Täna, kuu aega tagasi, käisin ma notaris ja allkirjastasin lepingu, millega sain kinnisvara omanikuks. Mitte lihtsalt kinnisvara, vaid ma sain endale päris enda kodu.
Nende kahe lausega võiksingi sellele postitusele joone alla tõmmata, aga tegelikkuses on see ühets küljest selle ühe teekonna lõpp, aga selle teise teekonna algus. Juba möödunud aasta juunis tahtsin ma kirjutada postituse selle kohta, millist kodu ma otsin, kuid see jäigi mustanditesse.
Koduotsingud algasid möödunud aasta mais. Päevast päeva vaatasin läbi kinnivaraportaale ja samal ajal püüdsin selgusele jõuda, mida ma täpselt tahan, mis on nee dpunktid, mis päevad kindlasti olema ning mille puhul võin natukene silma kinni pigistada, samuti see, et mis ressurssid sinna lähevad ja mida ma saan endale lubada, et saaks ka elada. Minu kodupank oli Swedbank, kudi nõustamisele otsustasin minna ka SEB-sse. Üheks põhjuseks oli kindlasti see, et Swed ei pakkunud sel ajal Kredexi käendust. Minu üllatuseks oli Swedis nõustamiseks telefonikõne, mille jooksul sain teada, et sellise laenusumma ma saaksin nagu on näha minu internetipangas, käendust pakuksid nad pigem ise ja küsimuste puhul võiksin alati helistada või kirjutada. Aga mina tahtsin kohale minna! Et keegi mulle otsast lõpuni kõik selgeks teeksid. SEB-s oli laenunõustamine personaalsem ja tunduvalt pikem, võtsime läbi kõik punktid, arutasime erinevaid stsenaariume, mulle tehti kõik tõesti selgeks, laenunõustaja oli igati meeldiv, abivalmis Ja kusjuures - võimalik laenusumma oli suurem.
Terve suvi hoidsin ma kuulutuste silma peal ja mis vähegi vastasid minu soovidele, neid käisin ma ka vaatamas, aga kuskil ei tekkinud seda õiget tunnet. Muidugi oli ka hinnapiir pandud ja alguses olin ma ikka väga optimistlik hindade suhtes. :D
Mida ma otsisin?
Minu põhisoovideks olid: puumaja; puuküte; oma aianurk. Lisaks näiteks, 2-3 toaline (okei, ühetoalisi ei vaadanudki!) võiks rahulikumas piirkonnas olla, et maja ei oleks päris tänava ääres; oma isiklik sissepääs; san. remont tehtud (ehk saaks kohe sisse kolida); mitte liiga suur maja; tehtud välisfassaad; kindel parkimiskoht; puupliit; saun; läheduses mõni pood... Linnaosade suhtes mul eelistusi ei olnud, samuti võis see asuda ka veidi Tartust väljas. Ma lihtsalt ei tahtnud seda paneelmaja. Oleks ma paneelmaja tahtnud, siis ei oleks selle õige kodu leidmine nii pikalt aega võtnud.
Kui kaks esimest (puumaja, puuküte) pole Tartus probleem, siis privaatne aianurk... vot seda ei ole küll. On erinevad õuealad, mis on jagatud naabritega või koht, kus saab grillida või õu, mis on mõeldud vaid autode parkimiseks või mingi aianurk, mis on ühiskasutuses... Aga mina tahtsin seda oma, nii oma, et saaksin sinna ehitada kasvuhoone ja teha oma peenramaa. Ja seal läkski asi raskeks, aga see oli punkt, millest mina ei olnud valmis loobuma. Ja miks oleks pidanudki?
Tegelikult vaatasin ma ka majade kuulutusi, linnast väljas, sest linnas sees oleks selle laenusumma eest saanud .. ehm .. mitte midagi? Aga sellised majad ja krundid, millest oleks jõud üle käinud, asusid Tartust liiga kaugel. Ja mõistust mul oli, et üksi ma nii kaugele linnast minema ei hakka.
Sai vaadatud ka selliseid, et maja jagatud pooleks. Hinna poolest need juba sobisid, aga kõik need kohad olid juba nii kaua müügis olnud ja liiga palju sõltub ikkagi naabritest, väga lähedastest naabritest. Ei tundunud hea variant.
Nii sai suvest varsti sügis, aga midagi õiget ei olnud leidnud. Ja vahepeal kadus see lootus ja motivatsioon.
Novembris sai SEB-st minu kodupank, sest sealsed tingimused vastasid rohkem minu ootustele. Swedist hakkasin vaikselt ära kolima. Kuigi jah, novembri lõpust alates on ka Swedis võimalik Kredexi käendus.
Vahepeal tuli tänulikkuse ja selle kõige visualiseerimise periood. Ma tean täpselt, millist kodu ma endale päriselt tahan, see metsatukk seal aia juures, see saun, mis on kohe järve juures, väike armas majake, need murulapid ja peenramaad ja õunapuud ja marjapõõsad. Aianurka teeks ka kanakuudi ja võtaks endale kanad. Lammast tahaks ka, aga ühel oleks üksi vist kurb. See kõik on minu peas ja mõtteis olemas ja see kõik tuleb. Hetkel elan ma siiski linnas ja hetkel elan ma korteris, aga see on väga mõnus ja õige vahesamm selle järgmise kodu poole.
Aasta alguses hakkasin uuesti kuulutusi vaatama, lootsin, et hinnad on langenud ja ehk on midagi uut tulnud, sest vahepeal oli väga vaikne seis. Leidsin mõned korterid, mida vaatama minna, sest olgu pildid, mis nad on, ise peab nägema. Vahetult enne Londoni nädalavahetust sattusin ühe kuulutuse peale, mille pildid juba tekitasid mul sellise tunde, et see võiks olla minu kodu. Käisin seda vaatamas ja see oli nii hubane ja mõnus. Oli puumaja, oli korralik ahi, oli isegi puupliit ning aiamaa võimalus. Eks mind võlus ka see grillimaja seal aianurgas. Mõtlesin veidi ja panin endale panka aja, et laenunõustajaga nõu pidada ja küsida, kas ma üldse saaksin selle... sest selle hind oli ikka kõrgem, kui olin planeerinud. Vaatasin ka teiste korterite kuulutusi ja püsima jäi piltide põhjal veel üks korter, mida mõtlesin vaatama minna, kui pangast nii positiivset tagasisidet ei tule. See oli korter, mille kuulutust olin juba suvel näinud, aga siis oli see hind palju-palju kõrgem ja ma ei peatunud sellel pikemalt. Pangast sain aga positiivse vastuse, et peaksin laenu saama, lihtsalt peab edasi tegusetama. Nii jäi tolle ühe kuulutuse peale helistamata. Vahepela jõudsin veel seda meeldivat korterit vaatamas käia, aga südame rahuks tahtsin ikka kõik teised ka läbi käia, mis vastasid tingimustele. Küll tehakse alles ilusaid pilte! Ja siis astud sisse ja korteri planeering on nii halb, et ennast küll seal elamas ei kujuta. Kortereid vaatasin nii Vaksalis, Karlovas, Üljeõel, Veerikul, Ropkal, Supilinnas.. Võiks aravata, et kõige rohkem selliseid kortereid, mida ma otsisin, on Karlovas. Ja ilmselt ongi, aga aialapp on siiski vähestel ja hinnad muudkui kerkivad.
Ja olin ma juba nii kindel, et ostan ära selle korteri, mida enne Londoni nädalavahetust esimest korda vaatamas käisin, aga otsustasin siiki selle ühe veel üle vaadata, mille omanikule tookord helistamata jäi.
Ja siis tekkis segadus.
See oli üks laupäev, kui käisin vaatamas, õhtul küsisin omanikult täiendavaid küsimusi ja järgmisel päeval otsustasin mõne sõbraga uuesti minna, kes jagasid asja veidi rohkem (sest olid ise just maja renoveerinud).
Tol õhtul tegin korraliku pluusside ja miinuste tabeli mõlema korteri kohta ja vaevasin pead, mida siis teha. Tunne oli mõlemas hea. Plussid ja miinused olid mõlemas. Kuidas teha õige otsus, kui nii üldse saab öelda?
Mõlemad olid puumajad, mõlemas oli korralik ahi ja aia võimalus.
Mida teha?
Selle puumaja ja puuküttega sain ma ümbritsevatelt inimestelt väga erinevaid reaktsioone. Üldiselt ei saadud aru, miks ma midagi sellist otsin, et nagu päriselt mille pärast? Küsiti, kas ma ikka tean, et siis pean kütma hakkama. Küsiti, kust ma puid saan? (ehm ostan? Kust linnainimesed saavad puid?). Kes kütab, kui mind ei ole? (see, kes mu kiisukese eest hoolitseb.) Päris mitme inimesega ma sellest teemast loobusin, sest ma ei tahtnud seda negatiivsust endale ligi lasta (küsimuseid saab küsida ja sõnastada väga erinevalt) ja tegu oli siiski MINU koduotsinguga ja teiste soovid ei olnud olulised. Kui ühte korterit käisid minuga ühed kolleegid ka vaatamas, siis.. ma saan aru, et nemad ei näe päris seda, mida mina, kui nemad ei taha puukütet ja vanemat puumaja, aga kui see neile nii vastumeelne on, siis on ju väga raske anda hinnangut ja näha seda erapooletult. Üks nendest saatis mulle järgmisel päeval ühe ilusa korteri kuulutuse, jah, korteris oli ilus ahi ja korter oli seest väga kena, aga see oli kivimajas ja sellel polnud aianurka. Ja küsis, miks mitte see. Pani ikka ohkama küll ja tekkis küsimus, kas ta üldse ei ole kuulanud, mida mina tahan. Lülitasin ka nemad välja ja järgmine kord kuulsin nad minu korterijutte siis, kui olin pangas juba laenulepingu sõlminud.
Otsustavaks said see, et ühel oli aianurk kindel ja polnud muret, et naabrid siia tulevad, sest kõigil on oma. Teises oli korralik ja ilus aed, aga reaalselt oli sellele õigus kõigil üheksal korteril, isegi kui sinnani oli seda kasutanud vaid kolm korterit. Ja seejärel saun. Ja seejärel hind.
Teatasin, et soovin just selle ära osta ja tegin veel samal õhtul panka laenutaotluse Kredexi käendusega. Vahepeal selgus seal üht ja teist. Näiteks kui korteri planeeringut muudeti u 15 aastat tagasi, siis millegi tõttu olid ehitusregistris mõned andmed puudu, aga omanik (nüüdseks endine omanik) võttis aga paberid kaasa ja need asjad said kiiresti korda. Meil oli omavahel väga hea klapp ja asju ajada. Kui dokumendid olid korras, siis sai pank minu taotlust edasi vaadata ja 13. märtsi õhtul helistas mulle laenuhaldur, et panga poolt on positiivne otsus ja on võimalik leping ära sõlmida. Kuna endine omanik oli ka leidnud korteri, mida tahaks kohe osta, siis oli meil tegelikult üsna kiire. Ja mul samuti - kevad käes, vaja näpud mulda pista! Niisiis mina läksin panka kaks päeva hiljem ja allkirjastasin nii palju pabereid, sest kohe sai tehtud ka laenukaitse kindlustus ja kodukindlustus ja muidugi laenuleping ise. Ja kohe järgmisel päeval oli notari aeg, käisin elus esimest korda notaris. Päris muhe notar oli meil, tegi nalja ka. Ühe lõigu kohta ütlesin ausalt, et ma ei saanud mitte midagi aru, aga seletati ikka inimkeeli lahti.
Kinnisvara hinnad on Tartus üsna kõrged, kuigi ma ei tea nendest hindadest midgai, aga nii palju kui ma neid selle pea aasta jooksul jälgisin. Aga tegemist on siiski ju Tartu linnaga. Kui natukene arvutada ja mõelda, siis on inimesel, kes tahab endale oma kodu, võtta ikkagi laen ja hakata maksma laenu, sest lõpuks (mõtleme ikka hästi) saab see tema omaks ja tihti on laenusumma isegi väiksem kui korteriüür. Korrlaiku korteriüür on Tartus täitsa 250-300 eurot (või on see isegi hästi öeldud), eks oleneb linnaosast ja palju korteri seisust, aga no nii see jääb. Mina maksan pangale vähem. Kui laenu võtta, siis lisaks sissemaksule tuleb arvestada ka seda, et hindamisaktid, lepingutasud ja notaritasud on ka üsna suur väljaminek. No ikka päris suur. Noortel on Kredexist väga suur kasu, kasutasin seda minagi, 10% veel sai kokku, ma ei tea, kui mitu aastat ma oleks suuremat summat kogunud. Läks mul sinna ka see raha, mis tuli automüügist, kuigi esialgu olid teised plaanid. Ja siis veel hindamisakt, lepingutasu, notaritasud... olenevalt korteri hinnast võib seal arvestada veel umbes 1000 euroga. Ja seejärel tuleb kolimine ja see, et on vaja ka eluks vajalikke asju... Ei ole odav lõbu, aga kõik on hea ja kindla eesmärgi nimel. :)
Nüüd on sellest kõigest juba kuu möödas. Pank on saanud tagasi esimese laenumakse, makstud on esimesed kindlustused. Nädala oleme Draakoniga korteris sees elanud. Hea on. Aasta tagasi olid hoopis teised suunad. Elu tegi omad korrektiivid ja meie siin oleme unistuste lähemale saanud.
Oma kodu.
Kolimisest ja sisseleamisets kirjutan järgmine kord. :) Kogu aeg on nii palju tegemist ja päevas on ju ometi 24h.
 |
| Kodu. |
