2017 hooaja lõpetamine

Ühine tõukerattasportlaste hooaja lõpetamine oli ka möödunud aastal, aga tol korral ei saanud ma osaleda (olin Valga X-jooksul). Sel aastal oli kuupäev juba varakult teada ning minu kalendris kirjas  ja miskit ei saanud vahele tulla, sest mina ei lasknud. Nimelt oli eile ka minu keskkooli 115 aastapäeva pidustused, aga mina jäin endale kindlaks ja läksin sinna, kuhu poole süda rohkem kutsus - ikka oma tõukerattapere poole. 

Üritus toimus Põlvamaal Kiisa Jahi- ja matkamajas. Õnneks ei olnud meie ainsad, kes hilised, aga me jõudsime täpsel õigel ajal, aga seltskondlikest mängudest osa võtta. Alustasime tagurpidi tõukeratta slaalomsõiduga (oi ma ei oska seda), järgmises punktis pidime lendavataldrikuga ümber maja tiiru tegema ning tagasi alla jõudes taldriku läbi hularõnga saama. Esimene taldrik lendas meil järve laia jõkke ja läks põhja. Teine ülesanne oli seal pooleldi täis ämber teise kohta vedada, ämbrit võis liigutada vaid tagumikuga... ja nii neli meist kükitasid ja tõusid üheskoos ning liikusime edasi. Kolmandas punktis pidime kolme toruga, milles liikus pall, tegema ühe tiiru nii et pall torudes püsiks. Esimene kord läks aiataha, aga siis olime tublid. Kusjuures üks võistkond tegi selle lõpuks pallita ja nad ise ei saanud arugi (? :D). Seejärel pidime kokku panema kolmnurga... see osutus kõige rasemaks ülesandeks. Neljandas punktis pidime üheskoos järjest üle köie hüppama ja seejärel pooliku joonise järgi väikese maja kokku panema. Lõpetasime esimesena ja leidsime puuotsast ka aardekirstu, mille ettevaatlikult alla tõime. Edasi oli aeg liikuda sisse, kuhu jõudsimegi enne vihma, vahepeal saabus veel inimesi juurde.

Sõime natuke snäkke, ajasime juttu ja ootasime nõndanimetatud ametlikku osa. Kõige pealt kokkuvõtlikult hooajast, natukene statistikast ja seejärel uue hooaja mõtted ja plaanid. Ja seejärel siis Tõuka lõpuni 2017 parimate naiste ja meeste autasustamine. 

Mõlemas arvesuses selgus võitja viimases ehk Salamaa tõukerattakrossi etapis. Terve hooaeg oli huvitav. Sari jätkub, võib-olla sama nimega, kui sponsor (keda veel ei ole) tahab ka enda nime sisse tuua, siis võtame selle rõõmsalt vastu. Mõned asjad muutuvad, aga kõik omal ajal. Ja seejärel oli aeg väljaloosida fat max tõukeratas, loosis osalesid kõik need, kes osalesid 4-5 võistluse põhidistantsidel. Naisi ei saanud kokku väga palju, mehi oli tunduvalt rohkem. Kõikide üle oli nii hea meel. Kõik käisime ise enda nime kirjutamas, panime selle kollase üllausmuna sisse ja vaasi. Ja fortuuna võttis sealt ühe. Palju tõenäolisem oli, et sealt tõmmatakse mõne mehe nimi, aga tõmmati hoopis naise nimi, naise, kes osales viiel võistlusel.... ja see olin mina. 

Jaa, tõenäosus oli, aga see oli puhtalt loosiõnn. 

Aga see oli ikkagi nii uskumatu.

Ise olin rõõmus, teised olid rõõmsad. Oleks olnud ka siis, kui selle oleks võitnud üks kõik kes meist. 

Pärast ametlikku osa hakkasime sööma, käisime saunas, ajasime juttu, käisisime ka jões, istuti ka tünnisaunas. Vahepeal lõpetasime ilutulestikuga hooaja ja sõime torti.

Nii vahva on see meie tõukerattapere. Nii omad inimesed. Kõik elame kõigile kaasa. 

Võimalusel löön mina Tõukerattaliidus oma käed külge facebooki lehel, mida meil veel ei ole, sest pole olnud aega. Ütlesin, et võiksin olla üks nendest, kes sellega tegeleb, sest suurem osa reklaamist käib tänapäeval ikkagi Internetis. Isegi kõikidel Eesti vanglatel on oma fb leht! 

Ja täna jõudis minu uus tõukeratas ka koju. Nimelt ei mahe see kohemitte kuidagi meie auto peale ja rattad käivad ära kuuskandiga. On alles ratas! Minu plaan on sellega maastikul trenni teha - raske trennis, kergem võistlusel? Vajaks ainult ideed, kuidas me seda Vooremäele saame transportida...


Selline ilus laupäev oli. :)
Enda hooaja võtan ka lähiajal kokku.


PS:
2018 aasta

• juuni esimene nv Erucup Põlvas (1-3.juuni), kriteerium, teatesõit ja maraton (maraton ilmselt otepääl)
• 16. juuni Pärlijõe 
• 7. juuli Pühajärve 
• 21.-22. juuli MM Hollandis
• 11. august Salamaa kross