Terve eilse õhtu veetsingi diivanil. Hea diivan. Kui diivanil enam olla ei jõudnud, siis oli väsimus peal, suundusin voodisse. Enesetunne küll paranes ja uni oli ka hea, aga hommik on ikka kuidagi sinine. Jäin enne mõtlema, miks öeldakse "sinine", kui miski kipub valesti minema... Pikalt ei mõelnud. Tõuksiga asja korda ei saanud, üritasime küll, aga rehv käis vastu. Tegi õnnetuks. Kuidas siis niimoodi? Miks? Lahendusena sai siis ette pandud teine rehv, et sõita saab, aga selle rehviga ei saa ma maastikule sõitma minna. Kirjutasin uuesti tõuksimehele. Tallalaud sai madalamaks pandud, oli veidi jukerdamast piduritega, aga sellega läks hästi. Tööle sain tuldud, kuigi tulin lühemat teed pidi, sest polnud tahtmist pikemalt sõita. Aga tujule pani põntsu hoopis kohvimasin, mis eriti kohvi ei teinud.. vaevu sai pool tassi kohvi, sest kuskilt ei tule midagi läbi. Kohv ei sirisenud, see hoopis tilkus. Sai puhastatud ja loputatud, katlakivi eemaldus on regulaarselt teostatud. oeh. Otsisin kasutusjuhendist. Ja siis otsisin tšekki, kui on hooldust vaja, siis tšekist pole kasu... Aga mitu tšekki ma leidsin? Kindlasti on see kuskil kindla koha peal... kindla koha peal. Tuleb Kohvisemust läbi minna ja mingi vahend veel võtta, proovida veel ise ja kui ei õnnestu, siis masin sinna viia. Ja kuskile on kadunud töömotivatsioon. Kuid teha on nii palju. Selline hommik.
No comments:
Post a Comment