Mulle nii meeldis sari "Kutsuge ämmaemand" (tahtsin linkida, aga hetkel on arvutil mingi kala ja ma ei saa neid lehti külastada, et copy-paste teha). Õhtuti ikka vaatasin seda salvestusest või kui õhtuti ei olnud võimalik, siis toimusid maratonid nädalavahetustel, kui Kaaslane oli tööl. Ja siis avastan, et sari on läbi. Täitsa õnnetuks tegi. Eks neid osasd oli ka parasjagu, algas ju septembriga. Aga ma olin sellega nii harjunud. See sari oli nii ehe ja siiras, näitas nii hästi ämmaemandate tööd, aga selle kõige ümber olid suhted sotsiaalne elu ja probleemid, teaduseareng. Ühest küljest sai nii hästi kiigata tolle aja Inglismaa ellu ja mõelda, kuidas kõik on muutunud. Kuidas meditsiiniarengu tõttu on kodusünnitusest saanud haruldus (ja kohati isegi tabu?), kuidas sisseränne tuli ja sellega seoses probleemid, teised kultuurid ja nende traditsioonid. Tuttav oli see, kui ravimitest tuli talidomiid ja selle tagajärjel tulid hiljem laste väärarengud või antibeebipillide turule tulek, mille kõrvaltoimed polnud veel teada ja trombidega satuti üsna palju haiglasse, kuidas suitsetamine oli kõigi seas populaarne ja seda ei seostatud üldse kopsuvähiga, kuidas mehed ei olnud üldse sünnituste juures... Oh. Ja nüüd sai see tore sari läbi. Aga kui seda veel näidatakse, siis soovitan väga vaadata.
Vahepeal lugesin kolme õhtuga läbi ühe paksu raamatu "Vaikiv mets" T. French. Oleks kiiremini lugenud, aga kuna uni on niiiii tähtis, siis sai õigel ajal kuidagi raamat käest pandud ja tuttu mindud. Hea raamat, kaasahaarav, põnev... aga kas Bryan oli hull või jäi minul millestki aru saamata?, sest mis juhtus nende kahe poisiga siis 1982.aastal? Küsisin sõbranna käest ka, temal sama mulje. Lõpuks googeldasin ja lugesin teiste arvamusi ja oli sama lugu - üks ots jäi lahtiseks või öeldigi läbi sõrmede, et oli hoopis ise hull.
Oleme mitu korda sauna teinud. Nii mõnus on seal istuda. Kaminaga saab eesruumi ruttu soojaks, hubane ja romantiline.
Draakoni uus lemmikoht on ahju otsas. Sealt ei saa teda keegi kätte ja siis ei sega ka. Hetkel hüppab ta kummutile ja kapi otsa ja sealt ahju otsa. Aga kuna see kapp kaob ära, siis tekib küsimus, kuidas kiisuke sinna edaspidi hüpata saaks? Kuskilt tuleb talle mingi tee teha, aga ma ei tea... mina mõtlesin, et võiks riiuleid panna ja siis kassike läheb mööda neid.
Üks hommik ärkasin ma samas asendis nagu magama jäin, Draakon endiselt kõrval (ja kael jäi uuest kangeks). Ja mõni teine öö ei näita Draakon üldse nägu.
Aga homme tuleb korstnapühkija ja meie oleme tööl, ütlesin naabritele, et nad jälgiks, et Draakon plehku ei paneks. :D Ei või teda teada.
NB: peaaegu puhkus!
No comments:
Post a Comment