Eilsega lõppes minu tõukeratta võistlushooaeg. Viimaseks võistluseks oli ikka kross ehk korralik mets, künkad, juurikad, laskumised-tõusud Taevaskojas. Ehk kõik see, mis pole üldse mulle. Ometi ma ikka alati lähen sinna (ka edaspidi), et läbida kõik etapid ja seda nautida. Jah, peab tõdema, et sel aastal oli motivaatoriks ka Tõuka lõpuni 2017 sari, kus olin ma nelja etapi järgselt liidrikohal ja seejärel võitis parim ja kiireim. Aga lähemalt siis Salamaast.
Ma olen varemgi öelnud, et hooaeg on natukene rappa läinud. Viimstel nädalatel ei saanud ma taaskord ühtegi pikka sõitu teha ja nii jõudis see kuupäev aina lähemale. Selle naela astumise tõttu ei saanud nädal tõuksida ja kui siis lõpuks proovisin, siis oli tegelikult eel valus, aga järgmisel päeval panin paksema tallaga jalanõud (ja raskemad), siis oli okei. Päev enne tõi treener mulle juua ja kaks geeli. Ilmateade lubas palavust, õnneks oli metsarada ehk mitte lauspäikese käes. Öö magasin halvast, äkki ärevusest või muust... isegi minul oli palav. Hommikusöögiks sõin putru banaaniga, jõin ikka tassi kohvi ja vaikselt said asjad kokku ja auto peale.
Kohale jõudes oli vaja ratas uuesti kokku panna. Kaaslane avastas, et mul oli eelmise päeva sõidu ajal juba tagumine rehv lahti, et kas ma ei märganud. Nope, ei märganud. Natukene tegin sooja, aga hirmus palav oli. Enne starti võtsin ühe geeli, nime tõesti ei mäleta, aga loeti sõnad peale, et võta enne.
Rada oli praktiliselt uus, aga natukene lühem - üks ring 13km, kaks ringi siis 26km (kuid minu kell näitas vähem). Kõik tublid naised olid stardis ja isegi mõni võõras nimi. Algus oli hea, korralik tee ja siis pöörasime metsa. Esialgu polnud metsal ka viga, tuli jälgida juurikaid ja kive, aga sai sõita. Tuli veel natukene pinnaseteed ja siis hakkas alles trall peale. Üks tõus teise otsa, vahepeal langused, kus pidi pidureid peal hoidma. Hoidsin ühel tubli Kati seljataha, aga siis tuli mul tagumine pidur lahti (!) ja tegu oli langusega.. niisiis pidin seisma jääma ja selle korda panema. Selle aja jooksul läksid mõned poisid ja üks naine mööda. See võttis ka hoo maha ja kõik läks raskemaks. Need poisid sain kkätte ja joogipunktis läksin tublist Annikast mööda, püsisin ühe meesõukeratturi taga, vahepeal möödus tema, siis mina ja nii esimese ringi lõpuni. Nii raske oli. Nii palav oli. Pulss oli kõrge. Pea kuumas ja valutas. Ja üks ring tuli veel sõita.
Teise ringi alguses võtsin teise geeli - see oli alkoholiga, rohkem ma ei tea. Kallasin vett pähe ja läksin. Taaskord olime Meelisega koos, aga ühel hetkel veeresin ma mööda ja temast ettepoole jäingi. Minul oli teisel ringi eesmärgiks enda kohta hoida. Teadsin, et olen neljas naine üldarvestuses ja tahtsin seda hoida. Meeletult raske oli. Kuigi ma ise tundsin, et olin teisel ringil kiirem, siis tegelikult ikkagi ei olnud. Ma lihtsalt sõitsin üksi. Ma ei näinud ees kedagi (ehk rahu, ei pea kedagi proovima püüdma) ja ma ei näinud varsti kedagi ka kohe taga (sain minna rohkem omas tempos ja ellu jääda). Veepudel püsis ratta küljes, vahepeal võtsin lonksu vett ja kallasin seda taaskord pähe. Teise ringi ajal ma juba teadsin, et esimesed 6km tuleb olla võimalikult kiire, sest järgmised 7km on väga raske. Ja ma teadsin, et see saab kohe läbi.
Finišisse ma jõudsin siis naiste üldarvestuses neljandana, aga enda vanuserühmas sain kolmanda koha. Teise koha sai üks uustulija, aga väga tubli uustulija. Esimene koht võitis selle etapiga ka hooaja, super tubli!
Raske oli. Palav oli. Ma tundsin, et olen ülekuumenenud. Saunast ei tahtnud m kuuldagi, käisin end duši all loputamas ja jäime ootama.
Ametlikke fotosid veel kahjuks pole.
Põhiklass 26km
Aeg: 1:48:45:86
avg pace 4:22 min/km
max pace 1:55min/km
avg speed 13.74km/h
max speed 31:37km/h
avg heart rate 178 x'
max heart rate 197 x'
total ascent 177.0m
total descent 285.0m
 |
Enne starti olin rõõmus. |
Kõige kiirem kilomeeter oli esimene (02:31) ja kõige aeglasem kaheteistkümmnes (7:07).
 |
Esimese ringi lõpus enam polnud... |
 |
Esimest korda pärast tõuksi viskasin ennast murule... lihtsalt ei jõudnud. |
 |
Korraldaja Aigar tuli ikka kiitma ja õnnitlema. |
 |
Suutsin juba naeratada. |
NB: telefonis olid pildid ilusad... aga arvutis enam mitte.. või sööb see ekraan need ära? või fb kui saata?
Ootasime autasustamise ära ja läksime tagasi Tartu poole. Kahjuks pidi Salamaalt tõesti ruttu lahkuma, sest Rakverre pidi ka jõudma, lisaks vahepeatus Tartus.
Kusjuures mina arvasin kogu aeg, et me saame valged särgid, sest nimi oli ju ometi "Valged ööd"... et kuidas punased särgid on seotud sellega, et öö on valge? Valget särki oleksin väga tahtnud, aga ega ka punasel viga ole.
Kõige pealt aitäh õele, kes päeva jooksul võistluskeskusest läbi käis ja meiestardimaterjalid ja särgid välja võttis. Nimelt oli see väga ebameeldiv üllatus, et materjalide väljastus lõppeb kaks tundi enne starti. Miks? Ma saan aru küll, et sooviti, et rahvas tuleks varem, veedaks Rakveres aega... aga on ka muud tegemised ja toimetused, ei saa alati varem ja alati pole ka vaja (eks sellest, mida ja miks jooksma minna, kas lõbu pärast või aega jooksma). Natuke kurb oli ka see, et start oli nii palju varem.. ei tundnud ööjooksuna, kui alustad ja lõpetad* valges (* kui neid tormipilvi poleks tulnud). Aga okei, see selleks ja see sai ka tagasidesse kirja pandud.
Stardikoridori astusime alles siis, kui esimene stardipauk oli ära kõlanud, sest alles siis saime sealt külje pealt sisse. Kui ka 4.km inimesed olid startinud, siis liikusime üsna hästi veel ettepoole. See punane meri oli vahva. Aga suuri emotsioone ei olnud. Soojendatel ilmselt ei lasknud end ise kaasa tõmmata, enda viga, polnud sellist tunnet. Nii palav oli. Lämbe. Pilved olid alles kaugel. Pärast tõukerattakrossi oli eesmärk see 10km läbida... joostes.
Raske oli. Jälle. Jalad olid rasked. Õhust jäi puudu. Aga silkasin kaaslase kõrval ja lootsin, et äkki ta ühel hetkel ütleb, et kõnnime (ta ei öelnudki). Ootasin nii äga joogipunkti ja õnneks see ka tuli, aga seal valitses kaos. Kuskilt lõpuks vett sai ja oleme läks natukene kergemaks. Vaikselt edasi, kilomeetri ajad läksid pikemaks, samm oli raske, aga ikka sörkisime vaikselt. Ees oli näha tumedaid pilvi ja välgusähavatusi, ükskord pidid need ka Rakverre jõudma. Pimedaks läks siis, kui suundusime teatri poole ja tegime vasakpöörde.. tulid tuuleiilid ja esimesed piisad. Vihm oli värskendav. Lauge tõus Pika tänava suunas ja Pikal tänaval sai omadel lehvitada. Oli vaevalt viimane lehvitamine tehtud, kui lõpuks tuli see suur vihm. Hetkega olime läbimärjad, aga tuju läks hulga paremaks. Vihm jahutas. Äike ja mürin polnud üldse hirmutavad. Kergemaks läks. Õhu lõi paremaks. Värske ja mõnus. Jooksime läbi lompide. Ja lõpuks oligi finiš. Vahepeal jõudsime vaadata, kuidas poolmaratoonlaste liidrid lõpule lähenevad... (ja halloo, kuidas inimesed ei saa aru, et kui nende kõrval öeldakse, kõik paremale, siis tuleb minna paremale?! sellest lihtsalt ei tehtud välja.).
Ma ei tea, mis see lõpuaeg on... aeglasem kui eelmine aasta... aga vaadates praegust vormi ja treeningut ja kogu seda päeva, siis võib ju rahule jääda, sest rada sai läbitud joostes. Aeg tuli umbes 1h8min. Kella ei pannud päris õigeaegselt kinni, et hetkel ei teagi... sest protokollis meid pole. Ju siis oli see kõik taaskord vee all. Kuid jääb arusamaatuks, miks mõned ajad fikseeris ja miks mõned mitte?!
Segadust tekitav oli see, et pidi veel pikalt mööda koridori minema, et saada lisaks medalile ka vett ja muud nänni. Esialgu tahtsime kohe ära minna, aga tundus imelik, et mõndadel kotid ja veepudelid käes. et kust neid saab? Keegi ei juhendanud. Võib-olla oli see segadus tingitud sellest tormist, sest kõik ju olid läbimärjad ja ligunesid veest, aga natukene juhendamist oleks ära kulunud. Sama ringi saatsime tegema ka ühe kolleegi, kes pärast medali saamist koridorist kohe väljus.
Kõigil olid meeled rõõmsad. Kõik olime tublid ja endaga rahul. Jooks oli tõesti raju, aga seda tänu sellele tormile. Rajaäärne meelelahutus mulle erilist muljet ei jätnud (ehk on viga minus). Vahva ikka.
 |
Telefonil olid roosad kaaned ümber.. niisaigi see foto kohe endale roosafiltri. |
---
Ainult täna on jalad nagu pakud.