43. nädala jutt

Istun juba tunnikese diivanil ja mõtlen, et homme peab jälle tööle minema. Päeval alustasin raamatut ja lugesin selle lõpuni, sest ühelgi tööpäeval pole taaskord lugenud. Raamat oli õhuke, aga ootamas on kaks natukene paksemat raamatut, sest reedel jõudsin lõpuks raamatukokku. Ühelgi tööpäeva õhtul pole jõudnud lugeda, üldiselt olin lihtsalt niisama ja kahel õhtul jäin ju magama. Trennidest pole mul midagi kirjutada, sest võtsin treenerit kuulda ja suurt midagi ei teinud. Lihasvalust sain vabaks alles kolmapäevaks, aga see neljapäevane sisesõudmine võttis samuti väga läbi. Uus nädal ei tuule väga erinev, ilmselt jalutan mitmel õhtul koju ja mõtlen, mida edasi teha. Tööl tuleb ka väga kiire nädal. Reede õhtul jõudsime korra sõbrannadega Veerikule, aga kella 10 aeg olin kenasti kodus ja kohe voodisse. Minu jaoks on nädalavahetustel üks eesmärk - puhata ja seda eelkõige magades. Eile käisin kiirelt turul ja ülejäänud päeva toimetasin kodus. Hakkasin koristama ja asju sorteerima, vend oli reedel toonud kirjutuslaua, nii tahtis tuba sättimist. Vahepeal tegin kapsarulle. Päevaks ruttu ja oli raske. Alates reedest valustasid liigesed - see niiske ja märg ilm. Reede vastu laupäeva oli kiisuke esikuukse lahti teinud, nii oli hommikuks tuba oodatust palju jahedam. Eile õhtul tegin veel piparkoogitaigent, leidsin, et oleks aeg alustada. Järgmine kord tuleb suhkrut ikka veidi rohkem kõrvetada, sai teine natukene hele. Täna käisin sõbranna sünnipäeval ja viisin talle ka kohe. Mulle meeldib rohkem seda taigent teha, kui küpsetada. Lumelabidatest rääkides, siis Prismas on need ikka olemas, aga seda, mis oli netis, ei ole. Õnneks sulas lumi ka ära, aga labidas sai K-rautast tellitud, sest kuskile poodi ei soovinud täna enam minna. Eile sai auto talverehvid ka alla. Lisaks oleks vaja veel midagi, mida kõnniteele visata, kui libe on - kas linnas korralikku puhast tuhka ei tohi kasutada? Kas keegi teab? 

Mulle meeldis, et öösel oli kella keeramine ja sai kauem magada, minu poolest võiks me igal laupäeva ööl vastu pühapäeva kella keerata, kui ma kauem magada saan. Kassike äratas mind küll pool seitse üles, tahtis teine süüa ju (tal on ikka raskusi aru saada sellest, et nädalavahetustel on teine režiim, aga eks teda ajab see segadusse, et keegi meist käib siin ka nädalavahetustel tööl), aga tegelikult oli kell alles pool 6 ja ma sain veel kolm tundi magada! Ausalt öeldes oleks veel maganud. Lihtsalt väsinud. 

Ja nüüd on ka viimane aeg magama minna, sest kell saab kohe kümme.

Neljapäev

Ei ole vist kellelegi üllatuseks, et esimene lumi on maas. Kuigi ilmateated seda lubasid, siis ma lootsin, et seda ei tule, sest autol on rehvid vahetamata, sügisene aiakoristus on tegemata ja kõik need lehed on endiselt kottidesse panemata (aga täna viis linn juba täis kotid ära!). Rehvivahetus oli planeeritud novembri algusesse, aga selliste ilmaoludega läksid järjekorrad kohe meeletuks, täiesti arusaadav ka. Ning kui ise pole võimalik vahetada, siis tuleb leppida sellega. Küll aga on meil üks tore kolleeg, kes saab aidata, aga kui tema poole pöörduvad väga paljud kolleegid, siis järjekord kasvab... ja päevatöö ajal tuleb päevatööd teha. Uueks nädalaks saab aga kõik korda (ja siis tuleb ilmselt ka soojalaine).

Täna oli justkui hea päev, aga mu pea on viimased tunnid nii valutanud, et tahaks lihtsalt kuskile pugeda ja lihtsalt olla. Ma proovisin seda, aga pea lõhub ja und ei tule, valuvaigistit võtsin, aga üldse pole aidanud. Juba tööpäeva lõpus hakkas nõrgalt valutama või oli see tööpäeva keskel? Siis eriti ei seganud, oli palju asju ajada ja ise olin kurnatud. Koju tulles tahtsin Prismast lumelabida osta (netis oli!), aga koha peal polnud! Olin pettunud. Peavalutas. Tänavad olid ka puhtaks lükkamata. Tahtsin ka meie tänavaosa ära lükata, aga labidata ei saa seda just teha (aga nüüd keegi naaber lükkas ära). Kodus tegin hea smuuti ja ronisin diivanile teki alla. Tuba oli soe, sest hommikul kütsin ahju, et tulla koju, kus on soe, aga minul oli ikka külm... tõin siis vannitoast puhuri. Arvasin, et ehk on mul palavik, aga ei ole. Ainult see lõhkus peavalu, mis ei lase suurt midagi teha. 

Väsinud olen ka, sest pingutasin täna lühikese aja jooksul väga palju. Nimelt oli täna see sisesõudmise võistlus, milleks ma natukene olen soojenduseks seda sõudmist teinud. Kõik kirjas olnud kohale ei tulnud, aga siiski piisavalt palju ja minule kõik võõrad. Kummalisel kombel olid mehed enne ja siis alles naised. Minu plaan oli tõmmata nii kiiresti, kui ma parasjagu jaksan. Oi see oli ikka raske. Üldiselt tean, et 250m on okei ja seejärel läheb raskeks, mul oli vist kohe raske, aga poole peal oli tõeline kustumistunne.... lohutuseks oli see, et teistel vist ka. Lõpus nägin enda aega ja teadsin, et esi kolme sekka enam ei tule, et mis seal ikka, vastas ju tugevad ja kiired naised. Aga enda üllatuseks sain ma kolmanda koha. Nimelt olin ma enda ekraanil silmanud keskmist kiirust, mis lõpus langes mul 1.53 peale, aga alustasin ma ju palju kiiremalt ja lõpuajaks tuli 1.48:03 (Luunja aeg 2015 oli 1.49 ja 2016 1:51), niisiis parandasin enda aega ka. Tahaks öelda, kui ma oleks teadnud, et mul on võimalus kolmandaks tulla, siis oleks ehk rohkem pingutanud, aga arvan, et see ei ole tõsi, ma olin nii kutu (neljanda koha aeg oli 1.48:09(? või 08?). Napikas. 

Ja see oli nii raske. Nagu ikka oli pärast sellist pingutust väga halb olla. Ma isegi ei tea, mis mu pulss oli, sest kella polnud aega tööle panna ja see Garmin ei võta väga hästi neid kiirendusi. Tükk aega olin siruli, üritasin hingamist ja pulssi korda saada, jalad, mis olid terveks saanud, ei tahtnud kanda. Ja ma ei olnud ainus selline. Mehed olid ka täiesti läbi (ja nad sõitsid 1000m). 

Aga tubli olen. 

Nüüd siis puhkus. Oleks vaja massaaži jõuda ja siis jõusaali. Ja omas pea mõtlen ka plaani... kuidas oleks õige, et oleks sitke ja kiire, mitte nii rahulik ja tugev.

After leg day

Pilt Internetist.

Suurt midagi lisada ei olegi. Liikuma saamine on raske, kui juba liikuda, siis läheb natukene kergemaks. Tuharal ja reietagumistel pole suurt midagi viga. 

Treener käskis puhata. Võimalusel käia saunas. Ja minna tema juurde massaaži. Puhata ehk kaks nädalat jõusaal ära jätta... ja siis vaatame edasi. 

Nii jätsin täna ülakeha ka ära. Tegin sõudmist ja wattbike'i. Parem just ei hakanud, aga ehk homme?

Pilt Interetist.

http://www.zooplus.com/

Lemmikloomadega tartlased!
Kas keegi soovib tellida midagi lehelt http://www.zooplus.com/ ?!
Tahaksin teha grupitellimuse selliselt, et postikulu ei tule (ehk ostma peab 70 euro eest). Endal ja sõpradel veel kuivtoit eelmisest korrast olemas, et tellimus tuleb meil väiksem.
Mina tahan enda kiisule konserve. Oi kuidas talle maitsesid need :)
http://www.zooplus.com/shop/cats/canned_cat_food_pouches/cosma_natuure

Nii et kui keegi Tartust tahaks liituda, siis palun kirjutage mulle sjuteist@gmail.com. Ei hammusta :)

42. nädal 2017

Kokkuvõtlikult möödunud nädalast. 

Esmaspäev - hommikune kõnd 2k ja õhtune 5km. Ülejäänud õhtu olime külas.

Tööpäev oli närviline ja raske.

Teisipäev - hommikune kõnd 2km. Õhtuks oli tööst kopp nii ees, et võtsin välja enda 45min ületundi ja läksin varakult trenni. Plaanis oli esmaspäevane ülakehatreening. Mul oli piisavalt aega, et kõike rahulikult teha, trennis saingi olla peaaegu 90minutit. Midagi erilist ei meenu.

Kolmapäev - hommikune kõnd 2km; õhtune sõudmine 4km (rohkem ei viitsinud); wattbike 10km ja siis jäi alles veel 10minutit, mida sisustasin erinevate kõhulihaste ja plankinguga. 

Tööl oli tunne juba parem, sest ikkagi kesknädal ja nädalavahetused juba koitis.

Neljapäev - ainult kõndisin 2,5km.

Reede - jõusaal 75min. Läksin hea tundega ja rõõmsalt, teadsin, et aega on ka palju. Rahvast oli ka (järsku on tekkinud) ja pidin pärast soojendust kiirelt kükid ära tegema. Enda meelest võtsin rahulikult, sest ega ma ei ole vist kuskile jõudnud omadega. Niisiis soojendus eest ja turjalt tühja kangiga ja kolms eeraid eest 30kg ja turjalt 35kg. Selline tagasihoidlik. Aga pärast kolme seeriat olid jalad täiesti läbi. Võtsin liiga kiire tempo? Ikkagi liiga suur raskus? Arutasin ühe kolleegiga ja kurtsin ka, et ei tunne üldse edasiminekut, ta siis arvas ka, et ehk oleks pidanud väiksemate raskustega alustama...

Ülejäänud trenn tuli eriti raskelt. Esimese seeria kastile astumisi ja väljaasteid jõudsin teha raskustega, aga siis loobusin. 

Trenni lõpus venitasin ja rullisin. Aga õhtul kodus tundsin, et valust ma ei pääse.

Laupäev - hommikul käisin veel kõnniteed lehtedest puhtaks riisumas, aga öösel oli selline külm, et lehti muudkui langes ja kui me umbes pool tundi hiljem autoga ära sõitsime, siis oli kõnnitee jälle lehti täis. Lihasvalu läks päeva peale aina hullemaks. Ees ootas pikk autosõit. Maal õunte korjamine oli natuke raske, õhtul sai elavamuusika saatel tantsida, aga ma olin puujalg. Lihasvalu on hea ja halb, mul on see halb... mis ei ole kuidagi hea.

Pühapäev - kuna minu ööuni oli väga katkendlik ja häiritud, siis olen ma väsinud ja uimane. Reielihased olid muidugi veel hullemad, mis ei teinud olukorda paremaks, ei saanud voodist püsti või toolilt. Ja ees oli samasugune pikk autosõit. Uni tikkus nii peale. 

Aga koju jõudes läksime veel riisuma ja Kaaslane laenas lehepuhuri ka, sellega sai eriti ruttu. Kastan andiski kõik lehed ära, tamme küljest tuleb neid veel palju. 

Koju jõudes olid toad jahedad. Kütsin veidi reede õhtul, aga jäin unistama ja ahjuuks ja siiber läksid liiga hilja kinni. Aga kui on miinuskraadid, siis tuleb ikka igapäevaselt kütta. Kass oli aga väga rahulolev. Söönud ta väga palju ei olnud, aga ju polnud ka näljas, sest süüa oli piisavalt. Riisudes sai ta ka väljas ringi joosta, ta ikka naudib seda. 

Ja nii on nädal jälle läbi. Tahtsin täna õhtul veel koristadaja möllata, aga lihtsalt ei jõua. Ja kui tuba veel jahe, siis on hea teki all istuda. Samas ei taha ma siit väga ära minna, sest iga liigutus on niii valus. Homme lähen trenni küll - ülakehatreening; ning hommikul jalutan 2km. Ja siis pean plaani, kuidas jalad neljapäevaks heaks saada. Kirjutasin treenerile ka, et mis tema arvab. Ma tegelikult tahaks leida mingi kuldse kesktee... natukene keeruliseks teen endale selle trenni, kui terve suvi on vaid tõukeratas ja sügisest kevadeni jõusaal. 

Värviline Toomemägi

171017

Täna hommikul tööle kõndides mõtlesin, miks kook nii tummine tuli. Nimelt tegin pühapäeva õhtul kooki, sest eile õhtuks oli planeeritud üks külaskäik. Tahtsin teha tavalise šokolaadikoogi, aga kui tegema hakkasin, siis selgus, et mul polnud ühtegi küpsetusšokolaadi! (uskumatu! alati on ju). Poodi enam ei läinud (pühapäeva õhtu ja kell oli vist üheksa). Otsustasin teha nn rootsi šokolaadikoogi, mida omal ajal sai söödud palju, aga kui ma ise tegin, siis ei tulnud see kordagi päris õige (seest niiske). Aga koogivorm oli väga pisike, niisiis vähendasin peas koguseid. Tuligi väike armas kook! Seest niiske, aga üsna tummine ka rikkalik. Ja siis hommikul kõndides mõtlesin välja - ma vähendasin vaid osade koostisosade hulka, jahu ja kakao läks esialgse retsepti järgi! Nii tuligi selline.. tummine kook. Järgmine kord olen ehk tähelepanelikum.

Mulle nii meeldib, kui Draakon mul jalgade juures magab, kuigi see tähendab, et ma ei saa end pöörata-keerata, samuti ei saa tekki liigutada, sest kui seda teha, siis ta tavaliselt ärkab ja läheb minema. Ja kui ta öösel ei maga, siis võib juhtuda, et ta teeb lollusi. Vahel istub ta küll kannatlikult kapis, aga vahel turnib ringi, kus vähegi võimalik. Üks öö kuulsin kolinat, aga vaatama ei läinud. Ühe väikese kausikese oli ta riiuli pealt maha ajanud... ikka kildudeks. Tore, et ta kõrgemale ei hüpanud, seal oli rohkem asju, mida alla ajada. Õue ta kipub, aga üksi ta seal olla ei taha. Vahel sööb kiiresti rohtu, aga siis jookseb tuppa tagasi. Sellise ilmaga mina just trepile temaga ei istu. 

Nädalavahetusel riisusin suurema osa lehti ära. Ja tänaseks on neid muidugi veel rohkem maas. Ma teadsin küll, et puu küljes on veel palju lehti, aga kuidagi palju tuli neid korraga alla. Pean mingil õhtul ikka valges koju jõudma ja riisuma, sest nädalavahetuse oleme juubelil. 

Parooliga: Mõh

Show encrypted text

41. nädal 2017

Olen nii hilja peale jäänud selle lühikese kokkuvõttega. Pühapäev on nagu lipsti käest libisenu, aga vot see oli see sügispäev, mida ma arrrrmastan! See päike ja kõik need kaunid värvid, mis sellega välja tulid. Käisime ise ka Toomemäel jalutamas ja polnud vist kohta, kus keegi poleks pildistanud. Inimesed nautisid seda imeilusat ilma. Oh, vot see on sügis, see mu lemmik.

Esmaspäev - jõusaal umbes 65min ülakeha! Mul on hea meel, et meid käib hetkel saalis nii vähe, aga et seal on inimesed, kes vajadusel annavad nõu ja aitavad, et tehnika oleks õige. Trennis pidi tempo taga olema, sest muidu poleks bussile jõudnud (ja kohe üldse ei sobinud seal 1h kauem olla või jala koju kõndida).

Teisipäev  - muudkui sadas ja sadas ja sadas ... rikkus veidi mu plaane, aga lõpuks 5km sai kõnnitud.

Kolmapäev - teadsin, et reedel jõusaali ei saa, nii liigutasin jalapäeva nädala keskele, Sõbrants tuli kaasa. Hea on see, et lihaste kinnituskohad on juba sõbralikud ja saab trenni ka teha. Soojenduseks oli ikka sõudmine, aga jäi veidi lühikeseks. Kükid tulevad ikka raskelt... ma hetkel näiteks ei kujutaks ettegi, et teeksin nii kükke nagu oli F5 ajal märtsi alguses. Üleüldse on jalad kuidagi ... nõrgad? väsinud? raskusega pingile astumine on ikka veel niii raske. (trenn 65min + tempokas kõnd 3,3km)

Aga siin kehtib vaid üks asi - peab tegema, et saada paremaks ja tugevamaks!

Neljapäev - plaan oli aeroobne trenn teha, aga kuna ma kodus olin rääkinud ka kõikidest teistest asjadest, mida oli vaja õhtu jooksul teha, siis ootas mind pärast tööpäeva auto ja jõusaali kaardi viisin tagasi. Oligi palju teha, koju sai alles 2h hiljem. Trenni ei teinud. Kusjuures jalad jäid ikkagi kükkidest valusaks!

Reede - olin koolitusel, istusin palju, jalutasin ilusas Palmse mõisas ja mõisapargis. 

Pimedas kõndisin 2km kodukandis. Ükski karu ei tulnud tülitama. :)

Laupäev - plaan oli veidi teine, aga tegin ümber. Bussisõidu ajal magasin, sest midagi muud teha ei osanud (lugemine ja telefoni vaatamine toovad iivelduse). Aga jõudsin veel valges koju, niisiis läksin välja riisuma. 

Pühapäev - ja see imeilus pühapäev! Jalutuskäik oli aeglane ja ilma kellata. Hiljem riisusin (sain käele ikka villi ka), aga et end veidi rohkem liigutada (olin juba kolm päeva trennita), siis tegin pärast Kaaslase tööle saatmist väikese jooksutiiru ehk 4,5km. Õhtu oli ilus, küllaltki soe, Kanali ääres rahulik (ja valgustatud rada). Mõnus. Püüan ikka vahel jooksma ka jõuda. 

Vot selline nädal. Plaanid läksid natuke nihu, aga pole midagi hullu. Sõudeergomeetri võistluseni on veel 1,5 nädalat aega. Küll saab. Ja selle nädala alguses oli taaskord õnne (või kiirust?) - nimelt võitsin ma A le Coq spordisaalis 20x pääsme. Nii saangi vaheldust töö spordisaalile. :) Aga ma arvan, et mingi aeg lisandub mul ka kolmas jõusaalipäev, sest ma lihtsalt jään ajahätta, kui tahan bussiga koju pääseda (ja pärast rasket trenni ei taha kõndida ja kui Kaaslane tööl, siis ei saa kedagi järgi ka kutsuda). Hetkel olen teinud kolm ringi ja jõudnud vaevu valmis, mis ma siis teen, kui peaks tegema neid neli või viis? 

Iseenesest selle ühe bussiga saan ma kodust täitsa 700m kaugusele ja see on hea, sõidab ka vaid 10min. 

Terminaator - Täna

Eelmine nädal oli Õhtulehes tore artikkel, kuhu oli lisatud ka üks Terminaatori vana-vana laul, mille Jaagup Kreem leidis.
Nüüd on video ka youtube's olemas.

Ja nüüd peab detsembrit ootama.

Hooaja lõpetamine pildis

Kõikide fotode autor on Taavi Nagel (tõukerattapere isiklik fotograaf!)
Ja pärinevad Tõukerattaliidu kodulehelt.

Kõik oli valmis...

ja ootas meid.

Tagurpidi...

ei oska...

meestel õnnestus paremini.

Vedasime pooleldi täis veeämbrit.

Torud ja pall.

Lõpuks saime kolmnurga kokku.

Ehitasime maja...

Ja tuli ilus maja.

Aardekirst oli puu otsas.

Hooaja II naine.

Hooaja esimesed kolm naist pildil.

Kirjutasin loosile enda nime.

Aigar juba teadis, kes võitis.

See keegi osales viiel võistlusel.

Emotsioon.

Ja nii juhtuski.

2017 hooaja lõpetamine

Ühine tõukerattasportlaste hooaja lõpetamine oli ka möödunud aastal, aga tol korral ei saanud ma osaleda (olin Valga X-jooksul). Sel aastal oli kuupäev juba varakult teada ning minu kalendris kirjas  ja miskit ei saanud vahele tulla, sest mina ei lasknud. Nimelt oli eile ka minu keskkooli 115 aastapäeva pidustused, aga mina jäin endale kindlaks ja läksin sinna, kuhu poole süda rohkem kutsus - ikka oma tõukerattapere poole. 

Üritus toimus Põlvamaal Kiisa Jahi- ja matkamajas. Õnneks ei olnud meie ainsad, kes hilised, aga me jõudsime täpsel õigel ajal, aga seltskondlikest mängudest osa võtta. Alustasime tagurpidi tõukeratta slaalomsõiduga (oi ma ei oska seda), järgmises punktis pidime lendavataldrikuga ümber maja tiiru tegema ning tagasi alla jõudes taldriku läbi hularõnga saama. Esimene taldrik lendas meil järve laia jõkke ja läks põhja. Teine ülesanne oli seal pooleldi täis ämber teise kohta vedada, ämbrit võis liigutada vaid tagumikuga... ja nii neli meist kükitasid ja tõusid üheskoos ning liikusime edasi. Kolmandas punktis pidime kolme toruga, milles liikus pall, tegema ühe tiiru nii et pall torudes püsiks. Esimene kord läks aiataha, aga siis olime tublid. Kusjuures üks võistkond tegi selle lõpuks pallita ja nad ise ei saanud arugi (? :D). Seejärel pidime kokku panema kolmnurga... see osutus kõige rasemaks ülesandeks. Neljandas punktis pidime üheskoos järjest üle köie hüppama ja seejärel pooliku joonise järgi väikese maja kokku panema. Lõpetasime esimesena ja leidsime puuotsast ka aardekirstu, mille ettevaatlikult alla tõime. Edasi oli aeg liikuda sisse, kuhu jõudsimegi enne vihma, vahepeal saabus veel inimesi juurde.

Sõime natuke snäkke, ajasime juttu ja ootasime nõndanimetatud ametlikku osa. Kõige pealt kokkuvõtlikult hooajast, natukene statistikast ja seejärel uue hooaja mõtted ja plaanid. Ja seejärel siis Tõuka lõpuni 2017 parimate naiste ja meeste autasustamine. 

Mõlemas arvesuses selgus võitja viimases ehk Salamaa tõukerattakrossi etapis. Terve hooaeg oli huvitav. Sari jätkub, võib-olla sama nimega, kui sponsor (keda veel ei ole) tahab ka enda nime sisse tuua, siis võtame selle rõõmsalt vastu. Mõned asjad muutuvad, aga kõik omal ajal. Ja seejärel oli aeg väljaloosida fat max tõukeratas, loosis osalesid kõik need, kes osalesid 4-5 võistluse põhidistantsidel. Naisi ei saanud kokku väga palju, mehi oli tunduvalt rohkem. Kõikide üle oli nii hea meel. Kõik käisime ise enda nime kirjutamas, panime selle kollase üllausmuna sisse ja vaasi. Ja fortuuna võttis sealt ühe. Palju tõenäolisem oli, et sealt tõmmatakse mõne mehe nimi, aga tõmmati hoopis naise nimi, naise, kes osales viiel võistlusel.... ja see olin mina. 

Jaa, tõenäosus oli, aga see oli puhtalt loosiõnn. 

Aga see oli ikkagi nii uskumatu.

Ise olin rõõmus, teised olid rõõmsad. Oleks olnud ka siis, kui selle oleks võitnud üks kõik kes meist. 

Pärast ametlikku osa hakkasime sööma, käisime saunas, ajasime juttu, käisisime ka jões, istuti ka tünnisaunas. Vahepeal lõpetasime ilutulestikuga hooaja ja sõime torti.

Nii vahva on see meie tõukerattapere. Nii omad inimesed. Kõik elame kõigile kaasa. 

Võimalusel löön mina Tõukerattaliidus oma käed külge facebooki lehel, mida meil veel ei ole, sest pole olnud aega. Ütlesin, et võiksin olla üks nendest, kes sellega tegeleb, sest suurem osa reklaamist käib tänapäeval ikkagi Internetis. Isegi kõikidel Eesti vanglatel on oma fb leht! 

Ja täna jõudis minu uus tõukeratas ka koju. Nimelt ei mahe see kohemitte kuidagi meie auto peale ja rattad käivad ära kuuskandiga. On alles ratas! Minu plaan on sellega maastikul trenni teha - raske trennis, kergem võistlusel? Vajaks ainult ideed, kuidas me seda Vooremäele saame transportida...


Selline ilus laupäev oli. :)
Enda hooaja võtan ka lähiajal kokku.


PS:
2018 aasta

• juuni esimene nv Erucup Põlvas (1-3.juuni), kriteerium, teatesõit ja maraton (maraton ilmselt otepääl)
• 16. juuni Pärlijõe 
• 7. juuli Pühajärve 
• 21.-22. juuli MM Hollandis
• 11. august Salamaa kross

40.nädal 2017

Nädal, mis algas korralikul trennilainel, seejärel lõi plaanid segi haigusepisik ja seejärel lõppes väga hästi.

Esmaspäev - hommikuspordiks oli 2km kiiremat kõndi. Nimelt ostsin bussikaardi ja tõuksi viisin kuuri ära. Minu jaoks on hommikud liiga külmad ja niisked (varsti ka liiga pimedad). Tööpäev oli raske ja väsitav, aga trenni läksin rõõmsalt. Võtsin oma kava ette ja tuli juba paremini välja kui esimesel nädalal. Mõõduka tempoga kolm ringi teha, siis läheb tunnike. Intensiivsemal nädalal siis kauem. Pean veidi seda aega planeerima ja vaatama, sest mul on vaja ka bussile jõuda. 

Teisispäev - pidin küll jala koju kõndima, aga ilm oli kohutav! Pärast oli plaan vennale külla minna 4km sai ikka kilometraaži ka. 

Kolmapäev - alustasime sõudmisega 20min, siis tegin kerele harjutusi ja seejärel sõitsin 4km wattbike-ga. Paraku rohkem aega ei olnudki, sest pidin bussile jooksma...

Neljapäev - ja tuli see kurguvalu, millest ma eelmises postituses kirjutasin. Oeh. Midagi rohkemat kommenteerida ei ole.

Reede - enesetunne oli nagu neljapäeval või veel halvem, palavikku kuskilt kätte ei saanud ja nii ma selle lühima tööpäeva täis tiksusin. Trenniasjad olid koju jätnud ja pärast tööd tahtsin kohe bussiga koju mina... aga ühtegi bussi ei sõitnud lähima 45min jooksul! Muidugi läksin ma jala. Lihtsalt pisitasa ja jalutasin, mitte ei teinud sporti.

Enesetundest nii, et tööl läks kurk ohe valusaks, kuigi kodus oli see päris hea. Öösel oli uni ka norm olnud, ainult Draakon arvas, et ma ei taha magada. Paracetamoli võtsin küll ja see tegi pea paremaks. Loputasin korduvalt soolaveelahusega. See ninaloputuskann on imeasi! Mu kolleegid ei usu mind (peale ühe, kes seda kasutab), sest no see pole loogiline... aga ometi ju poodides müüakse ka Humereid ja teisi asju, mis kindlasti loputab ka, aga mitte nii. Selle kannuga seisangi kraanikausi juures, pea on viltu ja vesi läheb ühest ninasõõrmest sisse ja tuleb teisest välja. Nii loputan mõlemad pooled läbi, ajan sealt need viirused minema ja ongi hea See töötab! Jaa, mul oli reedel ikka väga kehv olemine, aga juba eilseks oli 90% hea. Öösel saan magada. Eile nina enam ei jooksnud ega polnud kinni, vahe peal pidi lihtsalt nuuskama, aga see polnud enam see. Pea on korras. Kurk on ka. Super. Nii et kaks korralikku haiguspäeva ja asi kohe paremuse poole läinud. 

Nohu on ju muidu see, mida ravid 7 päeva ning kui ei ravi, siis möödub nädalaga. 

Ja reede õhtul käisin Sõbrantsiga veel Friday Night Run'il. Rahvast oli palju. Vihma ei sadanud, Joosta saime korralikult alates kolmandast kilomeetrist, et aeg tuli 26min. 

Laupäev - oli Tõukerattahooaja lõpuüritus, millest kirjutan järgmise postituse. :)

Pühapäev - puhkan, et homseks oleks tervis hea! Hommikul käisin turul. Nina on lahti. Kurk on terve. Pea on hea. Hea. 

Planeerimata

Ümberringi on palju tatiseid, turtsuvaid ja köhatavaid inimesi, aga minul polnud plaaniski nende sekka sattuda. Üks asi on õige mõtlemine ja teine asi enda hoidmine. Mõtlemine on mul selles vallas üsna suunatud, ma ei arva, et gripivaktsiin mind haigeks teeb ja ei teinud ka. Aga enese hoidmine läks eile natuke nihu. Ja nüüd ma istun siin diivanil teki all ja suurem rätt õlgadel, joon sooja jooki, vahepeal on külm, siis palav, kurk on nii valus ja vahepeal on nina kinni, pea valutab ja turtsub. 

Eile tegin natukene aeroobset trenni, aga kiirustasin bussile. Aega nappis, nii tõmbasin teised riided peale, jope selga, salli kaela, mütsi pähe ja olingi väljas tuule ja vihma käes. See buss tiirutas Karlovas nii palju, et mul hakkas halb (nagu on ka varasemalt juhtunud) ja päris koduni ma ei sõitnudki, nii väga tahtsin värsket õhku. Kodus tegin tule, käisin lõpuks pesus ja toimetasin. Teadsin küll, et bussile olin läinud märja seljaga, aga riided olid ju seljas... 

Ja siis ärkasin kella 6 ajal sellise kurguvaluga, et kohe väga kurvaks võttis olemise. Otsisin aga vipise õliaerosooli välja ja ninaloputuskannu ka. Tööle pakkisin kaasa piparmünditeed. Ja kui kodus oli veel enam-vähem, siis tööl läks ainult hullemaks. Istusin vaikselt oma kabinetis ja tegin tööd. Nohu sel hetkel ei olnud, aga profülaktikaks hakkasin soolveega kohe nina loputama (kann iherb's). Tegin teed ja jõin seda nii palju, et kodus ei taha enam teed näha. Lisaks võtsin mingid kurgukommid kaasa, et need natukene leevendust annaks. Palavikku välja ei tulnud, aga teate küll seda "pea paks" olekut, kuid sellist nohu mul pole... Paha-paha.

Nii see päev läks. Luhta läks mõte tempokalt koju jalutada, esiteks polnud see mõistlik, teiseks mul ei lubatud. Sain veel apteeki ja ostsin ühe kurgupihusti (sest teine jäi tööle), paremad kurgukommid. Kodus leidsin veel ninapihusti (ühest Amway asjast ise tehtud, et limaskest sõltuvusse ei jääks). Aga üldiselt on minu ravimeetodid siiski järgmised:

- palju (sooja vedelikku)

- ninaloputuskannuga nina loputamine

- kurgu kuristamine

- puhkus

- vajadusel kurgupihustu/kommid ja ninapihusti ja paracetamol

Kui ma homme hommikul ennast ülihästi tunnen, siis lähen trenni, aga on üsna kindel, et igasugune jõusaalitreening jääb ära. Aga noo... homme õhtul on see Nightrun. Oeh. 

Selline planeerimata külmetus... kuigi külmetust või "sain tuult" ei ole olemas, on viirushaigused.

Et siis ma olen terve ja tunnen end hästi.

Jõusaalist, cooperist ja Sõprade Sõidust

Nagu naktsi pühapäeva õhtu käes. Lugesin just ühe raamatu läbi (1,5h umbes, oli teine selline õhuke ja väga haarav) ja nüüd katsun muljed nädalast kirja panna, sest muidu ununeb. 

Praegu on mul selline rütm, et esmaspäeval, kolmapäeval ja reedel käin jõusaalis. Üks päev nendest küll teen sõudmist ja wattbike'i ja seejärel ikka ülakeha ja alakeha päevad eraldi. Teisipäeviti ja neljapäeviti on plaan töölt kiiremas tempos koju minna, aga kui trennipäevadel bussist maha jään, sisi tuleb seda ka mõnel teisel päeval teha. Vastavalt muule elule saan neid plaane sättida ja sobitada, mänguruumi on. 

Esmaspäeval käisin treeneri juurest läbi ja hiljem alustasin trenniga. Kuigi paljud harjutused olid samad, mida olin juba mõne nädala teinud, sest süsteemselt oli trenn kohe palju raskem. Järgmisel päeval andsid lihased tunda, aga mitte üleliia. Tööle läksin tõuksiga, külm oli.

Teisipäeval hommikul jalutasin tempokalt 2km, koju umbes 6km. 

Kolmapäeval läksin sõudma ja ratast sõitma. Ma muidu sõuaksin pikemalt, aga lihtsalt ei jaksanud... üksi on see kuidagi nüri, saalis olin ka veel ihuüksi. Vanasti nautisin seda täiega, aga siis olin trennis ja ümber olid samasugused inimesed. Oeh. Ratast sõitsin ka, et lihaseid lõdvestada. 

Neljapäeval kordus sama, mis teisipäeval. 

Reede oli see päev, kui oli vaja hakata kangiga kükke tegema. Viimati tegin kükke märtsi alguses Fitness 5 võistlusel... ehk väga ammu. Ja olin siingi kurtnud, et kükkide ja jalapressi ja väljaastetega lähevad lihaste kinnituskohad kohe valusaks ja pingesse ja kisub krampi. Niisiis oli mul natukene hirm. Esialgu tegin tühja kangiga, et vaadata, kas oskan ikka kükkide. Seejärel ladusin esimese hooga kangi peale 40kg (mida ei ole ju palju) ja tegin sellega seeria ära, aga sain aru, et see on liiast. Järgmiste ajal olin siis natukene tagasihoidlikum. Tegin eest kükke ja turjalt. See järel R2 masin, RDL. Kastile astumised raskusega (ja väljaastega taha)mis olid juba vaevalised ja panin kasti üsna madalaks. Swingimine, seinal istumine, kõhuihased, tuhar ja alaselg. Koju minnes oli tõuksisamm selline vaevaline ja juba õhtul andsid lihased tunda. 

Ja siis tuli laupäev. Voodist sai välja... ja sain aru, et kui tahan õhtul cooperit joosta, siis on vaja jalad liikuma saada. Tegin jalutuskäigu, sest oli vaja mõnes kohas käia. Umbes 6km tuli kokku. Lihased läksid ajaga hullemaks (siis oli lõpuks möödas ka 24h trennist). Aga cooper mõlkus meeles, sest oli viimane päev seda teha. Kella 19 ajal ajasin aga spordiriided selga ja läksin Annekanali äärde. Sinnaminnes tegin sörki ja sääretõsteid ja neid teisi... ja niimoodi, et jalad lahti saada. Kuna ma ei ole cooperit jooksnud 9 (või rohkem?) aastat, siis oli eesmärk see 2km ära joosta, sest mäletan, et kooli ajal oli see 2km raske... päris pikalt mõtlesin selle peale, kuidas see mulle ei meeldinud, see oli raske, veremaitse oli suus, aga kui normi täis ei jooksnud, siis head hinnet ei saanud... aga oleks me siis arenenud, tegime ju tunnialguses ehk 1-2 staadioniringi ja võib-olla vahel ka lõpus, aga üldiselt me ei valmistunud cooperiks või üldse jooksuks, lihtsalt pidi järsku jooksma. Ei meeldinud. Tuli kohe idee, et peaks kirjutama, kuidas mulle üldse sport meeldima hakkas. :)

Igal juhul kanali ääres panin kella tööle ja hakkasin jooksma, alguses ikka liiga kiiresti, sest tempo oli 4:45, võtsin vaikselt hoogu maha... aga eks ikka ülepingutasin ja kerge ei olnud. Lõpuks jäi tempo sinna 6min/km juurde ja see sobis, sest algus oli kiirem olnud ja nii teadsin, et eesmärgi saan täidetud. 

Ja täna toimus Terve Tartu Sõprade Sõit 2017. Möödunud aastal toimus see esimest korda ja siis ei teadnud mina sellest midagi. Sel aastal jäi aga facebookis silma ja nii tundus see hea mõte hooaja lõpetamiseks. Pidin minema treeneriga, aga temal tuli võistlus vahele ja tema asemel tuli teine kolleeg. Tegime alguses ühispildi, aga grupid ja kiirused olid erinevad.

 Mina läksin teise gruppi, kus oli kiiruseks 17-20km/h, tempomeistriks ja grupijuhiks Imre. Kõik tõukeratturid olid vist seal, lisaks jalgratturid ja vist kolm rullitajat. Hommikul mõtlesin tükk aega, mida selga panna, et ei oleks külm, ei hakkaks liiga palav... raske. Linnas otsustasin ikka paksema jaki kotti toppida ja võtsin kotist spordipluusi. Selle ootamise peale hakkas üsna külm. Ja esialgu oli ka sõites väga külm. Nimelt oli tegemist ju linnasõiduga (kõnniteed ja kergliiklusteed) ja seetõttu autodeede ületamist. Ja kuna sõitsime grupis, siis tuli oodata, et grupp koos püsiks, nii sai alguses sooja sisse, aga seisma jäädes hakkas külm. Sõrmed olid vahepeal täitsa jääs (mul pole päris õigeid spordikindaid ka). 

Esimene paus oli A Le Coq spordihoone taga, teine Tartu Ülikooli spordihoone juures, Viljandi ringi juures sai kummukomme ja viimane suurem peatus Tammestaadionil. Üldiselt oli sõites tempo okei, aga grupisõit ei ole kõige lihtsam, kui inimestel pole kogemust. Eespool oli palju lihtsam, siis pidi vähem jälgima, mida ümberringi inimesed teevad. Ühes kohas sõitis rattur jalakäijale otsa. Hõigati küll, et inimene, aga ju ei märganud (grupis liikumine, äkki ei saanud aru, et liigub teises suunas ja aeglaselt). Õnneks oli sel hetkel kiirus väike, aga inetu oli kuulda, kui rattur pahandas jalakäiaga, et mida ta kõnnib seal keset teed... Nagu halloo? me liikusime liiklusele avatud teedel, kus see jalakäija siis kõndima peab, kui mitte kõnniteel? Korra kukkusid ka kaks ratturit, ma ei saanud aru miks. Eks sõideti ka muidu ette, aga tuligi olla tähelepanelik ja jälgida ja kiiresti reageerida. Selline on see grupisõit. Ja ma saan täitsa kindlalt öelda, et mulle see ei sobi. Vähemalt nii suures grupis mitte. Omainimestega oleks turvalisem. Aga muidu oli kõik tore. Lõpetasime kolmveerand 3 ajal. Niisiis tuli pausidega ajaks 3h42min, aga kella järgi (mis läheb pausile, kui peatuda) tuli ajaks 3h01min. Et pauside ja ootamistega kaotasime väga palju aega, korduvalt oli rullitajate grupp peaaegu järgi. 

Medal on väga ilus! Diplomi sai ka. Pastapeole ma ei läinud, sest pastasõber ma ei ole. Tulin koju soojenema ehk külmusin ikka natuke läbi... 

Alguses olid jalad väga rasked. Sõidu lõpus hakkas juba minema. Aga koju jõudes ikka rasked ja pinges.... Homme peaks parem olema.

PS: Draakonil on täna sünnipäev! Aga temast kirjutan ehk homme...

Ja õues on sügis.