattaralli, mis minule oli neljas. Mõtlesin, et see võiks olla korralik pikk treening. See oli vist üks sõit, millega ma tõesti rahule jäin. Esiteks oli ilm enam-vähem, alguses oli ikka küm ja vahepeal sadas mingit vihma, aga üldiselt oli täiesti OK ja mis põhiline - ei olnud seda tohtutut vastutuult, mis põldude vahel oleks viinud igasuguse motivatsiooni. Nagu ikka sõitsin ma üksi, vahepeal oli kellegi juurde hoida, aga üldiselt üksi. Minu eesmärk oli sõita alla 3h ja sain sellega hakkama, olin väga rahul.

62km 2:55.20 (neto), asfalt, künklik. Oh kui uhke ma olin. :) (ja väsinud)

Rattaralli. Foto Tartu Maratoni fb lehelt.

Võiks arvata, et pärast Rattarallit tuli hoog sisse ja kõik hakkas aina paremaks minema. Tegelikult läks aina künlikumaks. Mõne päevad hiljem tekkis valu vasakusse õlga ja kuigi ma esialgu arvasin, et olen selle lihtslt "ära maganud", siis aeg näitas, et nii lihtne see ei ole. Mõtlesin ise ja konsulteerisin arstiga ja - bursiit ehk limakapslipõletik. Raviks puhkus ja NSAID. Esialgu oli see tõesti nii valus, et ma ei saanud kätt korralikult tõstagi, küll aga oli hea, et see oli vasak. Põletiku ja valu vastu hakkasin võtma ketoprofeni, mis mõne päevaga viis valu ainult paari pallini ja laskis mul liikuda. Küll aga olen ma üsna halb ravimi võtja, kui miski enam valu ei tee. 

Juuni esimesel nädalavahetusel toimus Põlvas Tõuka üles 2017, mis oli Tõuka Lõpuni 2017 sarja teine võistlus. Võrreldes aasta tagause ajaga oli ilm suurepärane. Sel hetkel oli mu õlg enam-vähem ja teadsin, et see on ka minu võistlus - sprint ja asfalt. Kui 2016 kostitas meid paari plusskaardi ja jäise vihmaga (mida sadas päev otsa), siis võis arvata, et ajad tulevad juba selle võra paremad. Ja nii oligi.

Naised pidid sealt mäest (700m) end üles tõukama kaks korda. Esimene kord oli individuaal ja teine sõit oli siis finaal. Minu esimene sõit oli 2:20.06 ja finaalsõit 2:11.06 ja sellega sain esimese koha! 

kusjuures see oli ka ainus sõit, mille puhul sain võrrelda 2016 tulemusi. 

700m 2:11.06, asfalt, mäkke. naiste põhiklassi I koht

Finaalsõidu start. Foto: Taavi Nagel

Foto: Taavi Nagel

Vahepeal oli kahenädalane paus tõukeratatvõistlustel ja sai hoopis mindud ekstreemjooksule. Pärast sprinti oli õlg jälle hullem ja taaskord võtsin tublisti valuvaigistit, nädala lõpuks oli olukord taas kontrolli all ja sai Tõrvasse Ekstreemjooksule ronima, turnima, müttama mindud. Minu Kaaslane on Ekstreemjooksude fänn, kuigi ta väga paljudele just ei jõua. Tõrvasse läksime koos ja see oli vahva. Kui ma praegu tagasi mõtlen, siis oli kõikide võistluste ajal väga ilus ilm (vahepeal lausa liiga palav) ja Tõrva ei olnud erand. Sooja oli üle 20C ja kohe hakkas palav. Kui ma oleks mõelnud rohkem ronimistele ja marrastustele, mis saan, siis oleks ehk kuidagi ka pikad riided pannud.. aga ma ei mõelnud, sest nii palav oli ja lisaks pidi veel jooksma hakkama. Esimese kilomeetri jooksime eraldi, siis saime kokku ja läksime lõpuni koos. Väga vahva oli. Andis väga hea emotsiooni!

Foto: Meie Liigume fb leht.

Õlast ma parem ei räägi, sest see sai jälle lisatraumad ja nii see kõik venis... aga mina teadsin, et Pärlijõe Tõukerattamaratonini on vaid loetud päevad ja meeles mõlkus see, kui kohutavalt raske oli see olnud aasta tagasi, kui väljas oli 30C ja rohkem, tuult ei olnud. Sel aastal oli ilm natukene jahedam, aga siiski väga suvine. Pärlijõe on minu jaoks eriline, sest seal andsin mina sõrme sellele spordile... ja siis see võttis kõik. Rääkimata sellest, kui tore ja armas on see pererahvas ja kui imeilus on see koht. Sealt sain mina endale tõukerattapere. :) 

Võistlus ise oli taaskord raske, aga kergem kui aasta tagasi. Nimelt oli vahepeal RMK mingi metsatee korda teinud ja nii sai seal isegi sõita. Esialgu olin ma pikalt kolmandal positsioonil ja vaatasin, et suudaksin seal püsida, aga ühel hetkel sain teiseks ja siis andsin endast kõik, et sinna jääda. Võitjaks osutus üllataja, kes muidu ei sõitnud, aga uuel hooajal lubas ikka liituda.

30km 1:42:56, maastik, naiste põhiklaasis II koht.

Poseerisin Fat Maxiga, mis oli hooaja loosiauhind. Foto tegi mu õde või ema.

Pärast Pärlijõge tuli puhkus ja taastusperiood. Andsin õlale võimalikult palju puhkus, et see saaks lõpuks võimaluse paraneda ja lõpuks üritasin ketoprofeni võtta nagu oli ette nähtud, mitte seni kuni valu ära kadus. Erilisi trenne sellele ajale ei jäänud, sest ma ei riskinud, olin aru saanud, et korralikku trenni ei saa teha, sest õlg teeb valu. Nii tegin lühikesi distantse ja hoidsin end kuidagi liikumises.

Rohkem kui kuu aega hiljem toimus aga minu lemmikrajal Pühajärve matkamaraton tõukeratasel. Lemmik sellepärats, et see on asfalt, mis teeb raja kiireks, tõukad end esimesest künkast üles ja edasi lähed justkui ise (okei, päris nii ei ole). Natukene halva üllatusena selgus, et üks teelõik on väga värskelt pinnatud ja see oli just allamäge... ehk siis ei mingit kiirust ja vaata, et oma peenikese rehviga seal kuidagi püsti jääd. Ilm oli taaskord väga ilus. Enne starti olin ratta pärast mures, sest mul polnud pidureid ollagi, aga kuidagi ei jõudnud seda asjatundjatega ka üle vaadata ja lihtsalt lootsin, et ma ei pea nii järsku pidurdama (siis lendaks üle pea ka). Minu jaoks ei alanud aga sõit nii hästi, kui ma olin lootnud. Üsna alguses ma komistasin ja lendasin peaaegu vastu puud. Ma sain küll viimasel hetkel pidama, aga samm läks segi, jalanõu läks katki ja tunne polnud enam sama. Sel momendil läks tugev konkurent mööda ja sinna ta ka jäi. Iseenesest oli üksi edasi minna isegi lihtsam. Küll aga vaevas mind üsna pikalt kõhuvalu ja üldine halb enesetunne, mis ühel hetkel õnneks möödus. Võib-olla aitas kaasa energiageelid või eelmisel õhtul joodud energiajook... ei tea, aga oli raske ja valus. Ja see värskelt pinnatud lõik oli tõsine peavalu. Teine ring oli lihtsam ja tuttavam.

33km 1:36:59, asfalt. Naiste põhiklassis II koht

Finišisirge Foto: Aldis Toome

Võitjaga kallistus. Foto: Aldis Toome

Järgmine võistlus pidi olema mõne nädala möödudes, aga see ponud sarja etapp ja lõpuks võistlusformaat jäi ära. Iseenesest oleks Sangaste sprint üks mõnus ja kiire olnud.. või siis mitte, sest ma olin naela jalga astunud ja see paranes ikka väga kaua. See hoidis mind üle nädala tõukeratast eemal, sest selle jalaga tõukamine oli võimatu. Et siis kogu aeg üks puhkus. :)

Augusti nädalavahetus oli see, kui taaskord oli Salamaa Tõukerattakross ja Ööjooks ühel laupäeval. 

Päev algas Põlvamaal. Taaskord oli erakordselt palav. Ja ma teadsin, et rada ei saa olema lihtne, aga ma ei arvanud, et see on NII raske. Rada oli tehtud veidi lühemaks, et see uusitulijaid ära ei hirmutaks, aga minu meelest palju-palju raskemaks. Maastik ei ole kunagi minu lemmik olnud ja ei saagi selleks ja mis ma siis veel krossist räägin? Parem ei räägigi. Mäletan seda, et kui ring oli 13km, siis sellest 5-6km oli selline okei ja siis oli tõus ja küngas tõusu ja künka otsa.. see oli julm.. ja väljas oli nii palav. Ja siis tuli tagumine pidurlahti. Ja ... ja.. see oli nii raske. Andsin endast parima. Teadsin, et sellest võistlusest sõltub hooaja tulemus, sel hetkel olin liider kolme punktiga ja ainus võimalus liidriks jääda oleks olnud 1. või 2.koht naiste üldarvestuses... seda ei tulnud ja see on okei. Tuli üldarvestuses 4. koht ja põhiklassis 3. koht.

26km 1:48:45.86, kross. naiste põhiklassi III koht

Esimese ringi lõpus? Foto Tõukerattaliidu kodulehelt

Kui sai veel tõugata ... Foto: Taavi Nagel

Teisel poodiumikohal on üks väga tugev ja kiire noor naine! Foto: Taavi Nagel

Taevaskojast sõitsime korraks koju ja võtsime suuna Rakvere poole. Mina olin läbi, ei olnud isu ja olemine oli üsna nadi. Meenutasin seda, kuidas aasta tagasi osalesin ma mitu päeva Eurocupil, andsin endast kõik, hommikul veel vedasin lehti, kukkusin jalad nii katki, aga olin nii rahul ja jõudu jäi ülegi, sest tol korral tundus ööjooks veel nii lihtne.. selles olukorras. Teadsin, et õhtu ei saa kerge olema ja nii ootasin, et tuleks ometi see vihm ja jahutaks natukenegi maapinda ja inimesi. Vihm tuli, aga jooksu ajal. 

Kõik oli raske, sest õhku ei olnud ja jalad ei kandnud. Ma nii ootasin, et mu Kaaslane natukene ära väsiks ja teeks ettepaneku, et kõnnime... seda ei tulnudki! Kergemaks läks siis, kui tuli see torm, vihmas oli hea ja jahutav, värskendav ja siis kui Pikal tänaval sain oma lähedastele lehvitada. :) Terve tee sai joostud ja sel olukorral oli see parim variant, andsin endas nii palju kui oli.

Kui minu Kaaslase aeg sai finišis fikseeritud, siis minu oma mitte, kuigi me lõpetasime koos... nojah. :) Minu teada oli brutoaeg 1:00:52 10km. 

Ööjooks. Foto: kolleeg

Arvata on, et pärast seda olid jalad nagu pakud. Täiesti kutud. Tõukeratta võistlused olid selleks ajaks läbi saanud, ees ootas veel veel Valga X-jooks. Taaskord mängis ilm vingerpussi ja sooja oli + 30C! Nagu hallo?! Ekstreemjooksud on selles suhtes toredad, et vahepeal saab puhata ka, aga kui kogu aeg on nii palav, siis on raske. See on selles postituses natukene kulunud sõna juba, aga mul oli raske! Algusest peale. Mäletan, et esimesed kilomeetrid saatis mind selline kõhuvalu, et mõtlesin mitu korda katkestamise peale, ma ei tea, miks see kõht valutas, aga see oli kohutav. Sel hetkel kaotasin ka Kaaslase silmist ja läksin üksi kuidagi edasi... arvasin, et olen viimane jooksja (aga ei olnudki). Väga erilis takistusi meelde ei jäänud, takistuse mõistes oleks vinud riietus olla pikk, aga lihtsalt nii palav oli, et see poleks olnud mõistlik. Joogipunkt oli alles kuuendal kilomeetril! Tean, et korduvalt möödusin mingitest kaitseväe poistest? ja siis jälle nemad minust... ja siis vahepeal tilbedasid nad mul ees, et ma ei saanud mööda (ajas närvi). Aga lõpetasin enne neid. :) Kõige raskem oli see raudtee sirge, et lihtsalt lähed sirgelt ja päike paistab kogu aeg lagipähe....

Kella järgi 9,5km 1:17, takistused, maastik.

Alguses olin rõõmus. :D Foto: Paul Poderat

Ja lõpus natukene hapu näoga... aga lõpuks sai vett! Foto: Paul Poderat

Nende võistluste vahepeale mahtus ka mõni Alma Linnasprint, seda nii Annelinnas kui ka pimedas Raadi mõisapargis. See viimane oli päris hirmus, pime ja libe ja eksitav, aga tulime ikka eluga välja. Minu tavaline paariline oli vigastuste tõttu maas ja nüüdseks käinud juba ühel põlveopil ära.. näis, kas ta veel jookseb. Kuigi muidu on Alma Linnasprint väga tore, siis praegu ma tunnen, et see on läinud natukene kalliks. Sellest aastast on Si pulkadega süsteem ja nii on paariline osalemine 12 eurot, minu meelest on seda nii väikese ürituse kohta natukene palju. Ja nii jäi sügisel minemata. 

Pärast Valga X-jooksul olin aga põlvega üsna pikalt hädas. Tundsin jooksu lõpus, et olin kuskil valesti astunud, aag ei aravud, et see mulle tükiks ajaks valu teeb. Tegi. Endiselt andis vahepeal tunda õlg, aga ma püüdsin nii, et ei teinud sellest välja. Käes oli jälle sügis. Mõtlesin varakult jõusaali naasta... aga seda ootan vist siiani. :)

Tartu Rattamaraton jäi sel aastal ära. Tervise mõttes oli see isegi hea. Hooajaliselt lõpetasin ürituse oktoobri alguses, kui toimus Tartu Sõprade Sõit. Ilm oli sügisene ja üldiselt oli kõik väga tore, aga ma ei arvanud, et vahepeal on ooteajad nii pikad (kokku tuli vist u 40-45min) ja sellel ajal hakkas üsna külm. Edaspidi läheksin kiiremasse gruppi. 

54km 3:01:57 (neto, pause ajal oli kell kinni) linnatänavad.

Sõprade Sõit. Foto: kolleeg

Nädalapäevad enne Sõprade Sõitu jooksin ise ümber kanali Cooper'it (üle väga mitme aasta), minu eesmärk oli kuidagi see 2km ära joosta ja endaga rahul olla ja see sai täidetud (2.09km). Ja nädalapäevad hiljem toimus Tartu Nightrun, kus kilometraaž oli vist umbes 4km, alguses oli väga raske jooksma saada, sest rada oli kitsas ja rahvast oli väga palju. (26min).

Oktoobri alguses toimus ka meie tõukerattapere hooaja lõpuüritus. See oli pidu ja pillerkaar, mõnus setskond, ilus paik, soe saun ja oomatu loosiõnn. 

Fatt Max! Foto: Taavi Nagel

Emotsioon. Hetk. Lemmikpilt. Foto: Taavi Nagel

Oktoobri lõpus oli veel sisesõudmine ja detsembri alguses samuti. Selles pole ka midgai lihtsat, sest see on tõsiselt maksimalne pingutus nii lühikese aja vältel... Tööl tuli napilt kolmandaks ja Luunjas olin enda vanusegrupis ainus ehk kaitsesin tiitlit edukalt. 

Ja nii ma istun siin. Miks ma arvan, et see hooaeg ei olnud nii hea? Sest ma nägin, et minu vorm polnud see, mis ma oleksin soovinud, sest mind saatis pidevalt üks vigastus, sest kõik muu elu pressis ka peale. Kuskil on meeles see möödunud suvi, kui ma igal hommikul kõndisin 6-10km, edasi läksin veel tõukerattaga tööle, õhtul koju, ma olin väsinud, aga olin vistlustel endaga nii rahul, eriti muidugi see Eurocupi ja Ööjooksu nädalavahetus. Minu emostionaalne seisund polnud ka just parim, aga võib-olla tegi see oma töö?! Ma ei tea. Ma tean, et ma tahaksin olla kiirem ja särtsakam ja ma tean, mida selleks tuleb teha. HARJUTADA! Paremaks saab ainult siis, kui ma seda teen. Ja samal ajal on nii palju asju, mida tahaks veel teha. Aga seda ma tean, et spordis on tõukeratas see minu ala ja ma tahan, et see oleks pikalt nii. 

Kokkuvõtlikult olin hooaja naistearvetuses II, põhiklassis sain ühe I koha, kolm II kohta ja ühe III koha. 

Mida kõrva taha panna: paremaks saba vaid treenides ja traumadest ja vigastustest oleks hea hoiduda.

2018 uus plaan (http://www.toukerattaliit.ee/meist/2018-hooaja-kalender/)

NB! Kalender ei ole veel lõplik ja kõik kuupäevad pole veel kinnitatud korraldajate poolt

12. mai – RAUA tõukerattaralli (“Tõukan lõpuni 2018” I etapp)

26 -27 mai – Eurocup 2018 I etapp – Czech Republic (Račice, same as 2017, totally flat rowing channel)

16.  juuni – VII Pärlijõe tõukerattamaraton (“Tõukan lõpuni 2018” II etapp)

7. juuli – Pühajärve matkamaraton (“Tõukan lõpuni 2018” III etapp)

19 – 21 juuli – Tõukerataste MM 2018, Eurocup 2017 II etapp – Netherlands

10 – 11 august – Eurocup 2018 III etapp – Estonia (Põlva ja Otepää?)

12. august – Salamaa tõukerattakross (Taevaskoja) (“Tõukan lõpuni 2018” IV etapp)

6. oktoober – hooaja lõpetamine

Suurim sõber. Foto: mina, minu Sony :)

Vacation mode

Ütlemata hea on ärgata siis, kui tuleb selleks tahtmine. Ütlemata hea on hommikukohvi juua voodis raamatu kõrval... ja siis teine tass veel. Hea on lihtsalt kodus olla ja teha kõike vaikselt nii nagu jõuab.. ja kui ei jõua, siis ei juhtu ka mitte midagi. Mul on nii puhkus peal, et isegi trennile pole mõelnud (ega teinud). Lihtsalt olen kodus, loen raamatuid, joon kohvi (ehk natuke liiga palju) ja vahepeal söön puuvilja. Ma olen läbi lugenud äris mitu raamatut, pole probleemi kuni 400lk raamatut ühe päevaga läbi lugeda, selleks peab lihtsalt aega olema. Olen pidanud ka linnas käima, aga seda olen teinud nii minimaalselt kui võimalik. Möödunud nädala lõpus jäinädala ternnid ka minimata, midagi erakorralist seal ei olnud, aga pühapäeval käisn matkal ja põdesin siis mitu päeva. Ma nimetsk seda rohkem fitness hiking. Õnneks tehakse matk ikka kahes jaos ja nii olime meie esimese poole ehk 2,5h. Selle aja jooksul läbisime 18km. Keskmiseks kiiruseks tuli minu kella järgi 7,2km/h (ma alustassin sörkimist 6km/h..) ja ühe kilomeetri läbisime siis 8min19sek, keskmiseks pulsiks tuli mul 158x'. Ehk siis mul oli raske. Lisaks oli väljas nii libe, et lisaks kiirusele pidi end ka püsti hoidma. Üsna tihti tegin sörki, et maha ei jääks. Pea kogu aeg vaatasin kella ja ootasin lõppu. Ju siis on vorm selline, aga tempo oli tõesti kiire. Mul ei jäänud mitte tavalised lihased kangeks, vaid valu tegi ikka see osa, kui säär läheb üle labajalaks. Ja veel eilegi oli üsna valus. Aga võrdluseks, et möödunud aastalläbisime ühel matkal 17km 2h37min, et tempo oli ikka tunduvalt kiirem. Vot nii. Esik on vahepeal saanud ka uude seisu, nüüd on vaja pahtledama hakata, seda püüan teisel puhkenädalal teha. Kuusk on meil endiselt püsti, Draakon uudistab, aga selga ei hüppa. Piparkoogitaigent olen nii mitu korda teinud, et lugemine läks sassi. Ja tundub, et sel aastal on valged jõulud. 

Ütle veel, et kiisu ei ärata enam hommikuti. Täna leidis ta küll 07:45, et viimane aeg oleks iniemstel ärgata, äkki peab kuskile minema! Ma lõpuks õneks minutiks ärkasin, panin talle süüa (mida ta ei söönud) ja läkin tagasi magama. Temal oli unevajadus selleks hetkeks täis, vähemalt see uni, mis ta minu kõrval teeb. Öösel oli aga ta päris kõrval mitte jalutsis, täitsa kere juures. Minu meelest on ta korraarmastaja ka, sest kui ma vahepeal näiteks mandariine söön, siis ta kohe leiab, et koortele tuleks midagi peale kraapida. 

Elamine on taaskord sassis. Vill sai otsa, tuleb juurde osta. 

Homme plaanin minna Elvasse matkale, mida korraldab A&T Sport juba päris mitmendat aastat. Kahel eelneval aastal olen ka linnukese kirja saanud. Kuna järgmine pühapäev on juba 24.detsember ja aasta viimane on 31.detsember, siis on ainus võimalus see linnuke kirja saada just homme. Kas meie matk just neljatunnine tuleb, seda ma ei tea, aga midagi kindlasti. 

Parooliga: Niimoodi

Show encrypted text

141217

Üle tüki aja võtsin ma ette nutridata lehe ja hakkasin sinna oma toite lisama. Ma tean, et paju eelistavd myfitnesspali (?) nutitelefonis, aga kuna mul ei ole telefoni suurem osa päevast käepärast, siis eelistan kohta, kuhu saan kohe lisada. Eile jahmatas mind rasvade osakaal, mis teha, kui mulle maitseb suht ainult sealiha ja ikka läbikasvanud, et oleks mõnusalt mahlane Kui LCHF ajal sain ma ka selle pekiääre ja kamara suure rõõmuga söödud, siis see enam ei õnnestu, millegi tõttu hakkab keha sellele rasvale vastu ja süda läheb hirmus ruttu pahaks (iseenesest ka mõistlik reaktsioon, kui toidukorraga on saanud süsivesikuid). Kui ma täna lõuna ajal veel toite sisestasin, siis tundus kõik nii hea ja tore, numbrid olid ilusad ja asjad paigas (hommikul sõin putru, lõunaks hernesuppi), aga siis tuli õhtu ja ma sõin rosinakuklit ja mandariini, natuke suitsuvorsti ka ja kõrvale kohvi rohkem kui ühe tassi. Vat milline õhtusöök. Ja kuna tegin piparkoogitaigent, siis proovisin suhkrusiirupit ka (oli sobiva maitsega). Ja nii ongi. Aga nädalalõpuni sisestan täpselt nii nagu söön (või nii täpselt, kui seal annab sisestada) ja siis mõtleme edasi. Usun, et puhkuse ajal on võimalik sellest nõiaringist välja saada, sest emotsioon muutub. 

Ma ei ole endiselt hooaja kokkuvõtet kirjutanud, aga teen seda enne uut aastat. 

Miinimum loetud raamatute arv on täis, nüüd on boonusraamatud. Vahepeal olid need psühholoogilised põnevikud ikka päris hirmsad, et üks öö oli unega päris korralik probleem. Nüüd pole mitu õhtut lugenud ja vahelduseks võtsin mõne "ilusama" raamatu.

Kohe on uus aasta ja uus hooaeg ukse ees. Aeg selleks valmistuma hakata. Treener rääkis, et hakkame siis jaanuaris F5 valmistuma, aga ma ei olnud just seda nägu. Ma ei jõua ühtegi lõuatõmmet teha, kükid on ka sama viltsed... vb kui ma kaaluksin 63-64kg, siis oleks rohkem lootust, aga noh... Ja mitmele asjale korraga, on raske keskenduda. 

Homme on kolleegidega jõulupidu ja esimest korda nende aastate jooksul ei plaani ma peo ajaks jääda. Osalen koolituseosal ja seejärel tulen koju ära. Tahan puhata. Tahan kodus olla. 

Järgmine nädal on lõpuks see aeg, kui tahame kiisukese arsti juurde minna, sest vaktsiini aeg on ikka päris palju üle läinud... Ega see lihtne ei ole, talle ei meeldi puur, ta vist lausa kardab seda, autosõit ei ole samuti talle, seetõttu tahamegi nii minna, et oleme mõlemad kodus, siis saab ta autos vähemalt minu süles olla. Toidu osas on ikka puhta perenaisesse, sest talle ei meeldi kala! Jah, lõhet või forelli sööb hea meelega, aga muu ei kõlba, kuigi see on hea ja kvaliteetne konserv, mida ma talle pakun. Oeh.

49. nädal 2017

Mõtlesin tükk aega, kas hakkan ikka kirjutama, sest juba on õhtu, aga mul on tunne, et nädalavahetus alles algas. Tahtsin täna kindlasti piparkooke küpsetada, aga ma ei ole selline veel jõudnud. Suurem osa päevast olin haaratud raamatusse ("Nurka aetud" E.Haynes), mida alustasin eile õhtul. Tavaliselt ma kohe teise raamatuga ei alusta, aga eile oli selline tunne, et võiks... ja nii see täna läbi saigi. Eile loetud raamatu sain juba tagastuskasti tagasi poetada, sest käisin täna teise advendi jumalateenistusel ja kõndisin linnaraamatukogust mööda. Kui küsida, mis ma veel nädalavahetusel tegin, siis ma hästi ei teagi. Natukene koristamist ja lihtsalt olemist. Eile oli äratus planeeritavast tunduvalt varem ja öö oli samuti rahutu ja nii väsisin ma keset päeva ära ja magasin. Üle hulga aja sai käia poodlemas (loe: ehituspoes) ja uuel nädalal saab keegi kodune siin remondiga tegeleda. Minul on veel viis tööpäeva ja siis ma sel aastal enam töö poole mõtteid ei mõlguta. 

Üldiselt oli nädal raske, sest kui on punased päevad, siis minu organismil on raske. Esmaspäeval ja kolmapäeval oli enesetunne veel täitsa okei ja nii käisin jõusaalis Kayla kava tegemas. Reedese tegin alles täna ja kolme ringi asemel tegin kaks ringi ja sedagi ettevaatlikult. Hommikul jalutasin vaid esmaspäeval ja koju jalutasin vaid neljapäeva. Neljapäeva õhtu oligi nii halb, et veetsin selle diivanil kägaras ja nuttes, sest mul oli lihtsalt nii valus ja nii halb olla. Ma nii ootasin, et temperatuur oleks vähemalt 37,5 C, et saaks järgmisel päeval kodus olla, aga piirdus see vaid 37,3 C.Näedsa, hakkan kirjutama trennis, aga kui nädal oli selline nagu see oli, siis ei tule sellest midagi välja. Jooksmas ei käinud. Kui kellal samme vaatan, siis kolmapäev ja reede on napilt jäänud alla normi, aga eile oli korralik puhkepäev ja ei saanud täis isegi 5000 sammu. 

Puhkuse ajal plaanin lõpuks käia A le coq spordihoones jõusaalis.Üldiselt oligi mul plaan sinna minna siis, kui tööle puhkepäeval ei jõua, aga kõik nädalavahetused on olnud sellised, et ma ei taha kuskile jõusaali minna. Ja puhkuse ajal plaanin ma puhata, magada, puhata, lugeda ja selle kõrale mahub aja veetmine kallimaga ja ilmselt nurrub ja jookseb Draakon ka ringi.

Üks hommik oli see punane pätt eriti nunnu! Kahjuks ei olnud mul sel hetkel telefoni käes, kui ta jälle kuuse küljest karra hammaste vahele võttis ja jooksu pani. Kaugele ta ei jooksnud ja pidi karrast lahti laskma, kuusk jäi püsti... sel korral. Oh ta on numps! Vahel ikka tuleb minu juurde raamatut lugema, kuigi rohkem ta segab lugemist, sest ta on poolenisti raamatu peal ja nõuab väga palju tähelepannu. Oma kastist on ta hetkel loobunud. 

Ma arvan, et ma küpsetan nüüd natuke ikka piparkooke ka. :) 

Naistejutud

Polnud see väga kaua aega tagasi, kui olin täiesti hädas sobivate rinnahoidjate leidmisega. Probleem tulenes siis, kui kaal langes ruttu ja sellisel juhul on rinnad ka need, mis kohe kahanevad. (Minu meelest polnud midahi kahaneda, aga keha arvas teisiti.) Samuti tuli see periood, kui ma ei olnud enam mingist push-up rinnahoidjast huvitatud, tahtsin lihtsalt, et oleks mugav ja ilus. Lõpuks leidsin ühe sobiva firma tooted ja kui olid soodsamad hinnad, siis olid sahtlis taas ka sobilikud rinnahoidjad ja püksikud olemas. Küll aga ei tunne ma end klassikalises rinnahoidjas eriti mugavalt, mulle ei meeldi need paelad.... ja ma ei teagi, lihtsalt ei meeldi. Ja tol ajal leidsingi lehe kena.ee, kuhu ma esialgu läksin, et sportrinnahoidjat tellida. Kindlasti olen ma seda lehte siin varem maininud ja viimasel ajal on seda teisedki blogijad teinud, mina aga tellisin sealt esimest korda ikka üsna ammu. Vaatasin just postkastist järgi - poolteist aastat tagasi tellisin esimest korda. Esialgu võtsin lukuga spordikad, mis minu jaoks on väga mugavad ja toetavad, ei oska öelda, kuidas sobiksid suurema rinnaga naistele. Esimese lukuga sportrinnahoidja leidsin hoopis kuskilt cropp'ist äkki? (see oli vist ka esimene asi, mille sealt poest ostsin ja pärast seda hoidsin silmad selliste spordikate puhul ka muidu lahti.) Hetkel ma kodulehel enam neid tooteid ei leia, aga seal on teisi niii ilusaid värvilisi spordikaid. Mitte eriti palju hiljem aga tellisin uuesti ja mulle väga meeldis see pitsiline rinnahoidja. 

www.kena.ee

Ma ei mäleta, mis värvi ma esimesena tellisin, aga ilmselt klaasikalise musta, aga vot ma ei tea, mis asi veel mugavam oleks. Esialgu vist tellisin ikka selleks, et sporti teha, olid nii ilusad värvid, aga lõpuks said nendest minu igapäevased rinnahoidjad ja spordiks jäid ikka lukuga. Praegu ma avangi nn tavaliste rinnahoidjate sahtlit nii harva, ainult siis, kui on mingi riietus, millega need ülimugavad ei sobi. Minu meelest on need ka nii ilusad, see lihtne pitsa on super. Seljas istub niii hästi. s/m on minule täitsa paras suurus, toetab häsi ja Mina tunnen end hästi. Värvidest on olemas must, roosa, punane, sinine x2 Üks valge on ka, aga see on mujalt tellitud ja ei vasta nii hästi suurusele. Kui seal oleks praegu veel müügis ka teised värvid veel, siis ma telliks need ka. Samuti kiidaksin seal klienditeenindust, alati antakse teada, kui pakk on teele pandud ja antakse jälgimiskood. Üks kord juhtus ka selline asi, et Itella "kaotas" paki ära. Mina esialgu ei muretsenud, pidi tulema järmiseks päevaks ja esialgu sain smsi, et pakk hilineb... mõni päev hiljem oli aga jäljetult kadunud. Minule aga pandi kokku uus pakike, mis Omnivaga tuli kenasti kohale. Tookord tellisingi vist rohelise rinnahoidja ja see läkski kaduma... seetõttu mul ongi kaks sinist. Pesupükste juurest olen alati leidnud ka sobiva värviga püksikud, suuruste info kenasti kirjas ja minul on vastanud kõik suurustele. Lihtsalt suurepärane! 

Tahtsin lihtsalt kiita head teenindust ja ilusat, mugavat pesu.

Ja teine teema, millest tahtsin juba ammu kirjutada, on mooncup. Paanis oli juba kuid tagasi, aga jäin veidi hiljaks ja mingi aeg oli sellest nii paljudes blogides juttu. Mina sain ka omal ajal selle kohta info blogist (eks ikka Tikri omast) ja see oli üle viie aasta tagasi. Kuidas alles aeg lendab, aga ma olen juba üle viie aasta olnud õnnelik mooncupi omanik ja kasutaja ja menstruatsiooni ajaks ei oskaks mugavat asja enam ette kujutada!

Nüüd on sellel menstruaalanumal juba mitmeid nimesi, oleneb firmast. Ma ei mäleta, kust mina selle ostsin, võis olla mahekaup.ee, aga ma ei ole enam kindel ja gmail ei aidanud. Praegu on seal lehel hind üle 40 euro, mina enda meelest maksin 20-25 euro vahel, aga see oli ka rohkem kui viis aastat tagasi. Bio4you lehel saab anumakese kätte alla 16 euro, siis on veel OrganiCup 24 eurot, apteegist saaks Intimina Lily cup'i alla 45 euro (nii ilus roosa) või näiteks sinine Lunette 25 eurot. Kindlasti on neid veel ja veel ning kui Eestist sobivat ei leia, siis saab tellida välismaalt, soovitan ainult korralikult uurida, et oleks ikka kehasõbralikust materjalist.

Kes veel sellest anumakesest ei ole kuulnud, siis tegu ongi menstruaalanumaga, mille kasutamisel võid unustada hügieenisidemed ja tampoonid. Need on valmistatud meditsiinilisest silikonist, mis teevad need kehasõbralikuks, sest sellest ei leki tokisili aineid. Samuti ei ima see endasse kehavedelikke (jätab limaskesta niiseks!), saab kasutada ööpäevaringselt, ülimugav on sporti teha ja toksilise sündroomi üht on väiksem kui näiteks tampoonide kasutamisel. Hooldamine on samuti lihtne, kui kasutad, siis käte pesu ja tühjendamise ajal pesed sooja veega ja pärast tsüklit keedad. Kindlasti on mugav kasutada, kui tualet ja kraanikauss on privaatselt ühes ruumis, aga vajadusel saab hakkama ka paberiga. Esialgu võib paigaldamine tunduda keeruline, aga lõpuks käib see üsna lihtsalt ja kiirelt, läheb kergesti paika, ei häiri olemist ega tegutsemist. Kui ma aastaid tagasi selle kohta googeldasin, siis leidsin ikka foorumitest, kus peeti selle paika panemist või kasutamist rõvedaks... Minu jaoks mõistmatu. Samuti peeti seda kalliks, see on ühekordne väljaminek ja siis on aastaid mureta. Ma ei ole hügieenisidemeid ja tampoone nii ammu ostnud, et ma ei teagi, mis need poes maksavad, aga kui vaadata näiteks seda Bio4you poes müüdav, siis on see 16 eurot, see ost vist tasuks alla poole aasta ära? Oleneb päevade pikkusest ja vere kogusest. 
Mina olen väga rahul, et omal ajal selle kohta lugesin ja hoolimata esialgsetest kõhklustest selle tellisin ja kasutama hakkasin. Enam ei muretse pikkade sõitude või kiirete tööpäevade pärast, spordi tegemine on palju mugavam, minu ökoloogiline jalajälg on samuti väiksem. Ma küll vahepeal mõtlen, et vahetakse praegu välja, aga ainult sellepärast, et see pole enam nii ilusa välimusega, veidi tuhmunud. 

Lisaks nendele anumatele on tänapäeval olemas ka käsn ja korduv kasutatavad hügieenisidemed ja siis sellised püksikud .

Sellised jutud reede õhtusse :)

48.nädal 2017

Tänulikku advendiaega! :)

Kuus on toas, tuled, ehted kuuse küljest. Eile õhtul tegin taas piparkoogitaigent, see on külmkapis. Täna aga tegin hoopis pärmitaignast kaneelikaid. Esimesel aastal olgu ikka päris õige kuusk. Ostmas me seda ei käinud ja metsast ka ei võtnud, aga Sõbratsi kaaslane võttis kodus kuusehekil latvasid maha ja sealt võtsime meie ühe latva endale, sai teist nagu kohendatud ja tegu ei ole küll klassikalise kuusega metsast, natukene omanäolisem, aga nii ongi hea Autosse saada oli seda palju lihtsam kui autost välja. Draakon uudistab, aga hüppeid pole teinud. Eile vaatasin enda isiklikku instagrami ja sealgi oli pilt, et esimeseks andvendiks oli kuusk toas. 

Vaadake kui nunnult see kiisuke seal magas.

Ja kui trennidest rääkida, siis midagi rõõmustavat ei ole. Jooksma ei jõudnud ja täna õhtul ka ei jõua, see plaan oli teisipäeval, aga kui töölt koju pääsesin, siis polnud mingit soovi välja minna. Tööl on lihtsalt nii raske, et vahel ei võta seda raskust ka trenn ära. Kayla neljdana nädala kava tegin esmaspäeval (jalad + cardio) ja neljapäeval (arms and abs). Oli küll plaan kolmapäeval teha, aga aeg-ajalt on mu Kaaslane valitud kuulmisega ja kui mina ütlen, et "Tule mulle järgi pärast trenni.", siis lause lõpp kaub tema jaoks ära. Nii ootas ta mind kolmapäeval juba parklas ja kuna kodus oli saun soe, siis polnud mõtteski teda ära saata ja hiljem tagasi kutsuda. 

Reedel toimus Luunjas aga sisesõudmine. Otsisin, mis ma otsisin, ei leidnud endale kedagi kampa, ka Sõbrants oma kaaslasega ei saanud tulla (muidu oleme ikka võstkonnana ka osalenud), sest neid ootas teater. Aga ta oli nii armas, et viis mu sinna ära ja tagasi sain bussiga. Jõudsin sinna väga varakult ja nägin veel lastesõite ka. Ise sõitsin üheaegselt ühe neiuga, kes oli enda vanusegrupis ainus. Ja minagi olin lõpuks ainus naine. Ka üks teine seltskond, kes oli alati käinud ja ka võistkonna välja pannud, ei saanud tulla. Mõned mehed olid. Ja seeniorklassis mehi veidi rohkem. Nii et kuigi ma üksi ei sõitnud, siis konkurentsi ei olnud ja sellest tulenevalt võib ajaga päris rahule jääda - 1.51:04 (võrdluseks  oktoober 2017 - 1.48:03, 2016 Luunjas 1:51 ja 2015 1:49 [Endomondos sajandikke pole]).  Vot sellised lood. Ja selle kuu aja jooksul sattusin ma jõusaalis ühe korra ergomeetri peale, kui seal 3-5 minutit sooja tegin. 

Kuhu jäi siis Kayla kava kolmas päev? Mina ei tea. Tänane ei ole veel läbi, aga kahtlen, et ma õhtul siin veel taidlema hakkan. Eile ärkasin pärast seda, kui olin 12h maganud. Tunne oli palju parem. Käisin raamatukogus, viisime taaskasutusse riideid, käisime kuusejahil ja poes. Õhtul siis taigna tegu ja hiljem veel käisin mängumaalt läbi, et sõbranna poega õnnitleda, neile taigent viia ja veidi jutustada, tänu sellele sai kirja ka 5km tempokat kõndi. Täna olen oma nina vaid nii palju kodust välja pistnud, et kapis ei olnud pärmi ja pidin lähimas poes käima. Nüüd on kell juba pool 7 ja varsti on uneaeg. Lugesin täna läbi 50. raamatu sel aastal, läks väga ludinal, sest oli väga põnev! Vahepeal segasin lihtsalt taigent. 

Täna on küll samme vaevalt üle 3000, aga selle nädala teised päevad on väga tublid ja edukad olnud. 

30112017

Mulle nii meeldis sari "Kutsuge ämmaemand" (tahtsin linkida, aga hetkel on arvutil mingi kala ja ma ei saa neid lehti külastada, et copy-paste teha). Õhtuti ikka vaatasin seda salvestusest või kui õhtuti ei olnud võimalik, siis toimusid maratonid nädalavahetustel, kui Kaaslane oli tööl. Ja siis avastan, et sari on läbi. Täitsa õnnetuks tegi. Eks neid osasd oli ka parasjagu, algas ju septembriga. Aga ma olin sellega nii harjunud. See sari oli nii ehe ja siiras, näitas nii hästi ämmaemandate tööd, aga selle kõige ümber olid suhted sotsiaalne elu ja probleemid, teaduseareng. Ühest küljest sai nii hästi kiigata tolle aja Inglismaa ellu ja mõelda, kuidas kõik on muutunud. Kuidas meditsiiniarengu tõttu on kodusünnitusest saanud haruldus (ja kohati isegi tabu?), kuidas sisseränne tuli ja sellega seoses probleemid, teised kultuurid ja nende traditsioonid. Tuttav oli see, kui ravimitest tuli talidomiid ja selle tagajärjel tulid hiljem laste väärarengud või antibeebipillide turule tulek, mille kõrvaltoimed polnud veel teada ja trombidega satuti üsna palju haiglasse, kuidas suitsetamine oli kõigi seas populaarne ja seda ei seostatud üldse kopsuvähiga, kuidas mehed ei olnud üldse sünnituste juures... Oh. Ja nüüd sai see tore sari läbi. Aga kui seda veel näidatakse, siis soovitan väga vaadata. 

Vahepeal lugesin kolme õhtuga läbi ühe paksu raamatu "Vaikiv mets" T. French. Oleks kiiremini lugenud, aga kuna uni on niiiii tähtis, siis sai õigel ajal kuidagi raamat käest pandud ja tuttu mindud. Hea raamat, kaasahaarav, põnev... aga kas Bryan oli hull või jäi minul millestki aru saamata?, sest mis juhtus nende kahe poisiga siis 1982.aastal? Küsisin sõbranna käest ka, temal sama mulje. Lõpuks googeldasin ja lugesin teiste arvamusi ja oli sama lugu - üks ots jäi lahtiseks või öeldigi läbi sõrmede, et oli hoopis ise hull. 

Oleme mitu korda sauna teinud. Nii mõnus on seal istuda. Kaminaga saab eesruumi ruttu soojaks, hubane ja romantiline. 

Draakoni uus lemmikoht on ahju otsas. Sealt ei saa teda keegi kätte ja siis ei sega ka. Hetkel hüppab ta kummutile ja kapi otsa ja sealt ahju otsa. Aga kuna see kapp kaob ära, siis tekib küsimus, kuidas kiisuke sinna edaspidi hüpata saaks? Kuskilt tuleb talle mingi tee teha, aga ma ei tea... mina mõtlesin, et võiks riiuleid panna ja siis kassike läheb mööda neid.

Üks hommik ärkasin ma samas asendis nagu magama jäin, Draakon endiselt kõrval (ja kael jäi uuest kangeks). Ja mõni teine öö ei näita Draakon üldse nägu. 

Aga homme tuleb korstnapühkija ja meie oleme tööl, ütlesin naabritele, et nad jälgiks, et Draakon plehku ei paneks. :D Ei või teda teada. 

NB: peaaegu puhkus!

47. nädal 2017

Erilist muutust toimunud ei ole. Tore on see, et Kayla trennid sain tehtud täpselt esmaspäeval, kolmapäeval ja reedel ning nagu soovitud - kolm ringi (soojendusega koos 45min). Kõige raskem oli vist reedel, võttis ikka täitsa läbi. Parem ranne oli samuti veidi valulik, pean asenditega ikka väga ettevaatlik olema. Nüüd on kolm nädalat läbi ja ütlen, et tuleb ikka paremini välja kui alguses, aga selles ju asja mõte ongi.

Kui ma endomondot vaatan, siis selgub, et koju ei jalutanud ma ühelgi päeval. Aga sammud olid kenasti täis, kui tänane puhkepäev välja arvata. Kilometraaži ei kogunud ka reedel - tööle autoga ja koju bussiga. Jooksuringil tegin vaid teisipäeval (ikka 5km), ol küll plaan täna välja minna, aga kui päeval sai poes ära käidud, siis polnud mingit soovi rohkem õue minna (kuigi õhtuks ilm vist paranes).

Kael on endiselt kuskilt valus ja paremale ei saa nii palju pöörata-keerata kui sooviksin. Aeg-ajalt esineb vasakul alaseljas valus, mis kiirgub jalga.  Toitumine on ligadi-logadi. Mõtlen ühte mood, aga jõust ja tahtmisest jääb puudu. Tööpäevadel tahaksin rohkem magada. Hakkan end voodisse sättima kella 22 paiku ja üldiselt magan ikka enne kella 23. Esimene äratus on 06:15 ja muidu panin selle kinni ja ärkasin 5-10 minutit hiljem, siis nüüd olen ärganud 06.30 äratuse peale. Magaks kauem, aga siis ei jõua söödud (sooja pudru tegemine). Reedel sain samuti tunnike enne keskööd magama ja silmad tegin lahti veidi enne kella 10 hommikul. Eelnevalt olin küll kella 7 ajal kassile süüa pannud, sest tema on minu nädalavahetuse režiimis lootusetu (ja Kaaslane oli kella kuueks tööle läinud). Eile sai sotsiaalse elu tõttu magama poole 2 ajal ja ärkasime pool 11. Mind äratas tegelikult kolleegi kõne, kes vajas tööl ühe aparaadiga abi. Ma olen nii õrna unega või harjunud ärkama erinevate häälte peale, sest minu Kaaslast üldse ei sega, et Draakon häälekalt märku annab, et on söögi aeg. Kõrvatroppe kasutan ka. Varem kasutasin neid pehmed, mis olid igati ebamugavad, aga siis üks sõber soovitas silikoonist ja nende on hoopis teine lugu. Sest esiteks need püsivad kõrvas ja teiseks ei pea neid üldse sügaval lükkama ja sumutavad helisid palju paremini. 

Raamatuid olen lugenud 48. Möödunud aastal lugesin 64. Ei tea, kas püsin graafikus, aga eks näis, äkki detsembris tuleb puhkuse ajal lugemisspurt. Praegu meenutan enda lõputööd ja loen kolleegide oma ja üritan tarku märkmeid ja kommentaare teha. Ja raamatutest on käsil "Vaikiv Mets" (Tana French. 

Ei on ei.

Mulle väga meeldis see video, mille Justiitsministeerium lasi subtiitrites tõlkida eesti ja vene keelde.

https://www.facebook.com/Justiitsministeerium/videos/10153642925295756

https://www.facebook.com/Justiitsministeerium/videos/10153642925295756

46. nädal 2017

Jälle nädal läbi, uus algas ja mina nädalavahetust ootamas, et saaks jälle puhata. 

Jätkasin Kayla kavaga - esmaspäev, kolmapäev ja pühapäev. Tahtsin tea juba kolm tiiru, aga erinevatel põhjustel jäi see ära ja leppisin kahe tiiruga. Trenn võttis siiski üsna läbi. Hüppenööri ja matti pole veel üles leidnud, aga oleks aeg. Kätekõverdusi teen põlvedel, kui sellega kaasneb ka muud (mägironija vms), kui ainult kätekad, siis saab jalgadel. See hantlitega teeb minu meelest asja raskemaks, aga muud võimalust ei ole, kodus tahavad need hantlid ikka jooksu panna. 

Esmaspäevast neljapäevani oli hommikukõnniks tavapärane 2km, jala koju kõndisin vaid neljapäeval, aga kahel teisel õhtul tuli siiski kilomeetreid veel juurde. Jooksuringil käisin ainult teisipäeval, pidin ka neljapäeval minema, aga ilmselt olin kodus ja puhkasin. Laupäev oli üsna istumispäev, sest käisime Rakveres. Täna tui linnas käiguga 5km kokku ja lõpuks oli käeotsas üsna rasked poekotid. 

Järgmine nädal jätkan sama moodi, püüan lihtsalt kolm ringi kava teha, jooksuringile võiks jõuda kaks korda ja kui on ilma, siis tahaks lõpuks fatt max'iga Ihaste metsa jõuda.