Laupäev

Kas saabub kord aeg, millal nädalavahetused on kolmepäevased ja nii pidevalt? Vaevalt jõuab idagi teha, kui juba on käes pühapäevaõhtu. Kindlasti saaks ja võiks nädalavahetustel rohkem puhata või teha midagi endale või midagi hingele või kellegagi midagi ette võtta, aga kui nädala sees ei jõua koduseid toiminguid tehtud, siis paratamatult jääb see minul laupäeva peale. Ma üritasin reede õhtul koristada, aga eriti ei jõudnud. Kuigi ma eile ärkasin pärast kella üheksat, sis pärast hommikusööki hakkasingi kohe toimetama. Toimetamise alla käis ka linnas käik, sest tahtsin veel turult kurki osta ja kohvimasin vajas uut katlakivieemaldusvedelikku. Linnas käidud, siis sai hakata lõpuks suuremalt koristama, sest see segadus viskab lihtsalt üle, kuigi see koristamine tähendas taaskord asjade mujalepaigutamist. Pesumasin käis ka oma rada, välja ei saanud midagi kuivama panna, sest tuul oli liiga tugev. Koristamine võttis ikka tunde, kuigi võib näida, et mis see siis ära ei ole... ja kõigeni ma ei jõudnudki. Vahepeal käisin aias ka, kaevasin umbrohu välja ja siis niitsin enda ja naabrite muru ära. Naabripoisid olid ka aias ja väga rõõmsad. Kui umbrohtu kaevasin, siis lasin Draakonil ka väljas olla... ja kui ma talle vahepeal selja keerasin, siis oli ta kadunud. Otsimise peale läks ka aega, ainult et ma ei leidnud teda kuskilt, vaatasin naabrite trepikotta, kuuri, sest uks oli lahti, käisin põõsaalused üle, enda koju, et äkki vupsas sisse, teiste naabrite aeda... ei olnud. Ühel hetkel tuli väike naabripoiss ja hüüdis "Draakon on meie sahvris!". Vähe sellest, et ta läks nende trepikotta, ta läks ka trepist üles ja sahvrisse! Sest seal elavad hiired. Ja ta ei teinud teist nägu ka, kui tema ümber oli 4-5 võõrast inimest, nuuskis ja asjatas. Tubli kass. Naabripoiss arvas, et Draakon võib küll nende sahvris hiiri püüda. Lisaks sai pesu triikida ja asju sorteerida, leidsin, et paberid tuleb mingi hetk korralikult üle vaadata ja ebavajalik minema visata ja albumitesse oleks vaja fotod ära panna... ja nii edasi. Kuigi puhas pesu läks kappi (mis veel püsti seisab), siis kappe korda teha ei jõudnud, vahepeal hakkas juba väljas pimedaks minema (mulle ei meeldi pimedas koristada, eriti veel riidekappe) ja nii jäi see järgmist korda ootama. Ja nii läkski terve laupäev. Toimetasin kell 10st 20ni välja, aga ikka ei saanud valmis. See on see niisama olemine 

PS: jalg on parem, aga endiselt pinges.

Reedesed mõtted

Mõni päev tagasi kirjutasin, et tõuksisin koju praktiliselt ühe jalaga. See oli halb mõte. Ma vähemalt ise arvan, et just sellega tegin ma paremale jala säärele liiga. Nüüd on see hoopis rohkem valusam ja teise koha pealt ka. Määrin seda vahepeal sisse ja püüan mudida... aga selline õnnetusehunnik olen. Põlv on nii ja naa, kõndides väga palju tunda ei anna, treppe püüan vältida. Käisin kaks päeva jalgrattaga tööl, sest kuidagi peab ju tööle saama. Aga rattaks oli cross-country ratas ehk minu jaoks natukene teistsugune tavapärasest. Selline raske ja suur, mul polnud eile hommikul aega sadulatki kõrgeks sättida, nii oli tööle minek põlvele veidi valus (vale nurk), aga koju tulles võtsin selle aja ja hakkas parem. Eks ma püüdsin ka üsna sirgelt istuda, et randmetele ei hakkaks, aga see ratas pole mõeldud selliseks sõitmiseks. Esirehvi oleksin ka tahtnud pumbata, aga tankapump ei sobinud. Ma usun, et jalale tegi see liikumine head. Ja tööle sain sujuvalt ja koju ka. Ma muidugi ei osanud arvata, et mul täna hommikuks tagumik nii valus on. Sõidad u 20min tööle ja õhtul 20min.. ja järgmine päev ei taha sadulale istudagi. Jap, ei mäleta ju, mis see sadulal istumine on, tõuksil sellist "probleemi" pole. 

Praegu loodan, et uueks nädalaks on jalad korras, sest tõuksiga on linnas liikumine palju lihtsam. Saab hops maha ja hops rattale, enne ülekäiku on kiire ja lihtne seisma jääda, ratas on kerge ja liigub hästi. 

--

Kas seda artiklit olere lugenud? Kui möödunud aastal hakati hambaravi hüvitisest rääkima, siis mina olin küll rõõmus, et lõpuks ometi saab kasvõi väikese summa tagasi. Minul on nii hea arst ja toredamad hinnad, et selle 30 euro eest saab üks auk parandatud ja valu ei pea ka tundma. Ega ma väga süvenenud, ma mõtlesin, et see tuleb automaatselt, võib-olla tuleb ise mingeid pabereid ajada, aga et see pole väga keeruline ja kehtib ikka üleriigiliselt. Ja siis lugesin ma eile seda artiklit. Võib.olla see pealkirja lause on kuidagi välja provotseeritud, seda ma ei tea, aga nii on ikka väga inetu öelda. Et kas hambaravi peaksid endale lubama vaid need, kelle jaoks 30 eurot ei ole suur raha. Kogu hambaravi on kallis, niisiis on seal iga euro kokkuhoid oluline. Ma mäletan veel selgelt, kuidas ma korduvalt pisarates Stomatoloogiakliinikust välja tulin, sest mulle tehti juureravi ja see maksis kohutavalt palju... ise olin tudeng ja isegi tööl ei käinud veel. Nii et praegu arsti ja raviga olen ma väga rahul! Küll aga rõõmustas mind see, et lähen ju tarkusehammast välja tõmbama ja mõtlesin, et saan siis selle pealt umbes 30 euro võrra soodsamalt. Mõte oli hea! Aga lugedes artiklit sain aru, et selleks peab haigekassaga lepingu sõlmima ja seda ei tee sugugi kõik hambaravikabinetid/kliinikud. Ma oma peaga mõtlesin, et ODE ikka teeb, et suur koht... Kirjutasin neile ja tuleb välja, et neid ei ole seda lepingu ja hüvitist. Ma olin imestunud. Kodulehelt ma vastavat infot ei leidnud. Ilmselt olen mina nüüd üks halb patsient, keda pole hambaarstidel vaja, sest ma plaanin selle aja seal ära öelda ja uue aja ikkagi SA TÜKi panna (kuigi ma lootsin, et ma ei astu sinna enam). Minu jaoks lihtsalt on see 30 eurot suur summa ja kui ma saan selle kokku hoida, siis ma muidugi teen seda. Lisaks ei ole mul selle tõmbamisega niiii kiire, et kui nüüd aja hilisemaks saan, siis pole ka hullu. Aga aja tahan kirja panna, sest muidu lükkan seda taas mitu aastat edasi. 

Niisiis, enne kui arvate et saate enda habaarsti juures antud hüvitise raames ravi soodsalt, kontrollige, kas see antud kohas ikka kehtib. Haigekassa kodulehel on nimekiri olemas. 

--.

Nüüdseks on jäänud viimased tunnid, et Tartu Rattamaratonile soodsamal registreerida. Ilmselt ma teen seda, kuigi hetkel tundub see maraton hirmus. Kui enne seda sajab mitu päeva (või nädala), siis ma ukerdan selle tõuksiga seal tunde ja tunde.. või kui sajab samal päeval, siis on samuti väga ebameeldiv (just see algus). Aga ma tahan minna. Ma tahan võrrelda eelmiste aastate aegadega. 

Aga leidsin täna fb-st veel mõned toredad üritused.

Heategevuslik jooks - Esimese koolikella jooks 31. augustil, osaled 1 euro eest ja teed head.

(Tõuke)Rata või rull - Terve Tartu sõpradesõit 2017 1.oktoobril 32 või 54km, valid ige tempogrupi ja muudkui kulged, tundub imetore!

Üks õhtune jooks - Friday Night Run 6.oktoobril, väike soojendus enne Tartu Linnamaratoni.

--
edit.
tegin paranduse, et see polnudki downhilli ratas, vaid hoopis cross-country. Tõuksidel teen vahet ll aga tavaratastel mitte. :D
Ja teine kurb asi on see, et ma unustasin õhtul end rattamaratonile regada. Ju siis pidi nii minema. Praegune summa on aga liiga suur, et seda teha. Oeh.

Lombakas

Ma natuke lootsin, et kui ma pühapäeval puhkan, siis esmaspäevaks on mu jalg vinks-vonks, et saab lihtsalt korda. Lootma ikka peab. Aga päris nii ei olnud. Kõndides polnud paremal jalal viga, aga trepid ja põlve kõverdamine... tõi valu sisse. Jätsin tõuksi koju ja käisin tööl teisiti. Teisipäeval otsustasin siiski tõuksi proovida, olin rehvid ka ära vahetanud, et tallalaud madalamal oleks, aga iseenesest oli see kõrgemal asendil (mõtlesin, et linnas lihtsam ja valutum sõita). Läksin väga tasapisi ja tööle jõudsin. Koju tulek oli aga raskem. Proovisin parema jalaga tõugata, aga kohe oli hirmus valus, nii ma tõuksisingi koju 95% vasaku jalaga, hakkas juba ühe kilomeetri järel korralikult tundma andma, aga õnneks oli ilm hea, et kui vajas puhkust, siis lihtsalt veeresin. Koju ma jõudsin ja mõtlesin, et rohkem ei lähe sel nädalal tõuksiga kuskile. Kuna rahuolekus põlv liiga ei tee, siis pole mul meeles olnud ka selle määrimine (kui see midagi aitaks), aga peab vist ikka proovima. Mõtlesin, et kaks viimast päeva võiks äkki jalgrattaga minna, see ei pidanud päris korras olema, aga sõitma peab. ui vihma sajab, siis ei saa tõuksiga minna ka sellepärast, et mul on taas porilauad küljest võetud ehk kõik vesi tuleb mulle jalanõu sisse. Täna on valu löönud ka säärde.. ma isegi ei saa täpselt aru kuhu ja miks, luuümbris ei ole, pigem mingi lihas, aga kuskil sügavamal...  

Ma natuke mõtlen, et hoolimata jalgade seisundist, tahaksin ma homme jõusaali minna. Ülakeha. Ma natuke kardan, et tööpäeva lõpuks ei taha ma sellest midagi kuulda, sest käesolev nädal on taaskord väga raske olnud. Aga ma tean, kui hea enesetunne pärast trenni on, lihtsalt alguses on raske.. on taaskord vaja järjepidevaks saada, et head hormoonid oleks kogu aeg organismis olemas. 

Üks minu trennisõpradest läheb uuest nädalast kooli. Pidime muidu koos hakkama F5 järgi treenima... aga vaatab, mis nüüd. Kui treener tööl tagasi, siis vast paneme asjad paika. Esialgu võtan mõne eelmise aasta kava ja vaatan, millega ma seal veel hakkama saan. Väga pikk vahe on jäänud. 

---

Vahepeal käisin ma Läänemaal koolitusel. Olime kaks päeva Roosta puhkekülas. Koht on väga ilus, mererand sealsamas... aga tee sinna oli natukene käänuline ja raputav (nii raputav, et mul said kellal sammud täis!). Koolitus oli ka väga teistmoodi kui möödunud aastatel ehk tegelesime rohkem endaga, mitte ei kuulanud akadeemilisi loenguid. Mina käisin meelerahu töötas ja saviteraapia töötoas. Mõlemad olid niii toredad. Meelerahu omast sai mõne täitsa reaalse nipi, kuidas olla siin ja praegu. Ja üks, mida võiks meeles pidada - Ära usu kõike, mida mõtled.

Käisin meres ujumas. Soe just ei olnud, aga hiljem polnud väga külm ka. Ööbisime majakeses, kogu meie seltskond (10 inimest) mahtus ühte ära. 

Talle on hakanud riiulil meeldima.

Suurem majake Roostal.

Rand ja meri ja päike.

Täna jõudis koju üks oranž jalanõude karp.. ja kes seal magab? Tundub, et vana enam ei sobinud.

Kõige armsam. 

Paar pilti Valga X jooksust

Piltide autor: Paul Poderat
Ja fotod pärinevad siit galeriist.

II Valga X jooks

Möödunud aastal toimus antud üritus esmakordselt ja siis oli see oktoobris. Kirjutasin sellest natukene selles postituses. Nüüd toodi üritus suvele ja kui paljud sõbrad-tuttavad olid selle kuumaga Tartus ja osalesid Treenituse üritusel, siis mina läksin kaaslasega hoopis Valga poole. 

Minu silma järgi oli rahvast rohkem kui möödunud aastal. Ilm kiskus aina palavamaks. Taaskord saime kaardid ja SI-pulgad ja arvasin, et läheb taas orienteerumiseks. Kui kaarti vaatasin, siis sain aru, et rada on üsna vastupidine möödunud aastale. Kontrollpunkte oli rohkem. Kui stardipauk käis 13:10, siis panime kõik ajama, esialgu on natukene nagu krossijooks ehk metsas mingi järve kaldal üles-alla. Üsna pea kohtusime vee- ja mudatakistusega. Seejärel läks tükk aega tavalisel teel, jõudsime raudteele. Vot seal raudteel oli raske - silmade eest hakkas virvendama, hoidsin sellist sammupikkust, et astuksin igale teisele kivikamakale, aga päike paistis lagipähe ja niii palav oli. Torust läbi ja natukene ka linnatänavatel kuni jõudsime metsatukka. Vahepeal jooksin kaaslase kõrval, aga umbes esimese kilomeetri täitumisel hakkas mu kõht nii hirmsasti valutama, et ma tegin pidevalt kõnnipause, lihtsalt ei saanud joosta. Palavus (29 C) ja päike ei teinud asja paremaks, joogipunkti ei paistnud kuskilt - kas üldse on? Tasapisi läksin edasi, varju saades tegin jooksusamme nii palju kui kannatas ja siis jälle kõndisin. Kaaslast nägin ees 100m kaugusel, siis 159m ja siis 200m.. seejärel ei näinud enam pikalt. Kõhuvalu oli kuskil 3km, seejärel läks paremas ja sain jooksusammu tagasi võtta, aga palavus ja ülekuumenemine olid oma töö teinud. Vahepeal oli takistusradasid metsas, roomamist ja ronimist. 5,5km peal tuli joogipunkt! Ütlesin seal, et arvasin, et seda ei tulegi... Vastati, et kui oleks teadnud, et selline ilm, siis oleks võinud neid joogipunkte rohkem teha. Mul oli natukene mõh... et juba nädala algusest oli teada, et tuleb üks väga palav ilm... oleks võinud kasvõi siis iseteenindava joogipunkti teha. Sea pidin niigi ootama, et vett saaksin, sest valmis ei olnud enam midagi. Mõned poisid ütlesid, et olid otse herilaste/mesilastepessa jooksnud ja said palju nõelata. Tuli üks sirge ja nägin ees enda kaaslast ja siis palju punaseid särke, sain aru, et need punased saan ma küll kätte ja äkki kaaslase ka. Aga ees ootas järgmine takistus - auto alt läbi roomamine ja järgmise auto seest (kaitseväe). Jõudsin punastele järgi, aga neil oli seal aega maa ja ilm, nad täitsa jokutasid, niisiis ootasin ja ootasin... Kui need takistused olid möödas, siis läksin nendest mööda, aga vahepeal tegid nad jooksusamme ja tulid järgi, neil oli äkki pea kümnene punt ja oli kosta ka inglise keelt. Tuli metsas jälle takistusrada, mida nad kõik ei läbinudki. See oli inetu. Igal juhul mingi hetk olin nendest möödas ja läksin üsna üksi edasi. Kellal tiksus juba 7. ja 8. kilomeeter ka täis, minul oli kuulutusest meeles, et pidigi 7-8km pikk rada olema. Tuli jälle raudtee, aga seekord oli jooksmine raudtee kõrval. See oli niiii pikk ja raske sirge, varju ju ei olnud. Üsna selle lõpus sai punane punt mind kätte ja läks mööda, aga enne järgmist kraavi sain nad kätte. Kusjuures ma olin täpselt nende taga, kui kaks nendest keset rada kükitasid ja hakkasid paelu siduma. Kraavis ukerdasid ja uimerdasid ka, mööda ei tahtnud lasta. Aga lõpuks ma nendest mööda sain, mul oli nendest kopp ees, kui minna mööda, siis minna ja edasi minna, mitte jääda ette uimerdama ja teiste teed takistama. Viimane takistus oli üsna vesine ja sai suurema pori maha. Ja nii jõudsin ma finišisse. Minul näitas kell kuskil 9,5km ja ajaks oli 1h17min, kaaslane oli 4 minutit kiirem. 

Pikemalt me sinna ei jäänudki. Keha oli ülekuumenenud, jahutasime veidi vees ja vahetasime riided ja varsti oli ka kodutee käes.

Üritus oli vahva! selline natukene teistmoodi ekstreemjooks, takistusi oli kindlasti vähem. Aga eks kogu see mets on üks paras takistus. Aga sellise ilma puhul peab olema joogipunkte! 

Ma loodan, et mõned fotod ka kuskile tulevad. Hetkel oleks nagu Valgamaa ajalehes galerii, aga puudub ligipääs. 

Ja täna olen ma hädine. Jälle vigastus? Ilmselt seal viimases kraavis ma enda paremale põlvele liiga tegin... valulik kõndimisel, et ma eriti ei siiberdagi. rahuolekus ei häiri. Eks ma määrin ja vaatan. Homme ilmselt saali ei lähe, ei hakka riskima. 

Valga X jooks 2017

Otsus

Võistlused läbi ja aeg teha igapäevaelus omad korrektiivid. Ja hetkel räägin ma toidust. Ma olen suve jooksul nii palju "head ja paremat" söönud, alati ei tahtnud, aga nii lihtsalt läks. Kui hommikusöögiks oli ikka puder või smuuti ja lõunaks või õhtuks liha+salat, siis sinna vahele sattus kooke ja komme ja šokolaadi, tööl oli laud pidevalt lookas. Ma ei taha sattuda sellesse nõiaringi, millest on raske välja saada, niisiis tuli otsus vastu võtta ja täpselt nii on. See ei tähenda, et ma ei küpsetaks teistele või endale, see tähendab seda, et kui teised eelistavad nn tavalist kooki, siis leian ka kapist selle nisujahu ja suhkru, aga kui endale tahan küpsetada, siis on mul ikka mandlijahu ja kookosjahu ja kõik muu vajalik. Kusjuures minu maitsemeel on magusa osas endiselt tundlik ehk minule tundub mõni asi ikka väga-väga magus, kui teiste jaoks on see tavaline. 

Ma ei plaani hetkel minna LCHF peale. Esialgne otsus on loobuda sellest lisatud suhkrust ja maiustustest. Hetkel jääb menüüsse veel puder, puuviljad, ja seemneleib ja tatar ja natukene ka kartul. Ma tahaksin tagasi selle suurepärase enesetunde juurde, mis oli LCHF toitudes, aga ma hetkel ei tea, kui lähedale tee mind sellele viib. Peas on väike plaan, et kui ma ikkagi osalen Tartu Rattamaratonil, siis on see suurepärane võimalus ja aeg teravili ja kartul välja jätta, sest see on piisavalt pikk ja intensiivne treening, mis "üleliigse" suhkru organismist ära kaotaks ja siis võiks olla lihtsam...  Kusjuures kui rääkida LCHF, siis sealses keskkonnas on tekkinud kaks leeri, millest esimene sööb vähem valku ja teine rohkem (sealjuures siis vähem rasva), süsivesikute osas ollakse ikka sama meelt. Kadi kirjutas sellest siin ja katsetas ise ka järgi. Tundub huvitav ja mõistlik. Ketogains'i kalkulaator. Teate millise hüppe on või hind teinud?

Veel veidi laupäevast...

Mu eilsest postitusest võis jääda mulje, et ma ei jäänud laupäevase Ööjooksuga üldse rahule, aga nii see ikka ei olnud. Tegelikult oli väga vahva! Lihtsalt minule andiski selle õige tunde just see maru, mis meid poolel distantsil saatma hakkas, sellest ülejäänud melust ei saanud ma aru aru. See viimane võis olla põhjustatud sellest, et ma olin lihtsalt väsinud ja kurnatud, minu võistlushooaeg oli just lõppenud, aga eks ma ise ootasin paremat hooaega (vaikselt hakkan hooaja postitust ka kirjutama, aga millal see ilmub.. sõltub edasistest plaanidest). Ma vist jätsin mainimata, et Salamaalt ära sõites oli mul ikka üsna halb ja kurnatud olla. Pärast võistlust ei suutnud ma kuuma suppi süüa, võtsin veidi küpsist ja banaani, jõin vett, isu polnud ka Tartus või Rakverre sõites. Keha oli ülekuumenenud. Ma olin kurnatud, aga läksin ikka jooksma, sest selline oli plaan ja möödunud aastal läks ju nii hästi. Just see möödunud aasta mul kuskil kuklas oligi, aga nendest hooaja erinevutest kirjutangi mingi aeg pikemalt. Täna on mu jalad nagu pakud ja homme on ilmselt veel hullem, pidin küll jõusaaliga alustama, aga otsustasin sel nädalal puhata, sest lisaks on tööl taaskord hullumaja ja mul on sel nädalal veel vaid kaks tööpäeva (ja siis koolitus, mis on Eesti teise otsas... pikk-pikk sõit, aga saab mere äärde!). 

Nii et kuigi mulle ei meeldinud, et see stardimaterjali väljastus lõppes kell 18, et see start oli nii vara, et kuigi hoiatati tormi eest, siis läksid ajad ikka kaduma ja stardikoridoris oli veidi korralagaedus ja hiljem finišis (aga see ilmselt ormist põhjustatuna), siis meil oli väga vahva! Enne istusime kolleegidega kuskil auto taga parklas ja pikutasime, tegime mõned pildid, olime rõõmsad, kõik jooksid selle distantsi läbi ja ühe jaoks oli see eimest korda elus joosta 10km järjest! Kõik saime hea ja positiivse emotsiooni. Eriti meeldis meile äike ja vihm, hoopis teine feeling, joosta läbi lopmide nagu väike laps. Mõnus! Kui asjaolud lubavad, siis saab ka järgmisel aastal minna ja ehk juba uusi emotsioone koguda. Ilmselt on ka järgmisel aastal kross samal päeval, aga kes teab, mis vorm siis on... :)

---

Salamaa tõukerattakross ja Rakvere Ööjooks 2017

Salamaa tõukerattakross 2017

Eilsega lõppes minu tõukeratta võistlushooaeg. Viimaseks võistluseks oli ikka kross ehk korralik mets, künkad, juurikad, laskumised-tõusud Taevaskojas. Ehk kõik see, mis pole üldse mulle. Ometi ma ikka alati lähen sinna (ka edaspidi), et läbida kõik etapid ja seda nautida. Jah, peab tõdema, et sel aastal oli motivaatoriks ka Tõuka lõpuni 2017 sari, kus olin ma nelja etapi järgselt liidrikohal ja seejärel võitis parim ja kiireim. Aga lähemalt siis Salamaast. 

Ma olen varemgi öelnud, et hooaeg on natukene rappa läinud. Viimstel nädalatel ei saanud ma taaskord ühtegi pikka sõitu teha ja nii jõudis see kuupäev aina lähemale. Selle naela astumise tõttu ei saanud nädal tõuksida ja kui siis lõpuks proovisin, siis oli tegelikult eel valus, aga järgmisel päeval panin paksema tallaga jalanõud (ja raskemad), siis oli okei. Päev enne tõi treener mulle juua ja kaks geeli. Ilmateade lubas palavust, õnneks oli metsarada ehk mitte lauspäikese käes. Öö magasin halvast, äkki ärevusest või muust... isegi minul oli palav. Hommikusöögiks sõin putru banaaniga, jõin ikka tassi kohvi ja vaikselt said asjad kokku ja auto peale. 

Kohale jõudes oli vaja ratas uuesti kokku panna. Kaaslane avastas, et mul oli eelmise päeva sõidu ajal juba tagumine rehv lahti, et kas ma ei märganud. Nope, ei märganud. Natukene tegin sooja, aga hirmus palav oli. Enne starti võtsin ühe geeli, nime tõesti ei mäleta, aga loeti sõnad peale, et võta enne. 

Rada oli praktiliselt uus, aga natukene lühem - üks ring 13km, kaks ringi siis 26km (kuid minu kell näitas vähem). Kõik tublid naised olid stardis ja isegi mõni võõras nimi. Algus oli hea, korralik tee ja siis pöörasime metsa. Esialgu polnud metsal ka viga, tuli jälgida juurikaid ja kive, aga sai sõita. Tuli veel natukene pinnaseteed ja siis hakkas alles trall peale. Üks tõus teise otsa, vahepeal langused, kus pidi pidureid peal hoidma. Hoidsin ühel tubli Kati seljataha, aga siis tuli mul tagumine pidur lahti (!) ja tegu oli langusega.. niisiis pidin seisma jääma ja selle korda panema. Selle aja jooksul läksid mõned poisid ja üks naine mööda. See võttis ka hoo maha ja kõik läks raskemaks. Need poisid sain kkätte ja joogipunktis läksin tublist Annikast mööda, püsisin ühe meesõukeratturi taga, vahepeal möödus tema, siis mina ja nii esimese ringi lõpuni. Nii raske oli. Nii palav oli. Pulss oli kõrge. Pea kuumas ja valutas. Ja üks ring tuli veel sõita. 

Teise ringi alguses võtsin teise geeli - see oli alkoholiga, rohkem ma ei tea. Kallasin vett pähe ja läksin. Taaskord olime Meelisega koos, aga ühel hetkel veeresin ma mööda ja temast ettepoole jäingi. Minul oli teisel ringi eesmärgiks enda kohta hoida. Teadsin, et olen neljas naine üldarvestuses ja tahtsin seda hoida. Meeletult raske oli. Kuigi ma ise tundsin, et olin teisel ringil kiirem, siis tegelikult ikkagi ei olnud. Ma lihtsalt sõitsin üksi. Ma ei näinud ees kedagi (ehk rahu, ei pea kedagi proovima püüdma) ja ma ei näinud varsti kedagi ka kohe taga (sain minna rohkem omas tempos ja ellu jääda). Veepudel püsis ratta küljes, vahepeal võtsin lonksu vett ja kallasin seda taaskord pähe. Teise ringi ajal ma juba teadsin, et esimesed 6km tuleb olla võimalikult kiire, sest järgmised 7km on väga raske. Ja ma teadsin, et see saab kohe läbi. 

Finišisse ma jõudsin siis naiste üldarvestuses neljandana, aga enda vanuserühmas sain kolmanda koha. Teise koha sai üks uustulija, aga väga tubli uustulija. Esimene koht võitis selle etapiga ka hooaja, super tubli!

Raske oli. Palav oli. Ma tundsin, et olen ülekuumenenud. Saunast ei tahtnud m kuuldagi, käisin end duši all loputamas ja jäime ootama. 

Ametlikke fotosid veel kahjuks pole.

Põhiklass 26km

Aeg: 1:48:45:86

avg pace 4:22 min/km

max pace 1:55min/km

avg speed 13.74km/h

max speed 31:37km/h

avg heart rate 178 x'

max heart rate 197 x'

total ascent 177.0m

total descent 285.0m

Enne starti olin rõõmus.

Kõige kiirem kilomeeter oli esimene (02:31) ja kõige aeglasem kaheteistkümmnes (7:07).

Esimese ringi lõpus enam polnud...

Esimest korda pärast tõuksi viskasin ennast murule... lihtsalt ei jõudnud.

Korraldaja Aigar tuli ikka kiitma ja õnnitlema.

Suutsin juba naeratada.

 NB: telefonis olid pildid ilusad... aga arvutis enam mitte.. või sööb see ekraan need ära? või fb kui saata?

 Ootasime autasustamise ära ja läksime tagasi Tartu poole. Kahjuks pidi Salamaalt tõesti ruttu lahkuma, sest Rakverre pidi ka jõudma, lisaks vahepeatus Tartus. 

Rakvere Ööjooks 2017 "Valged ööd"

Kusjuures mina arvasin kogu aeg, et me saame valged särgid, sest nimi oli ju ometi "Valged ööd"... et kuidas punased särgid on seotud sellega, et öö on valge? Valget särki oleksin väga tahtnud, aga ega ka punasel viga ole. 

Kõige pealt aitäh õele, kes päeva jooksul võistluskeskusest läbi käis ja meiestardimaterjalid ja särgid välja võttis. Nimelt oli see väga ebameeldiv üllatus, et materjalide väljastus lõppeb kaks tundi enne starti. Miks? Ma saan aru küll, et sooviti, et rahvas tuleks varem, veedaks Rakveres aega... aga on ka muud tegemised ja toimetused, ei saa alati varem ja alati pole ka vaja (eks sellest, mida ja miks jooksma minna, kas lõbu pärast või aega jooksma). Natuke kurb oli ka see, et start oli nii palju varem.. ei tundnud ööjooksuna, kui alustad ja lõpetad* valges (* kui neid tormipilvi poleks tulnud). Aga okei, see selleks ja see sai ka tagasidesse kirja pandud. 

Stardikoridori astusime alles siis, kui esimene stardipauk oli ära kõlanud, sest alles siis saime sealt külje pealt sisse. Kui ka 4.km inimesed olid startinud, siis liikusime üsna hästi veel ettepoole. See punane meri oli vahva. Aga suuri emotsioone ei olnud. Soojendatel ilmselt ei lasknud end ise kaasa tõmmata, enda viga, polnud sellist tunnet. Nii palav oli. Lämbe. Pilved olid alles kaugel. Pärast tõukerattakrossi oli eesmärk see 10km läbida... joostes. 

Raske oli. Jälle. Jalad olid rasked. Õhust jäi puudu. Aga silkasin kaaslase kõrval ja lootsin, et äkki ta ühel hetkel ütleb, et kõnnime (ta ei öelnudki). Ootasin nii äga joogipunkti ja õnneks see ka tuli, aga seal valitses kaos. Kuskilt lõpuks vett sai ja oleme läks natukene kergemaks. Vaikselt edasi, kilomeetri ajad läksid pikemaks, samm oli raske, aga ikka sörkisime vaikselt. Ees oli näha tumedaid pilvi ja välgusähavatusi, ükskord pidid need ka Rakverre jõudma. Pimedaks läks siis, kui suundusime teatri poole ja tegime vasakpöörde.. tulid tuuleiilid ja esimesed piisad. Vihm oli värskendav. Lauge tõus Pika tänava suunas ja Pikal tänaval sai omadel lehvitada. Oli vaevalt viimane lehvitamine tehtud, kui lõpuks tuli see suur vihm. Hetkega olime läbimärjad, aga tuju läks hulga paremaks. Vihm jahutas. Äike ja mürin polnud üldse hirmutavad. Kergemaks läks. Õhu lõi paremaks. Värske ja mõnus. Jooksime läbi lompide. Ja lõpuks oligi finiš. Vahepeal jõudsime vaadata, kuidas poolmaratoonlaste liidrid lõpule lähenevad... (ja halloo, kuidas inimesed ei saa aru, et kui nende kõrval öeldakse, kõik paremale, siis tuleb minna paremale?! sellest lihtsalt ei tehtud välja.). 

Ma ei tea, mis see lõpuaeg on... aeglasem kui eelmine aasta... aga vaadates praegust vormi ja treeningut ja kogu seda päeva, siis võib ju rahule jääda, sest rada sai läbitud joostes. Aeg tuli umbes 1h8min. Kella ei pannud päris õigeaegselt kinni, et hetkel ei teagi... sest protokollis meid pole. Ju siis oli see kõik taaskord vee all. Kuid jääb arusamaatuks, miks mõned ajad fikseeris ja miks mõned mitte?!

Segadust tekitav oli see, et pidi veel pikalt mööda koridori minema, et saada lisaks medalile ka vett ja muud nänni. Esialgu tahtsime kohe ära minna, aga tundus imelik, et mõndadel kotid  ja veepudelid käes. et kust neid saab? Keegi ei juhendanud. Võib-olla oli see segadus tingitud sellest tormist, sest kõik ju olid läbimärjad ja ligunesid veest, aga natukene juhendamist oleks ära kulunud. Sama ringi saatsime tegema ka ühe kolleegi, kes pärast medali saamist koridorist kohe väljus. 

Kõigil olid meeled rõõmsad. Kõik olime tublid ja endaga rahul. Jooks oli tõesti raju, aga seda tänu sellele tormile. Rajaäärne meelelahutus mulle erilist muljet ei jätnud (ehk on viga minus). Vahva ikka.

Telefonil olid roosad kaaned ümber.. niisaigi see foto kohe endale roosafiltri.

---
Ainult täna on jalad nagu pakud.

Pühapäev

Tänaseks oli mul hea plaan. Ärgata poole 8 ajal, olla asjalik, minna kirikusse, olla kodus asjalik ja siis puhata. Ma olin küll veidi aega uimasena voodis, aga seejärel jäin ma uuesti väga sügavalt magama (ja nägin väga kummalist unenägu) ning ärkasin pärast kella poole 10. Ja väljas sadas jälle vihma... sadas ja siis paistis päike ja jälle sadas ja kõik ujus. Vaatasin veel diivanil olles telerit ja sõin hommikust, et oodata vihma vaibumist ja saaks siis "asjalik olla", aga siis kostis koputus ja töömehed sadasid sisse. Ma ei oodanud neid. Sest kolmas "töömees" läks hommikul tööle ja jõuab alles kell üheksa õhtul. Aga nemad tulid ja nüüd on nad juba tunde asjatanud. Mina viisin vana kola eest ära ja otsustasin neile kaneelisaiakesi teha, sest see on üks asi, mida ma oskan ja teiseks leidsin, et sellest nad küll ei keeldu, kui ma neile värskeid saiakesi viin, mis on veel soojad ja kõik kaneelilõhna sisse matavad. Mul oli õigus! ;) Olen mitu päeva tahtnud neile süüa teha, aga nad muudkui keelduvad, üks päev sai ühe suuuuuuure nõudmise peale laua taha. Nemad eelistasid osta putkast seljankat ja ruttu edasi töötada. 

Eile üritasin likvideerida seda suuremat korralagedust, aga ma tean küll, et seni kuni see esik valmis ei ole, on see likvideerimine väga ajutine. Natuke parem on olla ikka. Jäätmejaama viisin klaasvilla ja vanad vaipkatted. Sauna koristasin ka, tahaksin sellest vanast diivanist sealt lahti saada, aga enne oleks vaja uut asemele.. st meie jaoks uut, kellegi teise vana, aga mis näeks viisakas välja. See seal on nii must, mul on tunne, et seda pole kunagi puhastatud. Jah, katted saab peale panna, aga ma ikka ei tahaks seda kasutada. Võib-olla, kui tekstiilipesuriga puhastada, siis oleks parem. Eks hoian kasutatud mööbli osas silmad lahti, sest vaadates seda, kui tihti me saunas käima, siis pole sellega veel nii kiiret. Ja kuna kuur on ka kola täis (vanad lauad, mis ootavad saagimist, kivivill ja muu), siis on seal ka korralagedus ja sinna ei mahu peaaegu midagi. Õnneks tulevad puud siis, kui ma selleks valmis olen. Ja enne tuleb need lauad ära saagida ja riitade osas kord majja lüüa. M. lubas elektrijuhtmed üle vaadata ja sinna väikese kilbi teha. 

Esik saab varsti selliseks, et tulebki siseviimistlus teha. Esialgne puit langes ära, sest see lihtsalt tuleb hirmus kallis. Ja see ei ole koht, kus me nüüd niiii palju aega veedame. Niisiis otsustasime kipsi kasuks, tuleb teha korralikult ja ilus. Garderoobil ostame uksed ja siinid kastidele/riiulitele, aga ülejäänud ehitame ise. Nagide ja peegli koht on ka teada, sest sinna tuleb ju puit alla panna, pärast see kips ei hoia midagi. Ma ei ole hetkel kindel, kas see saab ka seest kohe korda või läheb sinna natukene rohkem aega. Oleneb rahalistest ressurssidest. Ja natukene abilistest ka, kes meid aitavad, et kuidas neil aega on. Rahadega on täpselt nii, et maksin kohe kõik arved ära, käisime ehituspoes mõned korrad... ja siis nüüd vaatan kontoseisu ja mõtlen, et kuu lõpuni on tervelt neli nädalat aega. See on hetkel tugeva kahtluse alla pannud mu Tartu Rattamaratonil osalemise, 40km distants maksab tervelt 30 eurot.... jahm, ma ei tea. Soodusregistreerimine on veel peaaegu kolm nädalat (selleks ajaks on mu konto ilmsel nullis :D). Ilmselt tuleb kuskilt hoiuselt raha kontole kanda, aga ega hoiustel ka seda eriti ei ole, sest pole olnud momenti, et sinna hakkaks kogunema. Pole viga. Koos saab ikka hakkama. Ja prioriteedid peavad paigas olema. Lihtsalt nii on need lood. Ja järgmine nädal on Alma linnasprindi ööetapp, sellele sõbranna registreeris meid ära, aga kas me ka teisele lähme.. ma ei tea. Ilmselt mitte. Nende hind on ka tõusnud, varem oli 6 eurot paar, nüüd on 12 eurot, kui tuleb need pulgad ka laenutada. Eks see oma lõbu ole, aga natuke kallis lõbu. 

Niisama ja kassipildid

Esmaspäeval tegin nii nagu olin planeerinud - võtsin kaks ületundi välja ja lahkusin töölt 14:30, sest autojuhiga viisime ühed asjad läbi ja siis oligi kell 14:45. Sain veel kesklinna, kust tatsasin koju. Tõuksiga tööleminek oli täiesti välistatud, sest jalg lausa valutas. Sidusin seda braunovidoniga, mis tegi olukorra paremaks, aga selle koju tatsamisega hakkas üsna tugevalt valutama. Lisaks oli jalad mul mingid tennised, millel ei olnud taldagi. Kodus hoidsin veidi kõrgemal ja puhkasin, aga siis läks töö edasi. Kõikidest vanadest laudadest sain naelad välja. Mehed tegelesid seinaga, võtsid korra ära lauad ja panid tagasi. Aga nad lõpetasid alles pimedas, et oli korralik 8h tööpäev. 

Eile alustasin puhkust kosmeetiku juures käimisega ja juuksuris ka, sobivaid busse ei liikunud, niisiis käisin jala. Kodust lahkudes oli väljas jahe, ilm pilves, panin pikad riided, sest jalg tahtis sokki. Aga vahepeal läks ilm nii ilusaks, et teksastega hakkas väga palav, aga polnud midagi teha. Juuksuris midagi uut ei teinud, triipe ei uuendanud, lihtsalt lõikus ja sirgendas ka, sest muidu ta ei saa mu juukseid lõigatud. Ise ütleb ka, et iga juuksekarv vaatab omas suunas. Küll mul tuli vahepeal uni peale, koju jõudes jäingi magama. Tegin umbes tunnise uinaku või isegi pikema ja üritasin edasi toimetada. 

Täna pidi tulema äikesetorm ja tugev vihm, aga ma pole veel kumbagi näinud. Käisin A.ga veel maasikaid korjamas ja kui seal olin, siis sõin ise ka kõhu täis ja võtsin veel koju. Puhastasin ära, aga hetkel veel pakkimata. Seejärel läks ehituspoes maa ja ilm aega. Me ei ole veel välja mõelnud, mida ja kuidas me tahame, et on natukene raske. Vaadates eelarvet, siis tundus, et täispuitust voodrilaud ei mahu eelarvesse, aga ei ole veel välja mõelnud, mida me ise tahame. Ja milline garderoob tuleb - uksed jaa ostame, aga kes seest ise ehitada? Saab ka soodsamalt. Keeruline. 

Raamatuteni ei ole veel jõudnud, aga homme on küll viimane aeg raamatukogus käia, et viivis jooksma ei hakkaks. Kuna minu arvuti katki minemisega poel ka enam id-kaardilugejat, siis otsisin välja paroolikaardid... aga kas ma mäletasin püsiparooli? Muidugi mitte. Aga ma ei teadnudki, et seal saab panna "unustasin parooli", juhu, telefonile tuli sms ja saingi uue püsiparooli valida. Loodan, et sel korral valisin sellise, mis meelde ka jääb. 

Järgmine nädal on Alma Linnasprindi esimene ööetapp. Sel korral on see ühisstardis, lähen sõbrannaga, kellega pole varem käinud, ta arvab, et orienteeruda ei oska, aga küll me hakkama saame. Augustis on Cinamonis kaks naisteõhtut, esimene on selline film, mis mulle ei meeldi (mingi komöödia), aga teise filmi ajal lubasin treenerit vabatahtlikuna aidata, niisiis ma ei saagi minna. Esimest korda on Apollos ka Anne ja Stiili õhtu, pilet on lausa 9 eurot! Cinamonis on 6,5eurot. Kunagi tahaks vaadata, mis head seal Apollos on... aga siis, kui film on ka seda väärt. Kusjuures on esimest korda mõte Tartuffile minna! Ja ma olen Tartus alles peaaegu 9 aastat elanud.

---

Ja kassipildid. Viimase ajal lemmik on kast! Oli juba varem, aga siis oli kast põrandal tooli all, nüüd on diivanil ja küll ta on vahva ja nunnu! Suurema kasti sees ta üldse ei püsinud.