30112017

Mulle nii meeldis sari "Kutsuge ämmaemand" (tahtsin linkida, aga hetkel on arvutil mingi kala ja ma ei saa neid lehti külastada, et copy-paste teha). Õhtuti ikka vaatasin seda salvestusest või kui õhtuti ei olnud võimalik, siis toimusid maratonid nädalavahetustel, kui Kaaslane oli tööl. Ja siis avastan, et sari on läbi. Täitsa õnnetuks tegi. Eks neid osasd oli ka parasjagu, algas ju septembriga. Aga ma olin sellega nii harjunud. See sari oli nii ehe ja siiras, näitas nii hästi ämmaemandate tööd, aga selle kõige ümber olid suhted sotsiaalne elu ja probleemid, teaduseareng. Ühest küljest sai nii hästi kiigata tolle aja Inglismaa ellu ja mõelda, kuidas kõik on muutunud. Kuidas meditsiiniarengu tõttu on kodusünnitusest saanud haruldus (ja kohati isegi tabu?), kuidas sisseränne tuli ja sellega seoses probleemid, teised kultuurid ja nende traditsioonid. Tuttav oli see, kui ravimitest tuli talidomiid ja selle tagajärjel tulid hiljem laste väärarengud või antibeebipillide turule tulek, mille kõrvaltoimed polnud veel teada ja trombidega satuti üsna palju haiglasse, kuidas suitsetamine oli kõigi seas populaarne ja seda ei seostatud üldse kopsuvähiga, kuidas mehed ei olnud üldse sünnituste juures... Oh. Ja nüüd sai see tore sari läbi. Aga kui seda veel näidatakse, siis soovitan väga vaadata. 

Vahepeal lugesin kolme õhtuga läbi ühe paksu raamatu "Vaikiv mets" T. French. Oleks kiiremini lugenud, aga kuna uni on niiiii tähtis, siis sai õigel ajal kuidagi raamat käest pandud ja tuttu mindud. Hea raamat, kaasahaarav, põnev... aga kas Bryan oli hull või jäi minul millestki aru saamata?, sest mis juhtus nende kahe poisiga siis 1982.aastal? Küsisin sõbranna käest ka, temal sama mulje. Lõpuks googeldasin ja lugesin teiste arvamusi ja oli sama lugu - üks ots jäi lahtiseks või öeldigi läbi sõrmede, et oli hoopis ise hull. 

Oleme mitu korda sauna teinud. Nii mõnus on seal istuda. Kaminaga saab eesruumi ruttu soojaks, hubane ja romantiline. 

Draakoni uus lemmikoht on ahju otsas. Sealt ei saa teda keegi kätte ja siis ei sega ka. Hetkel hüppab ta kummutile ja kapi otsa ja sealt ahju otsa. Aga kuna see kapp kaob ära, siis tekib küsimus, kuidas kiisuke sinna edaspidi hüpata saaks? Kuskilt tuleb talle mingi tee teha, aga ma ei tea... mina mõtlesin, et võiks riiuleid panna ja siis kassike läheb mööda neid.

Üks hommik ärkasin ma samas asendis nagu magama jäin, Draakon endiselt kõrval (ja kael jäi uuest kangeks). Ja mõni teine öö ei näita Draakon üldse nägu. 

Aga homme tuleb korstnapühkija ja meie oleme tööl, ütlesin naabritele, et nad jälgiks, et Draakon plehku ei paneks. :D Ei või teda teada. 

NB: peaaegu puhkus!

47. nädal 2017

Erilist muutust toimunud ei ole. Tore on see, et Kayla trennid sain tehtud täpselt esmaspäeval, kolmapäeval ja reedel ning nagu soovitud - kolm ringi (soojendusega koos 45min). Kõige raskem oli vist reedel, võttis ikka täitsa läbi. Parem ranne oli samuti veidi valulik, pean asenditega ikka väga ettevaatlik olema. Nüüd on kolm nädalat läbi ja ütlen, et tuleb ikka paremini välja kui alguses, aga selles ju asja mõte ongi.

Kui ma endomondot vaatan, siis selgub, et koju ei jalutanud ma ühelgi päeval. Aga sammud olid kenasti täis, kui tänane puhkepäev välja arvata. Kilometraaži ei kogunud ka reedel - tööle autoga ja koju bussiga. Jooksuringil tegin vaid teisipäeval (ikka 5km), ol küll plaan täna välja minna, aga kui päeval sai poes ära käidud, siis polnud mingit soovi rohkem õue minna (kuigi õhtuks ilm vist paranes).

Kael on endiselt kuskilt valus ja paremale ei saa nii palju pöörata-keerata kui sooviksin. Aeg-ajalt esineb vasakul alaseljas valus, mis kiirgub jalga.  Toitumine on ligadi-logadi. Mõtlen ühte mood, aga jõust ja tahtmisest jääb puudu. Tööpäevadel tahaksin rohkem magada. Hakkan end voodisse sättima kella 22 paiku ja üldiselt magan ikka enne kella 23. Esimene äratus on 06:15 ja muidu panin selle kinni ja ärkasin 5-10 minutit hiljem, siis nüüd olen ärganud 06.30 äratuse peale. Magaks kauem, aga siis ei jõua söödud (sooja pudru tegemine). Reedel sain samuti tunnike enne keskööd magama ja silmad tegin lahti veidi enne kella 10 hommikul. Eelnevalt olin küll kella 7 ajal kassile süüa pannud, sest tema on minu nädalavahetuse režiimis lootusetu (ja Kaaslane oli kella kuueks tööle läinud). Eile sai sotsiaalse elu tõttu magama poole 2 ajal ja ärkasime pool 11. Mind äratas tegelikult kolleegi kõne, kes vajas tööl ühe aparaadiga abi. Ma olen nii õrna unega või harjunud ärkama erinevate häälte peale, sest minu Kaaslast üldse ei sega, et Draakon häälekalt märku annab, et on söögi aeg. Kõrvatroppe kasutan ka. Varem kasutasin neid pehmed, mis olid igati ebamugavad, aga siis üks sõber soovitas silikoonist ja nende on hoopis teine lugu. Sest esiteks need püsivad kõrvas ja teiseks ei pea neid üldse sügaval lükkama ja sumutavad helisid palju paremini. 

Raamatuid olen lugenud 48. Möödunud aastal lugesin 64. Ei tea, kas püsin graafikus, aga eks näis, äkki detsembris tuleb puhkuse ajal lugemisspurt. Praegu meenutan enda lõputööd ja loen kolleegide oma ja üritan tarku märkmeid ja kommentaare teha. Ja raamatutest on käsil "Vaikiv Mets" (Tana French. 

Ei on ei.

Mulle väga meeldis see video, mille Justiitsministeerium lasi subtiitrites tõlkida eesti ja vene keelde.

https://www.facebook.com/Justiitsministeerium/videos/10153642925295756

https://www.facebook.com/Justiitsministeerium/videos/10153642925295756

46. nädal 2017

Jälle nädal läbi, uus algas ja mina nädalavahetust ootamas, et saaks jälle puhata. 

Jätkasin Kayla kavaga - esmaspäev, kolmapäev ja pühapäev. Tahtsin tea juba kolm tiiru, aga erinevatel põhjustel jäi see ära ja leppisin kahe tiiruga. Trenn võttis siiski üsna läbi. Hüppenööri ja matti pole veel üles leidnud, aga oleks aeg. Kätekõverdusi teen põlvedel, kui sellega kaasneb ka muud (mägironija vms), kui ainult kätekad, siis saab jalgadel. See hantlitega teeb minu meelest asja raskemaks, aga muud võimalust ei ole, kodus tahavad need hantlid ikka jooksu panna. 

Esmaspäevast neljapäevani oli hommikukõnniks tavapärane 2km, jala koju kõndisin vaid neljapäeval, aga kahel teisel õhtul tuli siiski kilomeetreid veel juurde. Jooksuringil käisin ainult teisipäeval, pidin ka neljapäeval minema, aga ilmselt olin kodus ja puhkasin. Laupäev oli üsna istumispäev, sest käisime Rakveres. Täna tui linnas käiguga 5km kokku ja lõpuks oli käeotsas üsna rasked poekotid. 

Järgmine nädal jätkan sama moodi, püüan lihtsalt kolm ringi kava teha, jooksuringile võiks jõuda kaks korda ja kui on ilma, siis tahaks lõpuks fatt max'iga Ihaste metsa jõuda. 

Kiisu rõõmus!

Täna oli lõpuks see päev, kui kuller tõi kiisudele tellitud kauba. Zooplus lehel sai tellimus vormistatud 3.novembril, pakk pandi teele 6.novembril. Varasem kogemus on selline, et pakk läheb teele järgmisel päeval, aga ju siis oli palju tellimusi ja nädalavahetusel ei toimetatud. Sel korral oli kullerifirmaks GLS, (minu jaoks täiesti tundmatu... Itella leht viitas sellele firmale). Reedel jõudis pakk Tallinnasse ja kuigi lootsin, et kuller toimetab juba laupäeval, siis pakk jõudis täna pärastlõunal. Sel korral olin targem ja panin saajaks Kaaslase, kes on tööpäevadel palju suurema tõenäosusega kodus. 

Selle lehe võõrastest külastajatest soovinud keegi liituda, aga oma sõbrad tulid kampa ja kõik kassikesed said midagi. Ainult kassikesed, sest me oleme vist nii kassi-inimesed. :)

Mina tellisin vaid märgatoitu, sest möödunud korrast on krõbinaid veel piisavalt alles. Lisaks võtsin talle uue kellukesega kaelarihma, sest eelmine oli tõsiselt kulunud. Kelluke on nüüd veidi pisem (ma ei tea veel, kas häält teeb ka vähem).

Draakon sai mitu komplekti Cosma Nature konservi. Vaatasin kilohinda ja teadsin, et see talle maitseb, nii võtsingi kõige suuremad purgikesed.
Ja maitsemiseks Cosma Thai proovipakk.

Sõbrannad võtsid samuti Cosma Nature konserve, lisaks näiteks Purina One krõbinaid, pakis olid ka kahed erinevad Royal Canini krõbinad ja Courmet Cold pasteet. Lisaks kaks mänguasja. Ja veel ühed krõbinad.

Draakonile andsin kohe süüa ja küll alles matsutas. Oli väga rõõmus. :)


Ja viimasel ajal on Draakon hakanud aru saama, mida kassid päev otsa tegema peaksid - magama! Kassid magavad 20h ööpäevas. Draakon on juba väga tubli!

45. nädal 2017

Suurem osa nädalast on möödunud valu tähe all. Pole eriti meeldiv, aga midagi muud polnud ka teha. Teine asi oli väsimus, mis oli möödunud nädalavahetusest sisse jäänud. Nendest kahest takistavad tegurist hoolimata tegin suuremalt jaolt enda planeeritud trennid ära. Oleksin tahtnud rohkem jooksma sörkima jõuda kui ühe korra, aga läks kuidas läks. Kusjuures mulle väga meeldiks, kui kanali ümber oleks ringi pikkus 2km, aga ei ole, selleks, et saaks selle 2km täis, siis peab mingisuguseid haake tegema ja Eedeni pool võtma nii suure ringi, kui vähegi võimalik. Nimelt mulle meeldib, kui saan täpselt arvestada, kus ma jooksma pean, et soovitud kilomeetrid täis saaksin. Esmaspäeval läksin kõige pealt kesklinna poole, tegin ringi Atlantise juures ja siis tagasi ja kanali ring. Edasi-taasi jooksmine mulle samuti ei meeldi. Ja ringid on toredad siis, kui kilometraaž on paigas (nagu on Tammel). Töölt koju jalutasin ühel päeval, hommikune 2km tuli neljal hommikul ja kahel õhtupoolikul lisaks 2,5km või rohkem. Nädalavahetusel sai samuti minimaalne sammude arv täis.

Mis ma selle trenniga siis tegin? Mul oli aega veidi mõelda ja mõtlesin, et proovin midagi vahelduseks teistmoodi ja ei lähe üldse jõusaali raskusi tõstma. Mul on vaja võhma ja sitkust. Kui mõtteid mõlgutasin, siis jõudsin Internetis ka sellele lehele: https://www.fitnessblender.com/videos  Väga palju huvitavat kraami! Aga ise jõudsin ma hoopis Kayla kavani. Sai kunagi Insanity't iseseisvalt tehtud, saab ka seda. Päevade suhe läks nihkesse, sest alustasin teisipäeval, aga muidu oli kõik hea. Pärast eimest päeva andsid jalad ja tuhar kenasti tunda, aga see oli see nn hea valu (mitte see, mis pärast viimaseid kükke oli). Ja kätekõverdusi teen ka! Lihtsalt võtan hantlid appi ehk ei pane peopesasid vastu põrandat/matti vaid hantlid on maas ja käed toetuvad neile. Tuleb välja küll. Tööl on selleks head hantlid, mis ei hakka kuskile veerema, kodus on veidi keerulisem, sest hantlid tahavad veereda... ei tohi lasta. Plaan on selline, et kui üksi kodus olen, siis teen kodus, teine variant on tööl - trenn on nii lühike (aga piisavalt intensiivne), et jõuaks selle tehtud, pesus käia ja bussile minna. 

Ja kui keegi või miski selle valu ka ära võtaks. Midagi ei oska mõelda ega arvata. Rahuolekus on lihtsalt palju hullem, kui liikuda ja toimetada, siis tean, et see valu istub seal. 

Eile riisusin aia taga lehti ja panin kottidesse. Lühikese ajaga sai täis seitse kotti, aga lehti jäi veel alles. Ilm oli vihmane. Hiljem kasutas naabrimees aias lehepuhurit ja ajas meie poolel ka lehed kokku. Täna tegelesin siis nendega. Lisaks magasin mõlemal päeval kella 10ni (ja tegelikult oleksin veel maganud). Lugesin ühe raamatu läbi. Koristasin, triikisin. Eile õhtul tegin piparkoogitaigna.

NB: nii ilusad helkurid.

Soome ✔️

Sellel aastal sai ka teine välismaa linnuke kirja (kui kahte Eesti-Läti piiri trippi ei arvesta) ja seda Soomega. Soome on meil siinsamas üle lahe, aga minu jaoks siiski kauge ja jääb välismaaks. Ma ise arvan, et ma olen seal siiski üksikud korrad käinud - üks suvi maasikapõllul; lühipeatus Rootsi minnes; sõbrannaga väike tripp lõbustuspargis; Sõbral külas... ja ongi vist kõik. Käesolev plaan tuli seoses sellega, et üks sõbranna teeb oma residentuuriosa Heinolas. Praeguseks on ta seal kaks kuud olnud ja kaks kuud on veel, siis tuleb jälle Eestisse ja saab meiega kinos naisteõhtutel käia. 

Kõige pealt tuli teha doodle, et paika saada, mis oleks inimestele kõige sobivamad kuupäevad. Kui kerge on leida 7-8 inimese peale nädalavahetust, mis kõigile sobib?! Üsna keeruline. Ja päris sellist, mis kõigile 100% oleks sobinud, paraku ei olnudki, aga kellele ei sobinud, sai veidi ümbermängida ja nii läkski novembri esimene nädalavahetus lukku. Soodsamaks reisimiseks kasutasime Viking Line sooduskoode, mis olime saanud spordiüritustelt. Mina olin muidugi kõik oma sooduskaardid sellele samale Sõbrannale ära jaganud, aga õnneks teistel oli piisavalt ja ühest jagus kahe jaoks. Esialgu oli plaan võta kaks kõige ökonoomsemat autot, seejärel plaan rentida 8-kohaline buss (mis laevas läheks mõõtude alla, et sooduskoodi kasutada) ja lõpuks küll rentisime, aga omainimeselt. Pakksiime magamisasjad kaasa, poes käisime Eestis (need Soome hinnad...) ja võtsime suuna üle lahe.

Alustasime minekut reede õhtul. Juhiks sai minu Kaaslane. Teised saime bussile Veerikult ja võtsime suuna Tallinna poole. See Tallinn-Tartu mnt reede õhtul on kergelt öeldes kohutav. Me hakkasime isegi hilja sõitma - linnast saime välja pärast kella 18. Sõit läks hästi, meeleolu oli hea, tegime ka tanklas kohvipeatuse. Poepeatus jäi Tallinnasse ehk Ülemistesse ja edasi oli suund Kalamaja poole, kus elab Sõbrantsi vend. Esialgne plaan oli peatuda mitmes kohas, aga läks nii, et maandusime kõik ühes armsas ühetoalises korteris. Häid lambaid mahub ikka palju ühte kohta. :) Magati diivanil, põrandal, põrandal, koridori põrandal ja madratsil. Enne muidugi söödi-joodi-jutustati. 

Ja siis läks minul raskeks, sest ma väsisin nii ära ja tahtsin nii väga magada. Eks ka teised hakkasid end varsti magama sättima, aga mina jäin päriselt magama kuskil 1,5h enne äratust. Ma kuulsin igat pööraist ja nohinat ja norskamist, sest ma olen sellise õrna unega ja vajan vaikust. Nii ärkasin mina hommikul väga tusasena ja olin kuri. Tegelikult mitte teiste peale, sest ega nemad süüdi ei ole, et mina magada ei saa, aga lihtsalt kui ma olen väsinud ja tahan niiii väga magada, aga ei saa... siis ma muutun tigedaks. Samuti oli mure Kaaslase pärast, sest kui meil äratus oli 05:30, siis kell 3 ta veel ei maganud, aga teda ootas veel bussi juhtimine. Hommikuks oli meie madrats ka tühjaks läinud, mingi aeg avastasin, et korki pole enam peal, aga hiljem selgus, et tühjaks läks hoopis augu tõttu, mis oli kuskile põhjale tekkinud (ja see oli meie võõrustaja madrats... pakkusime talle enda oma asenduseks, mis meil kaasas oli ja tegelikult kasutust ei leia, aga ta ei soovinudki). 

Pärast unist hommikut pakkisime asjad uuesti bussi ja võtsime suuna sadama poole. See ootamine on ikka tüütu. Kohe kui laeva sai, siis läksin mina sööma, sest olin võtnud endale hommikusöögi, et seal aega parajaks teha. Paraku sai kõht üsna ruttu täis ja valik olnud nii hea, kui ma mäletasin (näiteks peekon ja munapuder polnud üldse head). Niisiis otsisin teised jälle üles ja üritasin uuesti tukkuda. Korraks suudeti mind välja vihastada lolli jutuga, aga see oli hetkeline. Küll aga arvan, et sõbrad nägid minus seda külge, mida nad varem näinud ei ole. Jap, see külg on olemas ja lööb välja, kui ma väsinud olen. 

Helsingis läks niiii kaua aega, et laeva pealt maha ja liiklusesse saada. Liiklus oli vähemalt 20 minutit täiesti kinni. Kui liikuma saime, siis tomtom oli hea abimees ja juhatajas meid kiirteele Lahti poole. 

Lahtis saime sõbrannaga kokku. Jalutasime natukene ja mõtlesime edasisi plaane. Mina läksin otsima ilusaid sügisvärve, aga seal sulas lumi. Üldiselt oldi tühjade kõhtudega üsna väsinud ja üsna varsti suundusime mööda kiirteed edasi Heinola poole. 

Heinola on selline armas väike linnake. Helsingist on mööda kiirteed minna kuskil 1,5h. 

Sõbranna elab nii armas pööningukorteris! Samuti ühetoaline, aga suur ja avar. Meid oleks sinna vähemalt samapalju veel mahtunud. 

Ühel hetkel väsisin mina nii ära, et ma lihtsalt pidin pikali heitma. Meenus see aeg, kui ma tegin öövahetusi ja pärast ööd magama ei läinud, sest siis vajusin ma ka alati pea 16-17 ajal ära. Kui mina kaks tundi magasin, siis teised tegid süüa ja jutustasid. Olin vahepeal korduvalt üleval ja iga kord kuulsin, et jälle räägiti mingist volvost. 

Seltskond oli hea ja õhkkond mõnus. Nii toredad inimesed minu ümber. :)

Enne kella 22 läksime aga kuskile karaokebaari, kus pidi õhtul üks bänd ka esinema. Meie üllatuseks oli sissepääs lausa 3 eurot, proovisime sellest pääseda, aga ei õnnestunud. Karaokes osalesid kohalikud, kes lausid oma emakeeles, sõbrad läksid ka korra laulma, aga uuesti ei kippunud. Õhtu pikaks ei veninud, sest uni kippus ikkagi peale. Teise öö saime magada diivanil ja uni oli hea. Jäin enne magama, kui teised ja ärkasingi alles hommikul. 

Hommikul sõime ja panime jälle kodinad kokku ja võtsime suuna Helsingi poole. Mina istusin uuesti ette juhi kõrvale ja vaatasin, et tomtom meid vajadusel aitaks. Vahepeal tegin teistega selfisid, sest nii tore oli vaadata, kuidas nad seal taga magavad. Eks endalgi kippus vahepeal uni peale, mööda kiirteed pole väga huvitav sõita, aga püüdsin juhi tõttu üleval püsida. 

Laevasõit tundus veel pikem kui enne. Püüdsin magada, aga ei õnnestunud. Käisime korra väljas ka, aga tuul oli külm ja jäine. 

Tallinnas saime vähemalt üsna kiiresti liikuma ja võtsime suuna kodu poole. Õhtu jõudis kätte ja buss oli vaja tagasi toimetada. Tegime peatuse Peetri (?) Selveri juures ja suund Tartu poole. Jällegi oli suurem osa liiklust vastassuunas ja vahepeal tehti palju ohtlikke möödasõite... Oh kuidas see maantee mulle ei meeldi. Samuti ei saa ma aru nendest juhtidest, kes sõidavad 90 alas 70ga ja kui tuleb kiiruskaamera, siis võtavad kiiruse 55 peale... ja kui lõpuks saab mööda sõita, siis avastad, et juht räägib veel telefoniga. 

Tartus tegime ühise bussikoristuse, et korras buss üle anda. Ise käisime veel tankimas ja pesulas. Ja lõpuks koju jõudes olime vaid diivanil. 

Ehk siis oli väga tore nädalavahetus sõpradega. Kiidan meie juhti. :) Kiidan võõrustajaid. Ja vaatan rõmuga kõiki neid tudupilte, mis on bussis ja laevas tehtud. Hihi. Nii tore oli jutustada ja koos aega veeta. Eriti vahva on see, et me tõesti leidsime selle ühe nädalavahetuse, mis kõigile lõpuks sobis. 

Aga autoga mina sinna Soome poole enam ei kipu... need ooteajad.. ja see laevasõit... kõik on minu jaoks nii pikk. Ja Soomes toidupoodi ei taha kohe üldse minna. Iseenesest saime inimese kohta 5 eurot suund, auto 20 eurot suund, kütust läks alla ühe paagi (kuskil 50 liitrit), et minu meelest saime päris hästi. :)

Selline välismaa reis. 

Draakonit käis vaatamas sõbranna ja kiisuke oli väga rõõmus. Koju jõudes oli ta ilmselt solvunud, sest jooksis kogu aeg eest ära ja häält ka ei teinud... Lõpuks tuli ikka diivanile külje lähedale, kui ta lemmikpleed oli ka peale võetud. Ta on nii numps!

(Ja väike pätt. Kaaslane jätis põdravorsti natukeseks lauale ja järgmisel hetkel oli see kadunud... söödud oli muidugi mõlemast otsast, kiitis heaks). 

Lühidalt

Kuskil on pooleli nädala keskel kirjutatud postitus, mis sisaldas liikumistrenne ja niisama juttu. Seegi on selline, aga rohkem vist hädaldamine (mis ei aita, aga ehk hakkab kergem). Jõusaalis ma ei käinud ja mingit jõutrenni ei teinud, aga sammude ja liikumise osas olin tubli. Esmaspäeval näiteks kõndisin jala koju ja õhtul tegin veel 5km sörgi (kokku kilometraaž 12,3km); teisipäeval kõnd koju 5km; kolmapäeval künd 3,5km ja õhtul sörk 5km; neljapäeval oli küll 2,5km, aga parem kui mitte midagi; reedel samuti 5km ja laupäeval sai Lahtis peaaegu 5km jalutatud, mis oli väga hea, sest istumist oli olnud väga pikalt. Esialgne plaan oli ka täna jooksutiir teha, aga enesetundest lähtudes ei läinud. 

Uh. Enesetundest nii palju, et ... kuskil on midagi valesti ja mina tahan selle kõik lihtsalt stressi alla liigutada, sest see mõjutab nii psüühilist kui ka füüsilist tervist. Alates nädala keskpaigast (või juba teisipäevast?) olen hädas seljavaluga, mis liigub edasi vasakusse jalga. Tööl istumine oli väga vaevarikas, aga kui liikusin, siis hakkas kohe parem. Proovisin ka pallil istumist, aga see oli liiga tühi ja tegi samuti haiget. Ühtegi tabletti ma võtta ei soovinud, sai peale pipraplaaster ja hiljem määrimine salviga ning vahepeal oli nii hea olla, aga järgmisel päeval istusin jälle... ja noh... valus ja raske. Ja terve nädalavahetus oli täis istumist. Vahepeal on parem (kui olen liikunud) ja kui paigal, siis raske liikuma saada. Kõndimist ja sörkimist ei seganud, sest siis läks aina paremaks. 

Liigesvalud on vastavalt ilmale (ja stressile), sel nädalal kindlasti vähem. Reede õhtust lisandus tavaline kõhuvalu, mida lõpuks valuvaigistid leevendavad (tahaksin, et ei peaks rohtu võtma, aga ma ei kannata seda valu välja). Vahepeal valutab pea, aga selle võiksin rohkem väsimuse peale ajada. Aga muret teeb mulle hoopis see, et alates reedest on mul tagasi valu vasakus õlas. Samasugune nagu oli suvel. Seesama, millega maadlesin terve suve. Mina diagnoosin ikka limakapslipõletiku. Kõige müstilisem on minu jaoks see, et ma enda meelest ei ole mitte midagi teinud, mis peaks seda põhjustama (või selle ägenemist põhjustama, sest ma pole kindel, kas sain sellest lahti). Kohe üldse ei taha NSAID kuuri teha, aga ma ei tea, kas mul on valikut. 

Järgmine nädal on plaanis ka jooksma sörkima jõuda ja siis proovida ühte trenni, mida saan teha nii kodus kui ka jõusaalis. Kodus teen siis, kui üksi olen (ehk ei teegi :D) ja teistel juhtudel lähen pärast tööd jõusaali. Peaksin kenasti bussiga koju jõudma. 

Vahepeal on kell juba 22 saanud ja uneaeg on käes. Pikast nädalavahetusest aga teine kord. Praegu on aga mõnus - Draakon pole enam solvunud ja on ka nunnu ning otsib lähedust; kodu on soe ja kuigi homme peab tööle minema, siis oma kodus on sellise Kaaslase ja kassiga elu ilus. :)