Pühajärve Tõukerattamaratonil sain auhinnaks ka voucheri, mis sisaldas endas kanuumatka kuuele Õhne jõel. Kaks aastat tagasi käisin seal samuti kanuutamas. Sel korral algas nii, et mina kutsusin ühe enda sõbranna kaaslasega ja minu kaaslane kutsus kaasa enda sõbra kaasalasega. Kuupäeva valisime hääletuse tulemusena ja nii saigi selleks 10.september. Kaks päeva enne küll juhtus nii, et minu sõbranna pidi loobuma, aga kohe olid järgmised olemas.
Pühapäeva hommikul pärast kella 10 võtsime siis suuna sinna Õhne jõe poole. Ma olin kindel, et stardime samast kohast, kust kaks aastat tagasi, sinna oskasin ma minna. Aga kui google maps töötas (vahepeal), siis see juhatas mujale.. ja vahepeal juhatas hoopis Lätti, mis ei sobinud. Ja seal piiri lähedal kaduski see mobiililevi ära. Jõudsime pool 12 sinna, kust ma olin möödunud korral startinud, aga seal polnud kedagi. Vahepeal oli levi ja võtsime ikka suuna Taagepere poole. Õnneks vastas lõpuks ka meie matkajuht Imre telefonile ja jõudsime ikka õigeaegselt kohale. Sealt saime varustuse ja sõitsime üheskoos Holdre lossi lähedale, kust saime vette. Sellele eelnes muidugi tehnika ette näitamine, ohutusest rääkimine ja üldise info jagamine. Vahepeal viisid autojuhid ka autod ära ja tuldi üheskoos bussiga tagasi. Nii et vette saime alles pärast kella 13. Seal pool oli Õhne jõgi laiem ja sügavam, sai tehnika kätte ja vaadata, kas kaaslasega lähed riidu või ei lähe. Mina ütlesin kohe ära, et mina tüürida ei oska ja tõesti - ma ei oska. Aga kogu seltskond oli nii, et naised istusid eespool ja mehed taga. Lisaks meile oli veel üks kaheksane seltskond (teised tõukeratturid :D oma kaaslaste ja sõpradega). Jõgi voolas Holdre lossi tagant läbi, küll on ilus! Ja esimene osa lõppeski seal, kus möödunud korral olime alustanud. Olime kanuutanud kolm kilomeetrid ja veel olnud umbes 45 minutit.
Pärast väikest pausi jätkasime minu jaoks tuttavamal jõe osal, agaselle kahe aastaga oli loodus teinud oma tööd. Jões oli rohkem puid ehk kogu matk oli natukene raskem ja ekstreemsem. Meie matkajuht Imre oli ka kaasas, ta sõitis esimesena, seljas kostüüm, et saaks ees olla, kanuus saag ja kirves. Tema läks esimesena ja vajadusel tegi meile teed puhtaks, et ka meie pääseksime edasi. Üks metsamees oli enne öelnud, et me ei pääse läbi, sest torm oli jõele nii palju puid langetanud. Seda saagimist oli päris palju. Mõnest pääses alt ikka läbi, mõnes kohas pidime ootame, et saetööd jõuaksid lõpuni. Minu sõpradel õnnestus ka ainukesena vees ära käia, kuidas ? - sellest ei saanud ka nemad aru. Kahes kärestikumates kohtades aitas Imre meid kanuudega läbi, et oleks ohutum.
Viimase kuuse saagimisel sai sael kütus otsa! Natukene pidi seal ise juurde pusima, aga töö sai tehtud ja kõik saime sealt läbi. Paari kurvi taga oli ka lõpp-punkt - sild. Vahepeal olime jõudnud ka Lätti ehk meie kanuumatk lõppes Lätis. Üks päev, kaks riiki!
Kõik jäime rahule.
Läbisime 10km. Ja aega läks kuskil 3h40min (kella ei pannud kinni kui saagimise tõttu ootasime).
 |
| Holdre loss. |
No comments:
Post a Comment