12012018

Reede õhtu. Istun diivanil teki all ja mõtlen, kas suudan veel üleval olla või hakkan magama minema. Silmad tahavad küll kinni vajuda ja lugeda ei jaksa, mõtlesin enne, et joon ühe klaasikese veini, aga hetkel ei jõua külmkapi juurde minna ja veini ei tahagi. Temperatuuri mõttes on vahepeal atukene talvisemaks läinud.Mina eelistaksin sllist nullilähedast ja tuulevaba ilma, sest siis saaksin nädalavahetusel tõuksi sõitma minna. Vahepeal oleme kummuti ostnud ja see on kokkugi pandud, kiitus meestele, aga asjad veel sättimata, sest pärats tööpäeva hästi ei jõua, küll aga proovin sellega tegeleda pühapäeval, kui jääb aega üle. Homme lähme tüdrukutega pealinna kleite otsima. Võib-olla natukene varakult lähme ja suviselt kollaseid maksikleite veel palju saada pole, aga lähme vaatame olukorra üle, et edasine plaan paika panna. Teemaks siis pulma pruutneitside kleidid, kollased, aga me ei pea üheusgused välja nägema. Vahel on kurb vaadata neid pilte, kui on pruutneitsid ja kõikidele on seljas ühesugused kleidid, aga inimeste kehad on ju erinevad ja kõik lõiked ei sobi kõikidele. Kui me poodidest ei leia, siis lähme õmbleja juurde, kus valmib pruudikleit. Aga üldiselt olen ma üsna positiivset meelestatud ja kui praegu ei leia, siis märtsis läheksin uuesti otsima ja küll juuni alguseks selle leian. 

Vahepela tegin teist korda leiba, esimene leib oli otsa saanud. Aga leib läks täitsa nihu, täiesti nätske jäi. Ometi juuretis töötas hästi ja segamine ka, samuti nii kenasti kerkisid leivad ahju kõrval, kui mina tööl olin... aga ju siis pärast seda läks midagi nihu. Egas midagi, proovin aga uuesti. 

Ja muud polegi öelda. Pesen hambad ära ja lähen voodisse. Homme on laupäeva kohta väga varajane ärkamine.