Kodu, see päris oma kodu - kolimine

Natukene järge eelmisele postitusele.

Pärast lepingute allkirjastamist oli aeg hakata mõtlema pakkimisele. Kuna korteris, kuhu eelmine omanik kolima hakkas, olid üürilised, kelle leping lõppes märtsi lõpus, siis väga kiire ei olnud. Aga just seda aega ma tahtsingi, et saaksin rahulikult pakkida ja sorteerida, vähemalt algus oli selline. Esimene mõte oli, kust saada kastid ja ilmselt ikka poodidest. Aga kui natukene inimestega rääkida, siis sain ühe kaudu neid suuri banaanikaste, lisaks palju väiksemaid ja siis veel teisest kohast teisi suuri ja tugevaid kaste. Nii algas vaikselt plaanipärane sorteerimine ja pakkimine, igale kastile kirjutasin peale, mis seal sees on, et hiljem üles leiaks ja teaks. Aga kõigile ma nii täpselt peale ei kirjutanud ja seetõttu pole mul hetkel aimugi, kus on mu rahakassa. 

Neid kaste tekkis üsna palju. Riiete osas proovisin üsna kriitiliselt mõelda, aga teine kriitiline mõtlemine on alles ees. 

Nii ma vaikselt pakkisin. Sest kaugel polnud see, kui olin koolituse tõttu Eesti teises otsas kaks ööd ja siis aprilli alguses juba Vilniuses neli päeva. Märtsi viimasel nädalavahetusel olidki kõik asjad nii pakitud, et välja jäid mõned riided, mida kanda, hügieenitarbed ja tähtsamad köögiasjad. Aga juhtus ikka seda, et aeg-ajalt oli vaja midgai otsida ja mõni kast lahti teha. Ja neid kaste oli niiii palju. Tõesti palju. Väiksematesse panin sellist nn pudipadi. 

Võtmed sain ma esimese aprilli õhtul ja ei mingit aprilli nalja. Istusin natukene aega üksi selles tühjas korteris, sest siia jäi köögimööbel ja üks riidekapp. Imelik oli. Üks asi on korterit vaatamas käia, kui siin elatakse, hoopis teine asi, kui see on täiesti tühi. Muidugi minu visioon oli hoopis teine sellest, milline see korter enne oli. 

1. aprillil sai laenutatud ka põranda lihvimismasina. 

Midagi taolist. Seda suuremat masinat ei olnud vaja, sest puitpõrand oli olemas, vajas lihtsalt uuendamist. Vana lakikiht maha ja uus peale. Aga selle masinaga polnud see elu üldse nii lihtne. Nädal enne olin seda poes proovimas käinud ja see lihtsalt lendas ja lendas mul käest ära. Esimene töömees andis vist minu puhul alla, muidugi olid mul ka kontsad, mis tegid asja natukene raskemaks. Aga siis tuli teine mees, palju sõbralikum, õpetas paremini ja julgustas, nii läks paremaks ja mõtlesin, et saan hakkama küll. Plaan oli põrand enne Vilniusesse minemist lihvida ja lakkida. Mässasin selle masinaga pea terve pühapäeva ja kõik oli seda imepeenikest tolmu täis. Vahepeal käisin poes põrandaharja ja kühvlit ostmas. Alustasin ikka toa keskelt nagu õpetati ja natukene käes lendas, aga lõpuks sain päris hästi hakkama. Kuigi esimesel korral surus see mind niimoodi vastu seina, et ma ei saanud üldse liikuma. Väsitas korralikult, selja võttis ka märjaks, korralik trenn! Vahepeal tuulutasin pead ja mõtlesin tõuksiga sõita, siis lasingi rehvi tühjaks. Ilm oli muidugi väga ilus ja natukene kurb oli toas olla. Vahepeal jõudsid kohale ka tellitud kütteklotsid, mis olid ajutiseks küttelahenduseks. Vahepeal kutsusin naabrimehe appi, sest läksin keeldirluugi vastu ja ketas kiilus kinni, tükk aega läks, et see lahti saada ja naabrimees otsustas ka masinat proovida. Oi ta lendas sellega toas ringi ja üle inu varvaste, korduvalt. Ta oli ikka püsti hädas. Üritasin talle ette näidata, aga üks asi on ikka ise proovida. Surus ka masin tema vastu seina. Lõpuks sai ta asjale rohkem pihta ja siis toimetasin mina edasi. Õhtuks sai lihvitud, päris väsitas päev oli.

Esmaspäeva hommikul sai masin tagasi viidud, mõned paberid jäid alles, nende eest sai raha ka tagasi. Lisaks lihvisin ja jätsin kõik siis nii nagu oli, aeg surus peale. 

Järgmine etapp oli mõned päevad hiljem ehk reede õhtul. Sai bussi ja nii said kõik suuremad asjad korterisse toimetatud. Aitäh abilistele. Enne sai autoga kaste ka toodud. Aga kõik sai kõrvaltubadesse, sest mul oli vaja veel lihvida ja lakkida. Selle lõpetasingi alles hilisõhtul ja see hais pani pea niimoodi valutama, et läksin ruttu tagasi ja kohe teki alla. 

Aprilli esimesel nädalavahetusel sai hakatud vedame rohkem kaste ja natukene mõtlema, mis ja kuidas. Kõik oli kaste täis ja tundus nii imelik. Olid abilised, kes panid lauale jalad alla ja magamistoas voodi kokku. Kui voodi olemas, siis on juba väga hea. Kütteklotisidega sai kütetud, pikemas perspektiivis neid ei soovita, aga alguses ajavad asja ära küll. 

Esimene öö sai oldud siin pühapäev vastu esmaspäeva, oli veel natukene jahe ja kõhe, sest laki tõttu olid päev otsa aknad-uksed lahti ja sai muudkui tuulutatud. Draakon tuli ka siia pühapäeval, ta oli väga hirmunud ja kartis, ei tahtnud puuri minna ja karjus terve autosõidu. Koju jõudes lasin ta kohe välja ja pani teine kohe jooksu, käis esialgu maad ligi ja uuris-puuris kohti. Aga ma usun, et ta tundis tuttavad asjad ära, mis olid siia korterisse juba toodud ja see andis natukene turvatunnet, sest teises korteris jäi kõik aina tühjemaks. Eks šokis oli ta ka natukene selle pärast, et Vilniuse ajal oli ta sõbranna juures ja see üle õue minek oli tema jaoks jälle väga hirmus, ilmselt on kuskil need vanad mälestused enne varjupaika. 

Aga nii tuli siia aina rohkem kaste ja vaikselt tuli kuskilt alustada. Minu jaoks oli oluline, et köök saaks enam-vähem, sest süüa on vaja teha. Köök, magamistuba, vannituba - saab elada küll. Vaikselt pakkisin asju lahti, mis võimalik ja paigutasin, kuhu sai, aga kuna mööblit on palju puudu, siis see ei olnud üsna lihtne. Siin on üks väike riidekapp, mis ähvardab ära laguneda, kui seda liigutada, aga põhilised riided on seal ja kummutis. Mida vähem kaste, seda parem tunne. 

Viimased asjad (nt kirst, külmakirst) sai toodud alles möödunud reedel, sest vahepeal ei olnud võimalust bussi kasutada ja käru jaoks oli ilm väga kehv. See bussi variant tuli ka nii möödaminnes, tuleb inimestega lihtsalt rääkida. Ehk rääkisin ühele sõbrannale, et viimased asjad veel toomata, aga pole transporti, aga samas on kiire.. tulid nemad abikaasaga siia, võstime bussist ühed istmed ära ja lükkasime teised ettepoole ja oligi korras. Kirstud said siia ja laenuatud voodi sai Veerikule. Kui kirst oli kohal, siis sinna sai igasuguseid ajsju jälle ära panna. Riided, mida hetkel ei kanna (talveriided) on kõik pandud vaakumkottidesse, et need võimalikult vähe ruumi võtaks, aga palju mahuks. Ja nii läksid need kirstu. Oh sinna mahtus palju. Nii on kastides veel raamatud, mis jäävad sinna traamaturiilu tekkimiseni, ja klaasid jms, mis ootavad ka mingit kappi. Mõned asjad on ka kõrvalhoones hoiul. 

Nii on päris hea ja hubane. 

Drakon tunneb end hästi, jookseb ja möllab. Ahi on mõnus. Ja tunne on hea.

Kuigi teha on palju ...

sellest järgmises postituses :)