Neljapäev

Ei ole vist kellelegi üllatuseks, et esimene lumi on maas. Kuigi ilmateated seda lubasid, siis ma lootsin, et seda ei tule, sest autol on rehvid vahetamata, sügisene aiakoristus on tegemata ja kõik need lehed on endiselt kottidesse panemata (aga täna viis linn juba täis kotid ära!). Rehvivahetus oli planeeritud novembri algusesse, aga selliste ilmaoludega läksid järjekorrad kohe meeletuks, täiesti arusaadav ka. Ning kui ise pole võimalik vahetada, siis tuleb leppida sellega. Küll aga on meil üks tore kolleeg, kes saab aidata, aga kui tema poole pöörduvad väga paljud kolleegid, siis järjekord kasvab... ja päevatöö ajal tuleb päevatööd teha. Uueks nädalaks saab aga kõik korda (ja siis tuleb ilmselt ka soojalaine).

Täna oli justkui hea päev, aga mu pea on viimased tunnid nii valutanud, et tahaks lihtsalt kuskile pugeda ja lihtsalt olla. Ma proovisin seda, aga pea lõhub ja und ei tule, valuvaigistit võtsin, aga üldse pole aidanud. Juba tööpäeva lõpus hakkas nõrgalt valutama või oli see tööpäeva keskel? Siis eriti ei seganud, oli palju asju ajada ja ise olin kurnatud. Koju tulles tahtsin Prismast lumelabida osta (netis oli!), aga koha peal polnud! Olin pettunud. Peavalutas. Tänavad olid ka puhtaks lükkamata. Tahtsin ka meie tänavaosa ära lükata, aga labidata ei saa seda just teha (aga nüüd keegi naaber lükkas ära). Kodus tegin hea smuuti ja ronisin diivanile teki alla. Tuba oli soe, sest hommikul kütsin ahju, et tulla koju, kus on soe, aga minul oli ikka külm... tõin siis vannitoast puhuri. Arvasin, et ehk on mul palavik, aga ei ole. Ainult see lõhkus peavalu, mis ei lase suurt midagi teha. 

Väsinud olen ka, sest pingutasin täna lühikese aja jooksul väga palju. Nimelt oli täna see sisesõudmise võistlus, milleks ma natukene olen soojenduseks seda sõudmist teinud. Kõik kirjas olnud kohale ei tulnud, aga siiski piisavalt palju ja minule kõik võõrad. Kummalisel kombel olid mehed enne ja siis alles naised. Minu plaan oli tõmmata nii kiiresti, kui ma parasjagu jaksan. Oi see oli ikka raske. Üldiselt tean, et 250m on okei ja seejärel läheb raskeks, mul oli vist kohe raske, aga poole peal oli tõeline kustumistunne.... lohutuseks oli see, et teistel vist ka. Lõpus nägin enda aega ja teadsin, et esi kolme sekka enam ei tule, et mis seal ikka, vastas ju tugevad ja kiired naised. Aga enda üllatuseks sain ma kolmanda koha. Nimelt olin ma enda ekraanil silmanud keskmist kiirust, mis lõpus langes mul 1.53 peale, aga alustasin ma ju palju kiiremalt ja lõpuajaks tuli 1.48:03 (Luunja aeg 2015 oli 1.49 ja 2016 1:51), niisiis parandasin enda aega ka. Tahaks öelda, kui ma oleks teadnud, et mul on võimalus kolmandaks tulla, siis oleks ehk rohkem pingutanud, aga arvan, et see ei ole tõsi, ma olin nii kutu (neljanda koha aeg oli 1.48:09(? või 08?). Napikas. 

Ja see oli nii raske. Nagu ikka oli pärast sellist pingutust väga halb olla. Ma isegi ei tea, mis mu pulss oli, sest kella polnud aega tööle panna ja see Garmin ei võta väga hästi neid kiirendusi. Tükk aega olin siruli, üritasin hingamist ja pulssi korda saada, jalad, mis olid terveks saanud, ei tahtnud kanda. Ja ma ei olnud ainus selline. Mehed olid ka täiesti läbi (ja nad sõitsid 1000m). 

Aga tubli olen. 

Nüüd siis puhkus. Oleks vaja massaaži jõuda ja siis jõusaali. Ja omas pea mõtlen ka plaani... kuidas oleks õige, et oleks sitke ja kiire, mitte nii rahulik ja tugev.