Lombakas

Ma natuke lootsin, et kui ma pühapäeval puhkan, siis esmaspäevaks on mu jalg vinks-vonks, et saab lihtsalt korda. Lootma ikka peab. Aga päris nii ei olnud. Kõndides polnud paremal jalal viga, aga trepid ja põlve kõverdamine... tõi valu sisse. Jätsin tõuksi koju ja käisin tööl teisiti. Teisipäeval otsustasin siiski tõuksi proovida, olin rehvid ka ära vahetanud, et tallalaud madalamal oleks, aga iseenesest oli see kõrgemal asendil (mõtlesin, et linnas lihtsam ja valutum sõita). Läksin väga tasapisi ja tööle jõudsin. Koju tulek oli aga raskem. Proovisin parema jalaga tõugata, aga kohe oli hirmus valus, nii ma tõuksisingi koju 95% vasaku jalaga, hakkas juba ühe kilomeetri järel korralikult tundma andma, aga õnneks oli ilm hea, et kui vajas puhkust, siis lihtsalt veeresin. Koju ma jõudsin ja mõtlesin, et rohkem ei lähe sel nädalal tõuksiga kuskile. Kuna rahuolekus põlv liiga ei tee, siis pole mul meeles olnud ka selle määrimine (kui see midagi aitaks), aga peab vist ikka proovima. Mõtlesin, et kaks viimast päeva võiks äkki jalgrattaga minna, see ei pidanud päris korras olema, aga sõitma peab. ui vihma sajab, siis ei saa tõuksiga minna ka sellepärast, et mul on taas porilauad küljest võetud ehk kõik vesi tuleb mulle jalanõu sisse. Täna on valu löönud ka säärde.. ma isegi ei saa täpselt aru kuhu ja miks, luuümbris ei ole, pigem mingi lihas, aga kuskil sügavamal...  

Ma natuke mõtlen, et hoolimata jalgade seisundist, tahaksin ma homme jõusaali minna. Ülakeha. Ma natuke kardan, et tööpäeva lõpuks ei taha ma sellest midagi kuulda, sest käesolev nädal on taaskord väga raske olnud. Aga ma tean, kui hea enesetunne pärast trenni on, lihtsalt alguses on raske.. on taaskord vaja järjepidevaks saada, et head hormoonid oleks kogu aeg organismis olemas. 

Üks minu trennisõpradest läheb uuest nädalast kooli. Pidime muidu koos hakkama F5 järgi treenima... aga vaatab, mis nüüd. Kui treener tööl tagasi, siis vast paneme asjad paika. Esialgu võtan mõne eelmise aasta kava ja vaatan, millega ma seal veel hakkama saan. Väga pikk vahe on jäänud. 

---

Vahepeal käisin ma Läänemaal koolitusel. Olime kaks päeva Roosta puhkekülas. Koht on väga ilus, mererand sealsamas... aga tee sinna oli natukene käänuline ja raputav (nii raputav, et mul said kellal sammud täis!). Koolitus oli ka väga teistmoodi kui möödunud aastatel ehk tegelesime rohkem endaga, mitte ei kuulanud akadeemilisi loenguid. Mina käisin meelerahu töötas ja saviteraapia töötoas. Mõlemad olid niii toredad. Meelerahu omast sai mõne täitsa reaalse nipi, kuidas olla siin ja praegu. Ja üks, mida võiks meeles pidada - Ära usu kõike, mida mõtled.

Käisin meres ujumas. Soe just ei olnud, aga hiljem polnud väga külm ka. Ööbisime majakeses, kogu meie seltskond (10 inimest) mahtus ühte ära. 

Talle on hakanud riiulil meeldima.

Suurem majake Roostal.

Rand ja meri ja päike.

Täna jõudis koju üks oranž jalanõude karp.. ja kes seal magab? Tundub, et vana enam ei sobinud.

Kõige armsam.