36. Tartu Rattaralli 62km tõukerattal

Minu neljas Tartu Rattralli. 

Minu esimene Tartu Rattaralli oli 2013, kui mind kutsus sinna Sõbrants. Esimene reaktsioon oli, et ta on peast hull, aga siis oli kokkulepe, et mina lähen temaga rallile ja tema minuga jooksma. Mälestused on ehmased - oli väga ilus ja soe ilm; sõitsin õe rattaga; vahva oli. 

Kunagi sai sportfotosid nii paar fotot võtta. Ostnud sealt ei ole, sest ma ei ole veel leidnud ühtegi sellist fotot, millega ma rahul oleks, et selline summa välja käia. 

Teine Tartu Rattaralli oli aasta hiljem ehk 2014. Sõbrantsil olid eksamid, nii läksin üksi. Ilm oli külm ja tuuline. Sõit oli raske.

2015 jäi mul vahele, sest magasin korraliku reisiväsimust ja ajavahet välja, aga kui lugesin tol ajal Margiti blogi postitust, siis eriti kurb ei olnudki. 

Möödunud aastal võtsin julguse kokku ja läksin tõukerattaga. Suurt midagi ei mäleta enam. Distants oli veidi lühem (56km) ja rada oli üsna vastupidi võrreldes selle aastaga. Aega läks mul 2h55minutit. 

Ja jõudes pühapäeva, siis erilist ettevalmistust ei olnud. Pikim distants oli sel kevadel mul olnud 29km, mis oli võistlusdistants. Nädal oli ka selline. Laupäeva veetsime pulmas ja magama sain kella 3 ajal (mis on isegi hästi). Küll aga võib pulmapidu pidada süsiveiskute laadimiseks, sest sõin seda, mida pakuti ja kõik oli väga maitsev. Kõht oli veel hommikulgi täis ja peekon-muna ei tahtnud üldse alla minna. Ärkasin veidi pärast kella 8. Õnneks elan üsna kesklinnas, et kaugele minna ei olnud. Sättisin end valmis, vaatasin ilmateadet ja mõtlesin, mida selga panna... Võistluskeskuses käisin rehve pumpas, andsin koti ära, külastasin veel wc-d ja oligi aeg stardikoridori minna. Jäin enda grupis tahapoole, sest polnud vaja kuskile trügida. Enda kõrvale sain ühe teise tõukeratturi ja paar meetris eespool oli üks veel. Enne starti jõudsin veel pulsianduri uuesti syncida ja ühendada.. aga pulss kadus hetkel, kui oli start. Mina panin enda kella tööle hetkel, kui läksin üle stardijoone, arvasin, et tulemustest näeb ka netoaega, aga seda ei leidnudki... Igal juhul oli see miinus 2+ minutit.

Jalad väsisid juba Riiamäele tõugates ära :D Kuigi minek oli väga rahulik ja rohkem pidi vaatama, et kellelegi otsa ei sõida ja keegi mind ei rammiks. Ja ratturid läksid muudkui mööda. Kuulsin ka positiivseid kommentaare, mis on alati vahva. Terve Riia mnt osa oli raske. Aga Lõunakeskuse ringi juures võtsime suuna Võru poole, tuli hea asfalt ja veeres väga hästi. Viaduktilt alla minnes pidi end veidi tagasi hoidma, sest rattureid oli veel palju ja minu hoog oli allamäge väga korralik. Aga peab ikka väga ettevaatlik olema, paljud ei jälgi, kas keegi on kuskilt tulemas ja ei ütle ise ka, kust poolt nad parasjagu lähenevad. 

Üsna pea oli suurem osa minust mööda läinud ja sõit läks palju rahulikumaks. Küll oli tore alla Tatraorgu minna, muudkui tuhisesin. Ja veeresin täpselt nii kaua, kuni veeremisel polnud enam mõtet (ehk väga pikalt) ja siis oli vaja ainult natukene pingutada, et sai suuna Pangodi peale võtta. Pangodi teel oli vahpeal veidi raske - tõuksile halb asfalt ja väiksed laugemad tõusud, mis läbi võtsid. Aga kui sai jälle allamäge sõita, siis oli tuhin selline nagu lendaks. 

Teenindupunktis võtsin veidi spordijooki ja vett ning läksin kohe edasi. Sealt edasi oli väga hea minek. Aga tuli üks korralik vihmasabin ja täitsa külm hakkas. Õnneks vihma pikalt ei sadanud ja kuivas ka üsna ruttu ära, aga korra oli küll tunne, et külm tikub ligi. Igal juhul oli vahepeal väga hea sõita, hea asfalt, natuke allamäge.. muudkui mine. 

Järgmises teendinduspunktis võtsin ka korraks juua ja kirjutasin kodusele, et "20km". Ise vaatasin kella ja sain aru, et niimoodi jätkates saan ma sõidetud alla kolme tunni. Tekkis plaan. ;)

Nõost Tartu poole minnes oli lõpuks asfalt märg. Mina seda vihma ei näinud, aga Margit kirjutas sellest. Mina sian siiski üsna märjaks, jalanõud lirtsusid ja vesi lendas kogu aeg vastu selga (olin porilauad ära võtnud). Jõudsin järgi ühele tõukeratturile ja läksin vaikselt mööda. Nii vähe oli jäänud!

Tõrvandi poole minnes tuli korra vastutuul ja oli veidi raskem, aga samas oli kohe ka Tõrvandi ja hea asfalt ja juba paistis Tartu. Ringtee tänavalt Turu tänava poole tuhisedes oli taas mindi vatsutuul, mis minu hoogu veidi maha võttis, polnud kedagi, kelle tuulde hoida, sest sõitsin üksi. Aga kella vaadates sain aru, et saan ka brutoaja alla kolme tunni ja olin igati rahul. 

Ja nii see finiš tuligi. Mikrofonis öeldi, et olin kolmas tõukerattur, kes lõpetas, aga tegelikult ilmselt ikka neljas... aga esimene (ja ainus) naistõukerattur. 

Neotaeg: 2h55min20sek

Brutoaeg: 2h57min56sek

Pulsiandmeid pole jagada. 

Möödunud aastal oli rada 6km lühem ja ma sõitsin umbes 2 minutit kiiremini. Ma ise ütleks sedlle peale, et rada oli nii palju kiirem ja vastutuult oli väga vähe. Ehk on ka areng toimunud. 

Tänased muljed on sellised, et mu jalad on nagu pakud! Reietagumised ja tuhar ... ai-ai-ai. Lisaks küljed ja käed samuti. Korralik trenn. Peab end kokku võtma ja rullima, sest soovin, et keha taastuks, et saaks end ette valmistada järgmiseks pühapäevaks.