21072017

Endiselt samad lood, et isiklikku sülearvutit ei ole, tööl on liiga kiire ja õhtuti kodus ei jõua võõras arvutis istuda. Hetkel olen üksi, puhkan, joon mingit suhkrujooki (treener andis) ja tegelikult teen süüa ka. Minu jaoks on õhtusöögi jaoks juba veidi hilja, aga enne polnud kõht tühi. Draakon magab minu kõrval, ronis peaaegu kotti, tundub, et on hetkel eluga rahul. Kui ma enne esikus laamendasin, siis ta möllas õues ja oli väga rahul. Ta on ikka kullapai, kuigi mõnel ööl ja mõnel hommikul kulutab ka tema minu närvirakke. Viimasel ajal on ta mõne öö täitsa jalgade juures olnud (jälle), aga täna tuli alles kella 5 või 6 paiku, enne trallis ringi. Hommikuti trallib ka, mul pole hommikuti aega teda välja lasta (ja mööda õue taga ajada) ja siis on ta natukene kärsitu, sest näen aknast ikka hiiri ja linde... ja kass on ju kiskja. 

Vahepeal sai toit valmis ja söödud, nüüd tuleb seda süsivesikurikast vedelikku edasi juua. Täna oli see päev, mida ma töönädalal kõige rohkem ootan - reede. Hea, et sai juba pool 16 kodu poole, aga endiselt on nii palju asju tegemata ja see tekitab stressi. Mul on tunne, et see töö ei saagi otsa. Mul oleks vaja enne järgmist puhkust teatud asjadega ühele poole jõuda, neid asju on palju ja kõik on suht terve päevatööd, aga samal ajal on vaja teha jooksvaid asju ja ma ei tea, kuidas need omavahel sünkrooni saada. Järgmine nädal pean terve teisipäeva Tallinnas veetma, päev algab varakult ja koolitus lõpeb kell 16 ehk toredal tipptunnil tuleb võtta suund kodu poole tagasi. Minu jaoks on muidu teisipäev selline rahulikum päev, aga nüüd olen hoopis Eesti teises otsas. Ma ei oskagi töö kohta väga midagi kirjutada. Ma olen nii väsinud ja ei jaksa. Iga aastaga läheb see asendamine aina raskemaks. Ja kui hakkama saad, siis arvatakse, et see ongi okei... aga noh. Esmaspäeval jäin ma juba enne kella 9 magama, vot nii väsinud olingi! Uni oli hea. Teisipäeval kiirustasin koju ja alustasin Napoleoni koogi põhjadega, edasi läksime sõbrannadega kinno, sest Cinamonis oli naistekas, sel korral oli filmiks "Petetud". Mulle meeldis. Kolmapäeval olin treeneril abis ühel võistlusel ja kodus tegin keedukreemi ja koogi valmis. Eile tähistasime sünnipäeva. Kuigi magama sai üsna varakult, siis minu uni oli katkendlik ja raske. Ja tuligi lõpuks reede. 

Kuidas õlg? Minu meelest oli päris hea. Olin ju tublisti võtnud valuvaigisteid ja põletikuvastaseid tablette, seda hoidnud. Läksin pühapäeval pikemale ringile, sest homme on ju võistlus (ehk sõitsin Lähtele ja tagasi - 32km), läksin rahulikult ja uimerdades, tagasi tulles olin juba soe. Ja mis oli esmaspäeval - valu, valu. Nutt tahtis peale tulla. Kaua võib? Mis ma tegema pean? Kas ma jõusaali saan üldse minna? Võtsin aga uuesti valuvaigistit ja nii ma jälle elan. Eks homme selgub. Organismile see mitte trenni tegemine just hästi ei mõju, eriti õnnetuks teeb aga vaimu, ma ju nii tahan... aga ei saa. Ootasin head ja kilomeetrite rikast hooaega, aga see kisub kuidagi metsa. Aga homme on võistlus, homme vallutame künkaid Pühajärve ümber. Treener tõi mulle selle joogi ja kaks geeli. Ma ise ei ole geele eriti kasutanud.. proovisin vist 2014 või 2015? Siis kui ma veel rohkem jooksusamme tegin, tõukerattaga sõites pole vajadust näinud, aga ehk oleks pidanud. Proovin järgi. 

Tõukerattal tuleb aga vist tagumised pidurid ära vahetada.. või tross ära vahetada, ma ei tea, aga midagi ei klapi. Pean uurima. Ise ilmselt ei oska.

pühapäeval sai tööl 5aastat... ikka seal, kuhu läksin ajutiselt poole kohaga asendusametikohale

Draakon nautis muru.

Suur kook.

Laamendasin esikus.

Ja enne magas nii nunnult minu kõrval, nüüd on minu juures jalgadel.