141217

Üle tüki aja võtsin ma ette nutridata lehe ja hakkasin sinna oma toite lisama. Ma tean, et paju eelistavd myfitnesspali (?) nutitelefonis, aga kuna mul ei ole telefoni suurem osa päevast käepärast, siis eelistan kohta, kuhu saan kohe lisada. Eile jahmatas mind rasvade osakaal, mis teha, kui mulle maitseb suht ainult sealiha ja ikka läbikasvanud, et oleks mõnusalt mahlane Kui LCHF ajal sain ma ka selle pekiääre ja kamara suure rõõmuga söödud, siis see enam ei õnnestu, millegi tõttu hakkab keha sellele rasvale vastu ja süda läheb hirmus ruttu pahaks (iseenesest ka mõistlik reaktsioon, kui toidukorraga on saanud süsivesikuid). Kui ma täna lõuna ajal veel toite sisestasin, siis tundus kõik nii hea ja tore, numbrid olid ilusad ja asjad paigas (hommikul sõin putru, lõunaks hernesuppi), aga siis tuli õhtu ja ma sõin rosinakuklit ja mandariini, natuke suitsuvorsti ka ja kõrvale kohvi rohkem kui ühe tassi. Vat milline õhtusöök. Ja kuna tegin piparkoogitaigent, siis proovisin suhkrusiirupit ka (oli sobiva maitsega). Ja nii ongi. Aga nädalalõpuni sisestan täpselt nii nagu söön (või nii täpselt, kui seal annab sisestada) ja siis mõtleme edasi. Usun, et puhkuse ajal on võimalik sellest nõiaringist välja saada, sest emotsioon muutub. 

Ma ei ole endiselt hooaja kokkuvõtet kirjutanud, aga teen seda enne uut aastat. 

Miinimum loetud raamatute arv on täis, nüüd on boonusraamatud. Vahepeal olid need psühholoogilised põnevikud ikka päris hirmsad, et üks öö oli unega päris korralik probleem. Nüüd pole mitu õhtut lugenud ja vahelduseks võtsin mõne "ilusama" raamatu.

Kohe on uus aasta ja uus hooaeg ukse ees. Aeg selleks valmistuma hakata. Treener rääkis, et hakkame siis jaanuaris F5 valmistuma, aga ma ei olnud just seda nägu. Ma ei jõua ühtegi lõuatõmmet teha, kükid on ka sama viltsed... vb kui ma kaaluksin 63-64kg, siis oleks rohkem lootust, aga noh... Ja mitmele asjale korraga, on raske keskenduda. 

Homme on kolleegidega jõulupidu ja esimest korda nende aastate jooksul ei plaani ma peo ajaks jääda. Osalen koolituseosal ja seejärel tulen koju ära. Tahan puhata. Tahan kodus olla. 

Järgmine nädal on lõpuks see aeg, kui tahame kiisukese arsti juurde minna, sest vaktsiini aeg on ikka päris palju üle läinud... Ega see lihtne ei ole, talle ei meeldi puur, ta vist lausa kardab seda, autosõit ei ole samuti talle, seetõttu tahamegi nii minna, et oleme mõlemad kodus, siis saab ta autos vähemalt minu süles olla. Toidu osas on ikka puhta perenaisesse, sest talle ei meeldi kala! Jah, lõhet või forelli sööb hea meelega, aga muu ei kõlba, kuigi see on hea ja kvaliteetne konserv, mida ma talle pakun. Oeh.