SEB Maijooks 2017

Idee sellisele suuremale üritusele minna, tuli juba mõnda aega tagasi. Ja meil on siin nii mõnus viiene seltskond, kõik küll erimoodi füüsiliselt aktiivsed, aga sobime nii hästi ja muidugi tegime plaani, et lähme ka kõik koos. Registreerisime end siis, kui oli kõige odavam aeg eelregistreerida ja igaüks valis omale jõukohase ja sobiliku variandi. Mind näiteks ajavõtt ei huvitanud selles suhtes, et see aeg kuskil üleval oleks, niisiis võtsin mina ajvõtuta jooksu (lisaks oli see soodsam!). 

Kaks nädalat enne hakkasime mõtlema, kuidas me sinna saame ja tagasi ka. Alguses oli ka buss mõtteis, aga siis vaatasime, et soodsaid pileteid pole ja jäi auto variant. Meid on viis: üks teeb juhilube; ühel on load, aga ei sõida; ühel on load, aga pole autot, kuhu me viiekesi mahuks; ühel on juhiload ja auto, aga autol palju tulesid; ühel on load, aga isiklikku autot pole, aga kasutusvõimalus on. Mina olin see viimane variant ja nii jäigi, kui olin kodus asjad ära rääkinud, selle üle veidi mõeldud (viis naist lähevad üksi Tallinnasse :D) ja nõusolek antud sõnadega, et "ei kihuta". Seda kihutamist plaanis ei olnudki. Meil oli suurepärane plaan jätta auto Ülemistesse ja sealt ühistranspordiga edasi seigelda, et kõik tervelt tagasi jõuaksime (sh auto). Hea mõte!

Laupäeval startisin mina kodust kell 8 ja kõik teised olid Veerikul. Sain vist kõik võimalikud punased foorituled ja nii läks pea 15 minutit, et jõuaksin linna teise otsa. Auto on automaatkäigukastiga, niisiis äärmiselt mugav, kui ma püsikiirusehoidja ka üles leidsin. Tallinna suunas väga palju liiklust ei olnud, aga vastu tuli pikki kolonne ja tehti kohutavaid möödesõite, et pidin ise mitmeid kordi pidurit vajutama, et vastuvtulevad autod saaksid tagasireastuda (jobud!). Adaveres oli meil traditsiooniline (hah, teistkorda sõitsime naistega Tallinnasse) kohvipeatus. Auto jäigi Ülemiste parklasse ja ise suundusime bussiga Viru keskusesse ja sealt edasi lauluväljakule. Teine buss oli paksult rahvast täis, aga seda oligi arvata. Jõudsime mõnusal ajal kohale, saime oma numbrid, vaatasime veidi ringi, lõpuks läksime Sõbrantsiga wc järjekorda ja teised läksid kotti ära viima. Siis oligi aeg stardialasse liikuda. See suur hulk inimesi hajus täitsa laiali. Ilm oli soe, lausa palav. Oleksin tahtnud lühemat riietust, aga ei tundnud end lühemates pükstes mugavalt. Ja teised püksid, mis hommikul jalga panin, hakkasid alla vajuma.. niisiis läksid käiku need, mis alla ei vajunud. 

Minu jaoks oli kogu jooks võõras. Aga ega kerge ei olnud, sets päike paistis ja kohe oli palav. Oli isetekitatud veinipunkt, kus ma ei peatunud. Kahes joogikohas ma vett võtsin ja kallasin pähe ka. Samm oli selline tasane ja slaalom kõndijate vahel, aga siiski terve tee jooksusamm, mis on hea (kui vähe ma jooksnud olen). Finišikoridoris ajasin sammu eriti pikaks. Pilte ma endast sportfotos ei leidnud, sõbrannad, kes ajavõtuga olid, neid leidsin.

Nii tore, et me läksime nüüd, kui sai ka medali. Meile medalid meeldivad! Sõbrants leidis mu kohe üles, ajaliselt jooksime suht sama aja (30sek ehk vahet), aga tema startis viis minutit varem. Tahtsin vett juua, aga anti vaid magus jook, mida ma ei puutunud. Tegime pilti, taastusime ja otsisime-ootasime teisi, kohtumispaiga olime kokku leppinud, osad telefonid olid meil pakihoius. Mõtlesime, et kõige kiirem ja esimeses grupis nstartija saab koti kätte ja elu lill.. tegelikkus oli aga see, et seda kotti otsiti seal 15 minutit, aga ei leitud. Tekkis väike ärevus. Mõtlesin, et õnneks on autovõti teises kotis, mis pole pakihoius. Ühel hetkel nägin Klarit ja ütlesin tere, natuke kõhklesin, aga tundus imelik mitte öelda. :) Ja avrsti olime meie viis naist taas koos ja läksime kõik koos pakihoidu uuele katsele. Lõpuks sealt ka koti saime ja sai juua. Hiljem leidsime ka telgi, kust sai vett, tavalist vett! Kell oli nii palju, et hakkasimegi vaikselt tagasi liikuma. Kõik rahul, aga väsinud ja päikesest punased. 

Buss Viru juurde oli taas puupüsti täis, aga siis oli mul veel ok. Ja siis hakkas halb. Mul oli lihtsalt nii halb olla. Tundsin, et süda puperdab, iiveldab, kõhus keerab, pea päikesest halb... Teises bussis saime istuda ja ma hoidisn kogu aeg silmad maas või silmad kinni, sest nii oli lihtsam. See jooks ei olnud niiii suur pingutus, aga ilmselt tegi oma töö see, et oli kerge veepuudus, päike tegi liiga ja kuna kõht oli nii tühi, siis sõin pärast jooksu need batoonid ära, mis kotis olid. (magusad!) Ülemistesse jõudes hakkas korra nagu parem, kui välja sain, aga samas mitte eriti. Oleksin tahtnud oksendada, aga ei juhtunud ka seda. Istusin veidi varjus ja mõtlesin, et mis jama see on. Sülitasin seda vastikut maitset suust väljas ja vaikselt hakkas kergem. Värskendasime end, teised läksid poodi ja mina ootasin auto juures, vaikselt tuli elu tagasi sisse, kuid esialgu autosse istudes läks hullemaks, sest seal oli niii palav. Süüa ei tahtnud. Vett jõin küll.

Ja läks paremaks. Õhk puhuma ja sõit võis alata. 

Tagasiteel vahepeatusi ei teinud, tahtsime koju jõuda. Alguses mõtlesime, et äkki jõuame Türilt läbi käia (lillelaat), aga selleks aega ei jätkunud. Nimelt oli ju muuseumiöö ja meil oli planeeritud õllemuuseumi külastus, aga enne tahtsime end korda teha. 

Jõudsimegi Tartusse natukene pärast kella 18. Kõik elus ja terved. Auto samuti. Auto oli tubli. Keskmine kütusekulu tuli maanteel 5,2l/100km kohta, mis on selle kohta hea. Nii saime ühe inimese transpordikuluks 4,2 eurot (Lux Expressiga oleks heal juhul üks ots olnud 3 eurot). Nii et igati hea ja asjalik. Teinekordki. Ainult linnavahel ma siiski sõita ei taha, mitte veel. :)

Niisiis. Kuigi mul oli vahepeal väga halb olla, siis tegelikult oli meil väga tore päev ja rahvaspordiüritus. Mõtlesime, et võiks teinekordki minna. Kamabkesi on tore.