Sunday, October 1, 2017

Jõusaalist, cooperist ja Sõprade Sõidust

Nagu naktsi pühapäeva õhtu käes. Lugesin just ühe raamatu läbi (1,5h umbes, oli teine selline õhuke ja väga haarav) ja nüüd katsun muljed nädalast kirja panna, sest muidu ununeb. 

Praegu on mul selline rütm, et esmaspäeval, kolmapäeval ja reedel käin jõusaalis. Üks päev nendest küll teen sõudmist ja wattbike'i ja seejärel ikka ülakeha ja alakeha päevad eraldi. Teisipäeviti ja neljapäeviti on plaan töölt kiiremas tempos koju minna, aga kui trennipäevadel bussist maha jään, sisi tuleb seda ka mõnel teisel päeval teha. Vastavalt muule elule saan neid plaane sättida ja sobitada, mänguruumi on. 

Esmaspäeval käisin treeneri juurest läbi ja hiljem alustasin trenniga. Kuigi paljud harjutused olid samad, mida olin juba mõne nädala teinud, sest süsteemselt oli trenn kohe palju raskem. Järgmisel päeval andsid lihased tunda, aga mitte üleliia. Tööle läksin tõuksiga, külm oli.

Teisipäeval hommikul jalutasin tempokalt 2km, koju umbes 6km. 

Kolmapäeval läksin sõudma ja ratast sõitma. Ma muidu sõuaksin pikemalt, aga lihtsalt ei jaksanud... üksi on see kuidagi nüri, saalis olin ka veel ihuüksi. Vanasti nautisin seda täiega, aga siis olin trennis ja ümber olid samasugused inimesed. Oeh. Ratast sõitsin ka, et lihaseid lõdvestada. 

Neljapäeval kordus sama, mis teisipäeval. 

Reede oli see päev, kui oli vaja hakata kangiga kükke tegema. Viimati tegin kükke märtsi alguses Fitness 5 võistlusel... ehk väga ammu. Ja olin siingi kurtnud, et kükkide ja jalapressi ja väljaastetega lähevad lihaste kinnituskohad kohe valusaks ja pingesse ja kisub krampi. Niisiis oli mul natukene hirm. Esialgu tegin tühja kangiga, et vaadata, kas oskan ikka kükkide. Seejärel ladusin esimese hooga kangi peale 40kg (mida ei ole ju palju) ja tegin sellega seeria ära, aga sain aru, et see on liiast. Järgmiste ajal olin siis natukene tagasihoidlikum. Tegin eest kükke ja turjalt. See järel R2 masin, RDL. Kastile astumised raskusega (ja väljaastega taha)mis olid juba vaevalised ja panin kasti üsna madalaks. Swingimine, seinal istumine, kõhuihased, tuhar ja alaselg. Koju minnes oli tõuksisamm selline vaevaline ja juba õhtul andsid lihased tunda. 

Ja siis tuli laupäev. Voodist sai välja... ja sain aru, et kui tahan õhtul cooperit joosta, siis on vaja jalad liikuma saada. Tegin jalutuskäigu, sest oli vaja mõnes kohas käia. Umbes 6km tuli kokku. Lihased läksid ajaga hullemaks (siis oli lõpuks möödas ka 24h trennist). Aga cooper mõlkus meeles, sest oli viimane päev seda teha. Kella 19 ajal ajasin aga spordiriided selga ja läksin Annekanali äärde. Sinnaminnes tegin sörki ja sääretõsteid ja neid teisi... ja niimoodi, et jalad lahti saada. Kuna ma ei ole cooperit jooksnud 9 (või rohkem?) aastat, siis oli eesmärk see 2km ära joosta, sest mäletan, et kooli ajal oli see 2km raske... päris pikalt mõtlesin selle peale, kuidas see mulle ei meeldinud, see oli raske, veremaitse oli suus, aga kui normi täis ei jooksnud, siis head hinnet ei saanud... aga oleks me siis arenenud, tegime ju tunnialguses ehk 1-2 staadioniringi ja võib-olla vahel ka lõpus, aga üldiselt me ei valmistunud cooperiks või üldse jooksuks, lihtsalt pidi järsku jooksma. Ei meeldinud. Tuli kohe idee, et peaks kirjutama, kuidas mulle üldse sport meeldima hakkas. :)
Igal juhul kanali ääres panin kella tööle ja hakkasin jooksma, alguses ikka liiga kiiresti, sest tempo oli 4:45, võtsin vaikselt hoogu maha... aga eks ikka ülepingutasin ja kerge ei olnud. Lõpuks jäi tempo sinna 6min/km juurde ja see sobis, sest algus oli kiirem olnud ja nii teadsin, et eesmärgi saan täidetud. 


Ja täna toimus Terve Tartu Sõprade Sõit 2017. Möödunud aastal toimus see esimest korda ja siis ei teadnud mina sellest midagi. Sel aastal jäi aga facebookis silma ja nii tundus see hea mõte hooaja lõpetamiseks. Pidin minema treeneriga, aga temal tuli võistlus vahele ja tema asemel tuli teine kolleeg. Tegime alguses ühispildi, aga grupid ja kiirused olid erinevad.





 Mina läksin teise gruppi, kus oli kiiruseks 17-20km/h, tempomeistriks ja grupijuhiks Imre. Kõik tõukeratturid olid vist seal, lisaks jalgratturid ja vist kolm rullitajat. Hommikul mõtlesin tükk aega, mida selga panna, et ei oleks külm, ei hakkaks liiga palav... raske. Linnas otsustasin ikka paksema jaki kotti toppida ja võtsin kotist spordipluusi. Selle ootamise peale hakkas üsna külm. Ja esialgu oli ka sõites väga külm. Nimelt oli tegemist ju linnasõiduga (kõnniteed ja kergliiklusteed) ja seetõttu autodeede ületamist. Ja kuna sõitsime grupis, siis tuli oodata, et grupp koos püsiks, nii sai alguses sooja sisse, aga seisma jäädes hakkas külm. Sõrmed olid vahepeal täitsa jääs (mul pole päris õigeid spordikindaid ka). 
Esimene paus oli A Le Coq spordihoone taga, teine Tartu Ülikooli spordihoone juures, Viljandi ringi juures sai kummukomme ja viimane suurem peatus Tammestaadionil. Üldiselt oli sõites tempo okei, aga grupisõit ei ole kõige lihtsam, kui inimestel pole kogemust. Eespool oli palju lihtsam, siis pidi vähem jälgima, mida ümberringi inimesed teevad. Ühes kohas sõitis rattur jalakäijale otsa. Hõigati küll, et inimene, aga ju ei märganud (grupis liikumine, äkki ei saanud aru, et liigub teises suunas ja aeglaselt). Õnneks oli sel hetkel kiirus väike, aga inetu oli kuulda, kui rattur pahandas jalakäiaga, et mida ta kõnnib seal keset teed... Nagu halloo? me liikusime liiklusele avatud teedel, kus see jalakäija siis kõndima peab, kui mitte kõnniteel? Korra kukkusid ka kaks ratturit, ma ei saanud aru miks. Eks sõideti ka muidu ette, aga tuligi olla tähelepanelik ja jälgida ja kiiresti reageerida. Selline on see grupisõit. Ja ma saan täitsa kindlalt öelda, et mulle see ei sobi. Vähemalt nii suures grupis mitte. Omainimestega oleks turvalisem. Aga muidu oli kõik tore. Lõpetasime kolmveerand 3 ajal. Niisiis tuli pausidega ajaks 3h42min, aga kella järgi (mis läheb pausile, kui peatuda) tuli ajaks 3h01min. Et pauside ja ootamistega kaotasime väga palju aega, korduvalt oli rullitajate grupp peaaegu järgi. 
Medal on väga ilus! Diplomi sai ka. Pastapeole ma ei läinud, sest pastasõber ma ei ole. Tulin koju soojenema ehk külmusin ikka natuke läbi... 

Alguses olid jalad väga rasked. Sõidu lõpus hakkas juba minema. Aga koju jõudes ikka rasked ja pinges.... Homme peaks parem olema.

PS: Draakonil on täna sünnipäev! Aga temast kirjutan ehk homme...


Ja õues on sügis.

3 comments:

Jane said...

Käisin 3 ndl tagasi raamatukogus ja võtsin neljast raamatust koosneva sarja. Jõudsin juba paar päeva tagasi pikendada tähtaega. Arva palju ma lugenud olen. Eile õhtul tegin algust esimese 5 leheküljega. No ei leia aega. Lihtsalt pole.

Avely Ko. said...

Palju õnne armsale Draakonile!

Sjuteist said...

Jane, sul on ilmselt hetkel lihtsalt teised tegemised :) Mul ikka ka perioode, kui nädalaid ei loe ja siis püüan jälle graafikusse saada. Aga raamatust oleneb ka palju. Vanasti lugesin läbi, kui alustasin, aga nüüd ei loe, kui raamat ei meeldi.

Aitäh Avely! Draakon on rõõmus.